“Kui sind viiakse üle uude vanglasse, pead kandma vähemalt kuu neid ahelaid,” näitab sel sügisel Taisse põgenenud Aang Kyaw Oo kellegi sadistliku fantaasia tähelendu.

Ahelad moodustavad otsekui kolmnurga, mis hoiab jalgu üksteisest lahus – harilikult mõnekümne sentimeetri kaugusel. Ent teada on ka umbes kümnesentimeetriseid variante, mis muudavad kõndimise eriti piinarikkaks ja valulikuks. Ja kuu aega on paika pandud samasuguse suva järgi nagu iga muugi karistus Birmas (ametliku nimega Myanmaris). Kui vangla juhtkond tahab, võib ahelate kandmine kesta ka vaid nädala. Või pool aastat, kuidas kunagi.

Piinatud ilmega noormehel on, millest rääkida. Viimased 14 aastat oma elust veetis ta liigse poliitilise aktiivsuse eest kõige kurikuulsamates Birma kinnipidamisasutustes. Põhjuseks oli osavõtt 1988. aasta meeleavaldustest, mille mahasurumiseks laskis hunta sõduritel tappa vähemalt 3000 inimest. Tõsi, vahistati ta alles kaks aastat hiljem, kui sõjaväejuhid otsustasid mitte tunnustada valimisi, kus hilisema Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi juhitud liikumine sai kindralite üllatuseks 80 protsenti häältest.

Igaühele, kes on lugenud Aleksandr SolÏenitsõni “Gulagi arhipelaagi”, tulevad jutud Birma kinnipidamisasutustest tuttavad ette. Raske on lihtsalt hoomata, et ajaloolise kurioosumi asemel sünnib midagi sellist 21. sajandi maailmas. Pealegi lisavad Birma “tšekistid” oma Nõukogudemaa eeskujule veel kamaluga kohalikku vürtsi.

“Kõigepealt panid nad mulle ümber kõri nööri, mille sidusid tagant käte ja jalgade külge,” meenutab Aang Kyaw Oo. “Siis mind peksti nii kõvasti, et kõrvast ja vasakust silmast voolas verd.” Nagu sadade poliitvangide kirjeldustest võib järeldada, langes talle osaks Birma vanglasüsteemi standardtöötlemine. Peksmisega algab iga kinnipeetu vanglapõli.

Üle 1000 poliitvangi

Ja muidugi ei saa unustada psühholoogilist töötlemist. Levinud võtteks on petlik vabadusse laskmine: vanglaväravast juba ootavat perekonda nägev kinnipeetu arreteeritakse uuesti ning talle määratakse uus karistus. Või siis tehakse nagu Aang Kyaw Ooga, kes pandi pooleks aastaks surmamõistetute kongi ühes vaimuhaigega, kes tormas päevad otsa märatsedes ühe seina äärest teise juurde.

Kui palju on poliitvange Birmas praegu, ei tea täpselt keegi. Aasta tagasi ilmunud hinnangud andsid nende arvuks üle 1100. Kuid pärast septembrikuist “safranrevolutsiooni” käivad arreteerimised uue hooga iga päev edasi. Teiste seas kannavad teisitimõtlemise eest karistust ka kakskümmend valitud parlamendisaadikut.

Töötlemisvõtete ampluaa on lai

•• Birma poliitvangide ühenduse kogutud mälestustes meenutatakse sagedasti kasutatava võttena sõrmede vahele tõmmatud nööri, mida liigutatakse kiiresti edasi-tagasi, kuni nahk maha koorub ning nöör sügavale liigestesse tungib.

•• Mõni meetod näib aga olevat pärit otsekui CIA ülekuulamistehnikatest: nn waterboarding ehk kunstlik uppumistunde tekitamine leiab tänuväärt kasutamist ka siinmail.

•• Põhirõhku panevad timukad aga pikaajalistele ebaloomulikele kehaasenditele. Nii harrastatakse ühe ülekuulamismeetodina “lennukit”: vang peab seisma ühe jala peal ettepoole kaldus, käed-jalad laiali. Või siis “mootorratast”, kus tuleb laskuda poolkükki ning käed ette tõsta. Nõnda tuleb seista kuni lõpliku kokkukukkumiseni tunde.

•• Päevadeks pähe tilkuma pandud vesi, mis tekitab lõpuks kõrvulukustava valuaistingu, tundub selle kõrval eksootilise laenuna naabermaalt Hiinast.

Ajakirjaniku reisi rahastas Burma Campaign UK.