Belgia saab uue valitsuse, mõneks ajaks
Belgias asub täna kõigi eelduste kohaselt võimule uus valitsus. Ühtlasi hoitakse lähemas tulevikus ära riigi lagunemine. Kriisi juured on flaami ja vallooni kogukondade vahelises põhimõttelises vastasseisus.
Ajalooliselt on riigis domineerinud prantsuse keel, kuid viimastel aastakümnetel on hollandi keelt rääkivad flaamid, kes moodustavad elanikkonnast ligi 60 protsenti, hakanud end otsustavalt kehtestama. Flandria majandus on tunduvalt paremal järjel kui Valloonia oma ning peale keelelise sisuga nõudmiste tahab enamik flaami parteisid piirata valloonide subsideerimist. Flaamide seas levivad iseseisvusmeeleolud, valitsuskriisi haripunktis toetas neist Belgia jaotamist 45 protsenti.
Ajutine lahendus
Isa poolt vallooni ja ema poolt flaamina on uuel peaministril Yves Leterme’il esmapilgul head eeldused haavade parandamiseks. Tegelikkuses on asjad vastupidi – Leterme on Belgiat nimetanud “ajalooliseks õnnetuseks”, arvustanud valloonide vaimseid võimeid ning riigi föderaalset sümboolikat. Selle tulemusena ei usalda teda viimaste küsitluste andmeil 92 protsenti valloonidest.
Flandria lehed osutasid eile üksmeelselt, et valitsuse peamise plussina on ta “vähem ajutine” eelmisest. Viimased kolm kuud juhtis riiki Guy Verhofstadti vahevalitsus. Uue valitsuse kohta on esialgu teada vaid niipalju, et koalitsioonileping on sõlmitud. Flaami kristlike demokraatide kõrval osalevad selles veel hollandikeelsed liberaalid ja vallooni sotsialistid. Leterme lubab tõsta sotsiaaltoetusi ja alandada makse, avalikustamata küll asjakohaseid kalkulatsioone.
Üleeile tõrjus ta ajakirjanike uudishimu, öeldes, et uus valitsus “ei taha lubada midagi, mida ta ei suuda täita”. Kohalikud kommentaatorid osutavad, et põhimõttelised vaidlused regioonide majandussuhete üle on lihtsalt edasi lükatud järgmise eelarvearuteluni.
Lahendamata on ka Brüsseli äärelinna Halle-Vilvoorde staatuse küsimus. Halduslikult on see osa Flandriast, kuid piirkonna asukad on seni nautinud erandlikku õigust valida vallooni parteisid.
