Berliini müür langes, sest Honeckeri juhtnööre ei järgitud
Sakslased kasutavad selle kohta praegu lihtsat sõna die Wende – pööre ehk muutus –, kuid murrang, mis kahekümne aasta eest pühkis maakaardilt täheühendi DDR, oli suurem kui üks sõna suudaks väljendada. Neliküm-mend aastat Saksamaa idaosas kehtinud riigikord, mis oli rajatud nuhkimisele, vägivallale ja laiemalt võimu kuritarvitamisele, varises kokku mõne kuuga, üllatades maailma, mis oli juba jäänud uskuma, et külm sõda ja kaheks jaotatud Euroopa jääb püsima igavesti.
9. novembril 1989 avas Saksa Demokraatlik Vabariik (saksakeelse lühendiga DDR) lõpuks oma piiri Saksamaa Liitvabariigiga ja algas Berliini müüri lammutamine, kuid võim, kes oli müüri 1961. aastal püstitanud, ei teinud järeleandmisi vabatahtlikult. Ühtäkki kaotas ta täieliku kontrolli rahvamasside üle ja revolutsioonile allajäämist kartes hakati lõpuks rahvale muutusi pakkuma.
Die Wende
Murrang, die Wende tähistab ajavahemikku Ida-Saksa kohalike valimiste (mai 1989) ja viimaste parlamendivalimiste (märts 1990) vahel. Veel 1989. aasta alguses tundus kommunistide võimumonopol vankumatu. Riigi kurssi määras Erich Honecker, kes oli 1971. aastast olnud Sotsialistliku Ühtsuspartei (SED) liider ja 1976. aastast riiginõukogu esimees. Valitsusjuhiks oli 1976. aastast olnud Willi Stoph, Nõukogude okupatsiooniväge riigis juhtis 1987. aastast armeekindral Boriss Snetkov.
Viimati oli Saksa DV-s suuremat protesti nähtud 1953. aastal, kuid siis sekkus Nõukogude armee ja meeleavalduste mahasurumise käigus hukkus ligi 400 inimest. Hiljem väljendus idasakslaste vastupanu totalitaarsele korrale eelkõige läände põgenemises. Pärast piirile müüri kerkimist muutus seegi eluohtlikuks, sest piirivalvurid tulistasid põgenejaid, ja neid, kes müüri ületades surma said, võis olla üle 200.
Mais 1989 korraldati tüüpilises Nõukogude stiilis kommunaalvalimised, kus rahvale ei antud mingit valikuvõimalust. Ent ootamatult puhkes protest valimissohi vastu: ligi 80 000 inimest oli avalikult teatanud, et nad ei lähe hääletama, aga võimuesindajad rääkisid jälle 99-protsendisest valimisaktiivsusest.
Vabamat ühiskonda nõudvad inimesed otsisid pääsu läände, kuid lähim avatum piir paiknes Ungari ja Austria vahel. Juulis sõitis 200 000 idasakslast puhkusereisile Ungarisse, kust ligi 900 neist ületas salaja Austria piiri. Ungaril käis probleem üle jõu ja ta lasi piiri täiesti vabaks, septembri lõpuks oli Austriasse jõudnud juba 20 000 idasakslast. 3. oktoobril 1989 murdis 6000 inimest sisse Praha Lääne-Saksa saatkonda ja nõudis pääsu läände.
Kuna vabadusnõudeid kostis juba kogu sotsialismileerist, ei suudetud neid idasakslaste eest enam varjata. Kuid kui Ida-Saksa võim avaldas toetust Tiananmeni veresaunale Hiinas, kärises ühiskond veelgi rohkem. Ühel pool olid veendunud senise või-mu toetajad valitsusparteist ja kohalikust komsomolist FDJ-st, teisel noortemass, kes nõudis ühiskonna avamist. Ja see kasvas iga päevaga.
4. septembriks 1989 oli tekkinud hulk opositsioonirühmitusi, kusjuures muutusele aitas oluliselt kaasa ka luteri kirik. Leipzigi Nikolaikirche esisel algasid igaesmaspäevased meeleavaldused. 9. oktoobriks oli meeleavaldajate arv kasvanud 120 000 inimeseni, nädal hiljem juba 320 000-ni. Kui uudis sellest levis, algasid samasugused meeleavaldused ka teistes linnades. 4. novembril tuli Ida-Berliinis tänavaile juba ligi miljon inimest.
7. oktoobril üritas võim Saksa DV 40 aasta juubeli paraadiga veel oma tugevust näidata. Külla saabunud NSV Liidu parteijuht Mihhail Gorbatšov aga kohkus, sest isegi kommunistid tulid juba välja loosungiga „Gorbatšov, aita!”.
Käsk tulistada
2. oktoobril andis Honecker käsu valmistuda jõu kasutamiseks, kommunistid hakkasid koondama sõjaväge ja julgeolekujõude ning rahvas veendus, et Tiananmeni stiilis veresauna kavandatakse ka nende kallal.
Kuid 9. oktoobril keeldusid julgeolekujõud Leipzigis tulistamiskäsule allumast ja veresaun jäi ära. Julgeolekuteenistus Stasi üritas küll agentide abiga vägivallatsemist esile kutsuda, ent ei leidnud järgijaid. 18. oktoobril oli jõutud olukorda, kus riigist lahkus keskmiselt 10 000 inimest päevas ja majandustegevus ähvardas seiskuda. SED pidi tegema järeleandmisi. Honecker sunniti pensionile minema ja parteijuhiks pandi Egon Krenz. 7. novembril astus tagasi Stophi valitsuskabinet.
9. novembril teatas uus valitsus lõpuks, et kõik kodanikud võivad vabalt piiri ületada. Riigi maanteed ummistusid autodest, sest inimesed tahtsid kasutada esimest võimalust Lääne-Saksamaa õhku hingata. Järgmise nädalaga oli osa müürist juba inimeste kätejõul maha lõhutud. Protestimeelavaldused vaibusid 1990. aasta alguses, kui Ida-Saksamaal toimusid esimesed demokraatlikud valimised.
Juba detsembris 1989 oli SED sisuliselt laiali jooksnud ja osa selle juhte vahistatud ning senised näidisparteid võisid taas vabamalt tegutseda. Kristlik-Demokraatlik Liit, mis oli asutatud 1945. aastal, kuid vahepeal täielikult allutatud kommunistidele, valis oma juhiks Lothar de Maizière’i ja 18. märtsi 1990 valimistel kogus see partei 41 protsenti häältest, ümbernimetatud SED toetajaid oli vaid 16 protsenti.
De Maizière viis lõpule läbirääkimised viie uue liidumaa ühinemiseks Saksamaa Liitvabariigiga. Vormiliselt jäi Saksa DV viimaseks päevaks 3. oktoober 1990. Septembris oli sõlmitud ka viie riigi – USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ning Ida- ja Lääne-Saksamaa – leping NSV Liiduga, kes ei suutnud enam sündmusi takistada. Saksamaa oli taas ühendatud.
Kuid ka kakskümmend aastat hiljem on Saksamaa ida- ja lääneosa vahel veel suuri erinevusi nii kultuurilistes ja sotsiaalküsimustes kui ka majandusarengus ning nende silumiseks võib kuluda veel aastakümneid.
Gorbatšov: jõu kasutamine viinuks maailmasõjani
•• Kui Nõukogude või Ida-Saksa võimud oleksid kasutanud sõjaväge Berliini müüri langemisele eelnenud meeleavalduste maha surumiseks, võinuks see vallandada katastroofiliste sündmuste jada kuni maailmasõjani välja, leidis tollane NSV Liidu juht Mihhail Gorbatšov.
•• „Kui Nõukogude Liit oleks tahtnud, poleks toimunud mingit müüri langemist ega Saksamaa ühinemist. Kuid mis siis oleks juhtunud? Katastroof või Kolmas maailmasõda,” ütles Gorbatšov Reutersi teatel vastuseks küsimusele, miks ta ei kasutanud jõudu.
•• „Minu poliitika oli avameelne ja siiras, selle sihiks oli demokraatia, mitte verevalamine. Kuid see läks mulle kalliks maksma, seda ma võin teile küll öelda,” ütles mees, kelle kaasmaalaste enamiku meelest oli just tema nõrkus põhjuseks, miks lagunes nii „sotsialistlik sõprusleer” kui ka Nõukogude Liit.
•• Gorbatšov, kel olnuks rahutuste mahasurumiseks Ida-Saksamaal kasutada ligi pool miljonit seal paiknenud Nõukogude sõdurit, meenutas nüüd, et müüri langemise järel magas ta öösel hästi. „Ma olen väga uhke otsuse üle, mille me langetasime. Müür mitte lihtsalt ei langenud, see hävitati, nii nagu ka Nõukogude Liit hävitati.” Enda sõnul ei tahtnud ta sugugi juhtida riiki selle kokkuvarisemise ajal, kuid sisemised ebakõlad tema riigi siiski hävitasid.
•• Lääs aga tegi Gorbatšovi meelest samuti vigu, minnes võidujoovastuses üle piiri. „Lääs ja eelkõige Ühendriigid arvasid, et nüüd on kõik kogu täiega nende käes. Nende triumfikompleks läks kalliks maksma – paljugi võinuks lahendada, sõdasid Euroopas vältida. „Nüüd vajavad nad ise perestroikat,” ütles Gorbatšov oma kuulsale ümberehitamisloosungile viidates.
