Belgia asus rahvamassi jõul omale uut valitsust nõudma
Naabrist kauem, kuid Belgia pole ikka rahul. Tänavu õnnestus neil ületada põhjanaabri nimel olnud Euroopa rekord (Holland oli 1977. aastal ilma seadusliku valitsuseta 208 päeva), kuid pühapäeval tuli ligi 35 000 inimest Brüsselis tänavaile, et protestida 224 päevani veninud valitsuskriisi vastu. Võrdluseks, Eesti on oma pikima valitsus-kriisi (1994. aastal) suutnud venitada „vaid” 74-päevaseks, maailmarekord – 289 päeva – olevat 2009. aastast Iraagi käes. Rongkäigu korraldajaiks, mis kulges Albert II alleelt läbi Brüsseli Juubelite väljakuni, olid viis tavalist kodanikku, kes olid Facebooki pannud neljas keeles lehekülje „Häbi. Ilma valitsuseta, suurepärane riik”. Sisuliselt kujunes see protestiks valitsuskriisi ja ka riigi lagunemise vastu ning kordas 2007. aasta samasugust ettevõtmist. Samal ajal on rahvas andnud riigile parlamendi, milles püsivate kokkulepete sõlmimine on osutunud juba viiendat aastat võimatuks.
Selles on esindatud 12 parteid, sh kaks kristlik-demokraatlikku, kaks sotsialistlikku, kaks rohelist, kaks liberaalset (nii flaamide kui ka prantsuskeelsete omad eraldi), lisaks veel kolm parempoolset parteid Flandria ja üks Valloonia poolelt. Ja isegi ühine ideoloogia ei aita alati keelepiire ületada. Kuigi praegune valitsuskriis algas mullu erakorraliste parlamendivalimistega, võib Belgias rääkida 2007.–2011. aastate poliitikakriisist. 2007–2008 kestsid valitsuskõnelused kokku 196 päeva, enne kui uus kabinet ametisse saadi. Vahele on mahtunud kaks peaministrivahetust, mullused erakorralised valimised ja sellest alates vinduv uus valitsuskriis. Suurimaks jõuks tõusis mullustel valimistel Flandriale iseseisvust nõudev Uus Flaami Allianss (NVA). Riigi jagamine ei ole tänini piisavalt suurt poolehoidu leidnud, kuid uued valimised tugevdaks veelgi NVA positsioone. Peamine küsimus pole isegi selles, kas Flandria peaks riigina Belgiast lahku lööma, mida enamik flaamide parteidest soovib. Tülid algavad pihta juba eelarvetulude jagamisest regioonide valitsuste vahel, ja riigi võimalik jagamine takerdub endiselt Brüsseli linna jagamisele, ehk juba 1970. aastatest peale sealsete haldusreformide peamisele komistuskivile.
Kirju seltskond
Belgia elanikest ligi 56 protsenti moodustavad flaamid ja 38 protsenti valloonid, ühe protsendiga pääseb eristaatusesse veel saksa keelt kõnelev vähemus. Brüsselis, mis oli veel riigi iseseisvumisel 1830 peaaegu täielikult flaami-, täpsemini brabandikeelne, on nüüdseks prantsuskeelset elanikkonda 57 protsenti. Ühine Belgia jaguneb kolmeks autonoomseks regiooniks (Flandria, Valloonia ja Brüssel) ja neljaks keelealaks (flaami, prantsuse ja saksa alaks ning kakskeelseks Brüsseliks). Flaamikeelset Flandriat valitseb praegu sealsetest kristlikest demokraatidest, sotsialistidest ja iseseisvuslastest koosnev valitsusliit, prantsuskeelset Vallooniat aga sotsialistid, rohelised ja kristlikud demokraadid. Keskvalitsuses on esindatud seni flaami ja vallooni kristlikud demokraadid, prantsuskeelsed liberaalid ja prantsuskeelsed sotsialistid. Flaamikeelsed liberaalid põhjustasid mullu valitsusest lahkumisega valitsuskriisi.
Kohusetäitja otsustagu eelarve saatus
•• Belgia peaminister, Flandria kristlik demokraat Yves Leterme on osutunud kurva kuju rüütliks, sest 2008. aasta valitsuskõneluste ajal sattus ta pikemaks ajaks haigevoodisse, ametist pidi aga lahkuma juba samal aastal. Tema järeltulijaks tõstetud Herman van Rompuy kutsuti Euroopa Liitu juhtima, seega naasis Leterme peaministri ametisse. Ja lahkumisavalduse esitas ta kuningale juba mullu 22. aprillil, viies riigi uute valimisteni. Nüüd peab mees aga peaministri kohusetäitjana ikkagi uue eelarve kokku kirjutama.
•• Kuna uus aasta saabus Belgiale ilma uue eelarveta, on Leterme pidanud riiki juhtima eelnenud aasta plaane järgides. Kuningas Albert II andis talle nüüd ikkagi ülesandeks uus riigieelarve kokku panna. Rahandusminister Didier Reynders lubab alanud aastaga viia eelarvedefitsiidi alla nelja protsendi ja riigisektori võlakoormuse 97 protsendini SKT-st. Ka Belgia on riikide nimekirjas, mille valitsemisvõimekuses maailma laenuturud kahtlevad, samal ajal on eelarvekärbetes tunduvalt lihtsam kokku leppida kui põhiseaduse reformis.
Kokkulepe tooks suure reformi
••Mullu juunis peetud parlamendivalimiste võitjaks tuli 27 kohaga 150-liikmelises saadikutekojas ja üheksa kohaga 40-liikmelises senatis Uue Flaami Alliansi liider Bart De Wever, kes sai ka esimesena võimaluse valitsuskõnelusi juhtida. •• Eesmärgiks oli moodustada Belgiale valitsus, millel oleks enamus nii Flandria kui ka Valloonia parlamentides, Belgia parlamendis aga lausa kaks kolmandikku, et riigikorra ümberkorraldused ellu viia. Kuue partei ühisrinnet juunis luua ei õnnestunud.
•• Seejärel anti võimalus vallooni sotsialistide juhile Elio Di Rupole, kes jõudis samale karile juulis. Siis pandi kõnelusi juhtima mõlema parlamendikoja presidendid, paraku süüdistas NVA valloone venitamises, need aga teatasid, et nad ei usalda De Weverit.
•• Oktoobris üritas De Wever uuesti kokkulepet pakkuda, kuid prantsuskeelsete parteid ütlesid selgelt ära. Ja nii on 21. oktoobrist alates juhtinud seitsme partei kõnelusi Flandria sotsialistide üks liidreid Johan Vande Lanotte. Siiani edutult.
