Dmitri Medvedev – täpne ja ettevaatlik, kuid mitte pehme karuke
Lahkuv president ja vanem seltsimees Putin (55) mängib “halba võmmi” ning tulevane president ja noorem seltsimees Medvedev (42) “head võmmi”. Nii-võrd selgelt joonistuvad nende rollid välja igapäevastes telereportaažides, mis räägivad presidendi ja tema järeltulija Venemaa-visiitidest. Putin kritiseerib, esitab ametnikele kiuslikke küsimusi, aga Medvedev räägib positiivsetest asjadest, edastab häid sõnumeid ja patsutab ametnikele õlale.
Milline on aga Medvedev tegelikult? Milline on tema iseloom? Kui iseseisev ta on? Ingliskeelne Moscow Times võrdles hiljuti NSV Liidu ja Venemaa viimaseid juhte ja andis neile üldistava iseloomustuse: Mihhail Gorbatšov – “latatara”, Boriss Jeltsin – “matšo”, Putin – “impeeriumisõdur” ja Medvedev – “nutikas kutt”.
“Pedantne ja täpne, ei armasta äkilisi liigutusi, oskab mitte ülemäära pisiasjadesse uppuda,” iseloomustab Medvedevit majandusajakirja Ekspert peatoimetaja Valeri Fadejev.
“Medvedevi üks olulisemaid iseloomujooni on väga suur ettevaatlikkus. Ta ei langeta mingeid järske ja radikaalseid otsuseid,” ütleb politoloog Aleksei Makarkin.
Makarkini sõnul alahinnatakse Medvedevi juhikogemusi, sest Venemaal siiani levinud stereotüübi järgi ei saa intelligent olla tugev juht. “Medvedev on saanud väga suure töökogemuse erinevates hierarhilistes struktuurides, kus hinnatakse kõrgelt käsutäitmise distsipliini ning vastutust käsu andmise eest,” räägib Makarkin. “Ma julgeks küll öelda, et ta on suurte kogemustega juht, kes oskab otsuseid vastu võtta ja nende eest vastutada. Teda ei tuleks pidada mingiks marionetiks ega ajutiseks tegelaseks.”
Kuna Medvedev on väga väikest kasvu ning avalikkuse ees pidevalt naeratab, siis meenutab ta paljudele sõbralikku mängukaru, mis annab võimaluse ka sõnademänguks, sest medved tähendabki vene keeles karu.
Veel mõned aastad tagasi Kremli siseringile lähedal seisnud teine politoloog Stanislav Belkovski kinnitab, et Medvedevist jäänud pehme mulje ei vasta päris tegelikkusele. “Nii väidavad vähemalt teda hästi tundvad inimesed,” märgib Belkovski. “Tema avalikkusele vähetuntud iseloomujooned on kättemaksuhimu, jäikus, isegi kurjus. Ta on mees, kes tahab väga saada Venemaa presidendiks ning teeb kõik võimaliku selleks, et kontsentreerida enda kätte reaalset võimu.”
Seni vaid õnnestumised
Seni on Medvedev suures poliitikas tegutsenud rohkem administraatorina. Avalik poliitik sai temast alles 2005. aasta sügisel, kui Putin nimetas ta tollases Mihhail Fradkovi valitsuses esimeseks asepeaministriks.
Juristiharidusega Medvedevi tegevust saab hinnata kolme suurema ettevõtmise järgi. Presidendi administratsiooni aseülemana juhtis ta Venemaa avaliku teenistuse reformi. “See tehti väga ettevaatlikult, aga suhteliselt edukalt,” hindab Makarkin. “Mingit vana mahalammutamist eriti ei toimunud.”
Gaasimonopoli Gazprom direktorite nõukogu esimehena on ta liberaliseerinud firma aktsiatega kauplemine ning võrdsustanud välismaa aktsionäride õigused kodumaiste omadega. Makarkini sõnul käis jällegi kõik väga rahulikult, mõõdukalt, aga tulemuslikult. Ei olnud eriti mingeid avalikke konflikte ega vaidlusi.
2005. aasta sügisest on Medvedev kureerinud viit rahvuslikku programmi elamuehitusest kuni põllumajanduse arendamiseni. Isegi kriitikud tunnistavad, et programmid, millele kulub igal aastal riigieelarvest kümneid miljardeid rublasid, on suhteliselt hästi edenenud.
Stanislav Belkovski toob puudusena esile, et Medvedevil pole eriti strateegilist mõtlemist: tal polevat pikaajalist visiooni, kuhu Venemaa peaks suunduma.
Makarkin lisab, et Medvedevil pole ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmise kogemust, aga presidendina ta sellistest sammudest ei pääse.
Kremlis pole kiireid muutusi oodata
••Riiklikku poliitikasse enamik Moskva politolooge Medvedevi Kremlisse kolimise puhul suuri muutusi ei ennusta, vähemalt esialgu. Kuigi Belkovski märgib: “Sõnades jääb ta küll truuks Putinile, aga tegudes hakkab kohe võimuhoobasid endale haarama. Aga ta teeb seda aeglaselt ja ettevaatlikult.”
••Kui esimestel kuudel mingeid muutusi tuleb, siis puudutab see Belkovski sõnul eelkõige kaadriküsimusi, ent mitte väga olulisi. Tähtsate ametikohtade ümbermängimisi ennustab politoloog selle aasta lõpuks ja järgmise aasta alguseks. “Nende põhjus on lihtne – majanduslike huvide ümbermängimine,” märgib ta.
••“Mis puudutab kodanikuvabadusi, eriti sõnavabadust ja opositsiooni, siis läheb olukord veelgi hullemaks,” ennustab Belkovski.
••Kaudselt on sama meelt ka Putini endine majandusnõunik, praegune Kremli vihane kriitik Andrei Illarionov. Paljud teevad vea, arvates, et presidendiks saav inimene võib Venemaal muuta kogu süsteemi, sõnas ta hiljuti BBC-is esinedes. “Tähtis pole mitte konkreetne inimene, vaid “korporatsioon”, aga selles on üle poole miljoni inimese või isegi rohkem,” lausus Illarionov.
••Korporatsiooni all peab Illarionov silmas inimesi, kes kuuluvad Kremli loodud võimuvertikaali, mis põhineb riigi juhtivate poliitikute, jõustruktuuride, riigifirmade ja suurärimeeste huvide tihedal läbipõimumisel.
••Mõnes mõttes näeme me Venemaa presidendivalimistel paradoksi sündi. “Nüüd saab võimule president, kellest on unistanud peaaegu kogu Venemaa liberaalne haritlaskond: ta on intelligentsi hulgast, noor, tänapäevane, teadlane, mõistab turumajandust, on jurist ega ole silovik,” selgitab Moskva politoloog. “Aga kui Medvedev järeltulijana välja käidi, siis intelligents lõhenes. Osa neist tervitab Medvedevit, nähes temas šanssi riigi moderniseerimiseks, aga teine osa näeb kõigest valitseva režiimi järeltulijat.”
Uuring
Tark ja aus valitseja
DerÏava üha tähtsam
•• Venemaa valijad tahavad eelkõige, et nende president oleks tark ja aus, näitas Levada keskuse hiljutine küsitlus.
••“Mis omadused on Venemaa presidendi puhul tähtsaimad?” kõlas küsimus. Kolm kõige levinumat vastust olid: mõistus ja intellekt (67 protsenti), korralikkus ja ausus (60) ning poliitikakogemus (55).
••Küsimusele “Mida te presidendilt eelkõige ootaksite?” vastas 51 protsenti, et tuleks taastada Venemaa staatus austatud deržava’na. 45 protsenti soovis seaduste ja korra toimimise tagamist ning 41 protsenti pidas tähtsaimaks, et sissetulekud jaotataks õiglaselt.
••Jeltsini ajal, 1996. aastal oli kõige suurem soov lõpetada Tšetšeenia sõda (59 protsenti), teisele kohale paigutati seaduste ja korra toimimine (58) ja kolmandale Venemaa austamise taastamine (54).
••Putini ajal, 2004. aastal tõusis esikohale deržava-ihalus (58 protsenti), teiseks jäi sissetulekute õiglane jaotamine (48) ning kolmandaks seadused ja kord (45).
Päevaleht jätkab sarja, mis tutvustab Vene presidendiks saavat Dmitri Medvedevit. 2. veebruaril ilmus temast pikem portreelugu.
