Edward Luttwak: Vene president Putin käitub nagu Ivan Julm
•• Lääne analüütikud väidavad, et kuigi Venemaal on lood halvad, on temaga võimalik asju ajada. Teie olete Venemaa suhtes palju kriitilisem. Miks?
Venemaa liigub ebatäiuslikust demokraatiast autokraatia poole. Kandidaatide välistamise tõttu on presidendivalimised kaotanud oma mõtte. Kui valitsused muutuvad autoritaarseks, siis muutuvad välissuhted meelevaldseks. Neid ei juhi enam huvide mitmekesisus, mis on omane demokraatlikele ühiskondadele. Kuid autokraatias, kus mõttekäigu aluseks on näiteks arvamus, et ukrainlased on vastikud, tõstame neile müüdava gaasi hinda, tegutsetakse palju meelevaldsemalt.
Toon ühe elulise näite. Venemaa ühe suurema torujuhtmeid ehitava firma direktor hr Vein‰tein tutvustas hiljuti Siberisse rajatava uue naftajuhtme kava. Samal pressikonverentsil läks Putin kaardi juurde, võttis markeri ja teatas, et keskkonnakaitselistel kaalutlustel ei soovi ta, et torujuhe oleks Baikali järvele liiga lähedal. Nii ta võttiski viltpliiatsi ja joonistas kaardile uue torujuhtme, ilma et oleks tehtud mingeidki uuringuid. Ja nüüd nad ehitavadki torujuhet sinna, kuhu joon kaardil tõmmati. Kui teil on naaber, keda valitsetakse selliste meetoditega, tuleb oma julgeolekuga väga tõsiselt tegelda.
•• See meenutab peaaegu aega kaks sajandit tagasi, kui ehitati Moskva-Peterburi raudteed. Tsaar käitus tollal samamoodi. Kuid kas on olemas mingi retsept, kuidas venelastega käituda?
On kaks teed. Esimene on oma julgeolekusüsteemi tugevdamine. See peaks põhinema mitme eri tegevuse kombinatsioonil – diplomaatia, NATO-liikmelisus, sõjaline ettevalmistus, leplikum poliitika Venemaa suunal, paindlikkus. On ka kergem tee: vallutada Moskva ja vahetada valitsus. See on see, mida tegid ameeriklased Iraagis – läksid Bagdadi ja panid teised võimule.
Torujuhtme näite järgi käitub Putin nagu Ivan Julm. Vahel on ta tore, vahel ei ole. Kuid mõlemal puhul käitub ta meelevaldselt, mitte mõtestatult. Kuid valitsused ei tohiks olla meelevaldsed, sest valitsusest sõltuvad teised inimesed. Täna hommikul otsustasin mitte süüa lõhet, vaid hoopiski heeringat ega pidanud kellegi muuga nõu kui iseendaga. Kuid see otsus puudutas ainult üht inimest, mind ennast. Putin valib aga heeringa ja lõhe vahel 160 miljoni inimese eest, ilma et ta nendega nõu peaks. Teil on tegemist Ivan Julmaga, kes võib vahel olla Ivan Tore. Kuid Eesti julgeolek ei tohiks sõltuda sellest, kumba nägu Ivan parasjagu näitab.
•• Mis stsenaarium on sellises olukorras kõige halvem?
Halvim stsenaarium oleks sügav kriis riikidevahelistes suhetes, mis viib Venemaa ja Eesti vahel kaubanduse ja inimeste liikumise takistamiseni. Vene tankid ei tule Tallinna, kuid see pole see, millest ma räägin. Ma räägin enesekindlusest, julgeolekust, tasakaalukast suhtumisest, mida Eesti vajab. Julgeolekusüsteem ei tähenda, et te peaksite seisma piiril, nuga hambus, ja ootama vallutajat. Julgeolek on inimestele oma pikaajaliste otsuste tegemiseks kindluse andmine. Suur osa on siin NATO-l, kuid üksnes sellest ei piisa. Vajate ka võimet ennast kaitsta, vähemalt rünnakut sellele vastuastumise kaudu fikseerida.
•• Te olete maininud, et demokraatiad ei ole võimelised võitma kaootilist asümeetrilist sõda, mis toimub praegu nii Afganistanis kui ka Iraagis. Kuid hoolimata sellest teadmisest said need sõjakäigud siiski alguse. Miks?
Afganistani probleem on selles, et kohalikud soovivad elada 15. sajandis, kuid läänlased sooviksid nad tuua 21. sajandisse. Iga kohtumine, mis toimub meie ja afgaanide vahel, on kultuuride kokkupõrge. Keskmise afgaani jaoks on läänlase ema prostituut, õde prostituut, naine prostituut ja tütar prostituut, sest lääne inimene lubab neil kõndida alasti, s.t näidata oma käsivarsi ja kaela.
Arvatakse ka, et kuna me oleme kristlased, siis oleme me Afganistanis, et purustada islam. Me pole nende arvates seal mitte selleks, et tuua haridust ja edendada tervishoidu, vaid islami purustamiseks. Kuna Taliban on seda avalikult öelnud, on neil ka suurem toetus kui valitsusel. Keegi ei armasta neid, kuid nende sõnum on lihtsalt mõistetavam.
Soov tuua modernsust Afganistani küladesse ja linnadesse ajendab kokkupõrke kohalikega, kes ei soovi moodsa maailmaga ühineda. Ka Washingtonis on afgaane, taksojuhid näiteks. Ükski neist ei luba oma tütrel minna kinno mehega, kellega ta pole abielus. Ja kui ta peaks seda tegema, siis murravad nad tüdrukul kaela. Miks peaksime me arvama, et Afganistan nõustub läänestamisega?
Kas teate, miks kohalikud ei kaitse oma koole, kui Taliban neid ründab ja õpetajaid tapab? Aga sellepärast, et neis koolides koolitatakse naisi. See, et me oleme öelnud, et parlamendis peab olema 25% kohti naiste päralt, annab sama tulemuse. Nad arvavad, et me teeme seda islami mahasurumiseks. Me peame tegema midagi muud. Pöörduma näiteks tagasi klassikalise imperialismi juurde.
•• Miks oleme me terrorismi vastu nii nõrgad?
Sellepärast, et terrorism on ise nõrk. Kui terroristid teeksid suurt kahju, siis võetaks nende vastu kasutusele ka tõsisemad meetodid. Aga vahel võib terrorismist ka kasu olla. Näiteks Iisrael, riik, mis on suurendanud oma rahvaarvu kümme korda ja SKP-d 30 korda. Ja selles on oma osa terrorismil. Väikeses mahus terrorism ei tee niivõrd palju kurja, kuivõrd stimuleerib süsteemi, sünnitab ühtsust ja kokkuhoidmist, hoiab inimesi positiivselt pinges. Terrorismi tõttu on Iisraelis näiteks väga kõrgel tasemel ühiskondlik turvasüsteem. Tel Avivis võib kell kaks öösel vabalt jalutada, mida ei saa öelda Napoli või Pariisi kohta.
•• Missugune on maailm 10–15 aasta pärast?
Arvatavasti saabub odava energia periood. Lihtsalt seepärast, et oleme hetkel kalli energia ajajärgus, kogu maailm areneb ja otsib odavama energia võimalusi. Gaasi- ja naftaväljad ühinevad ühtsesse võrgustikku ja jaotussüsteemid paranevad. Inimesed hakkavad energiat säästma, toimub tuumaenergia taassünd. See pole küll Eestile kasulik, sest te olete energiat importiv riik.
Teiseks, suured riigid varisevad kokku või detsentraliseeruvad. See tähendab, et 15 aasta pärast pole arvatavasti Iraani enam riigina olemas. Iraan pole üherahvuseline riik. Sama käib Süüria kohta. Maailmaareenil on rohkem riike, rohkem kui praegu. Näiteks Kataloonia Vabariik. Lähis-Idas jääb olukord samasuguseks, Iisraeli-Palestiina konflikt kestab, sest palestiinlased ei suuda pidada sõda, aga ei suuda leida ka liidreid, kes teeksid rahu.
Need on vahest elementaarsed asjad: odav energia, rohkem riike, väiksem sõltuvus looduslikust toorainest, teadmiste suurem tähtsus ja osakaal. Teadmispõhised lahendused. Samas ei näe me nii kiireid arenguid meditsiinis ega lennutranspordis. Lend Inglismaalt Ameerikasse võtab ikka sama palju aega.
Venemaal arutatakse, kas konstitutsiooni peaks üheksandat korda muutma, et lasta Putinil seitsmendat korda presidendiks saada. Riiki kutsutakse Rasputiniaks või millekski sellesarnaseks. Peterburi saab Putiniaks või Suur-Putiniaks.
Rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert
Edward Luttwak
teoreetik ja praktik korraga
•• Edward N. Luttwak (1942) on rahvusvaheliselt tunnustatud julgeolekupoliitika ja majandusküsimuste ekspert. Ta on töötanud USA riikliku julgeolekunõukogu ja kaitseministri nõunikuna. 2004. aastast on ta Washingtonis asuva strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse vanemteadur.
•• Luttwak on olnud mitme USA ülikooli ja sõjakolledÏi lektor. Ta on avaldanud raamatuid ja artikleid strateegia, sõjaajaloo ja majanduse alal. Eesti keeles ilmus Entsüklopeediakirjastuselt tänavu Luttwaki raamat “Strateegia. Sõja ja rahu loogika”.
•• Viimati avaldas ta artikleid Iraagi sõja kohta (“Iraq: The Logic of Disengagement”, Foreign Affairs, 2005) ja võimaliku Iraani ründamise tagajärgede kohta (“Three Reasons Not to Bomb Iran – Yet”, Commentary, 2006).
