EE: Bill Clinton kolib Harlemisse
Bill Clinton sõlmis äsja üürilepingu ja avab peatselt oma kontori New Yorgis Manhattani 125 tänava üksildases kõrghoones. Mis muud kui võtsin end kokku ja läksin kohapeale kaema, mis tõmbab ekspresidenti Harlemisse, linnaosssa, mida oma kuulsuse poolest võiks võrrelda Kopli liinidega.
Algselt palju väärikamale 57. tänavale kontori rentinud ekspresidenti sundis ümberkolimisele mõtlema maksumaksjate ja Washingtonis istuvate riigiisade pahameel kesklinnakontori kosmilise rendihinna üle. Rent Harlemis on muidugi hoopis mõistlikum ja vaade aknast umbes sama ilus, ainult Central Park jääb põhja asemel lõunasse.
Võtan suuna mööda Madisoni avenüüd ülalinna poole. Kusagil 95. tänava kandis hakkab silm tabama esimesi tundemärke sellest, et rikaste vanurite asustatud Upper East End lõppeb. Butiigid ja säravad vaateaknad asenduvad keskpäraste söögikohtadega. Väike küngas varjab vaate kaugemale. Selle taga muutub kõik. Tänavanumbrid on kolmekohalised. Majad madalad ja räämas, akende avades tihti klaasi asemel vineeritahvlid.
Läbilõikava kontrastina mõjub 117. tänav, mis on täis alles kerkivaid uusehitisi. Need madalad korterelamud meenutavad oma olemuselt Tallinna Roopa tänava maju. Ehitusplatsi taga on paar kvartalit tühermaad, mille keskel turritab rändlõbustuspark oma okseväänajatest karussellide ja tillukese ameerika raudteega. Pilt justkui Tartust väljasõidul.
125. tänav on ootamatult rahvarohke. Taas näen New Yorgis harjumatut, kuid kodust tuttavat vaatepilti. Sigareti süütamiseks palub neiu abi autos istuvalt noormehelt ning "keevitab" sundimatult tolle sigareti otsast enda oma põlema.
Jalutan mööda 125. tänavat ja tunnen ennast täpselt samuti nagu aastate eest peamiselt Dvigateli töölistega asustatud Lasnamäe tänaval elades, kui ma ümbruskonnas jalutades lastega eesti keelt rääkisin. Mind pannakse tähele, sest ma erinen massist. Seekord on erinevus muidugi palju ilmsem. Olen valge mustade hulgas. Tähelepanu pole iseenesest ju vaenulik, kuid mõjub ikka kuidagi häirivalt. Astun poodi ja seal ripub igaks juhuks minu sabas keegi müüjatest või turvameestest. No mine tea, ehk jälgitakse seal kõiki ühtmoodi efektiivselt.
Lõpuks pööran korraks rahvarohkelt 125ndalt kõrvale St. Nicolase avenüüle ja saan kohe täie rauaga läbi võimendite. Möödun käputäiele hulgustele äratuskõnet pidavast rändjutlustajast. Minu möödumine paneb halleluujamehel vere keema ning Sõna kuulutamine asendub sõnumisega: "Valge mees on süüdi meie hädades. Valge mees on loonud aidsi, mille käes te kannatate. Valge mees tahab võtta ära majad, milles elame..."
Mõtlen endamisi sarkastiliselt: "Said, mis tahtsid!" ja püüan samas kõigest väest alla suruda näole enesekriitilist muiet vormivaid suunurki. See veel puudus, et keegi siin arvaks, nagu ma irvitaksin nende üle.
Clintoni uus kontor kõrgub oma kolme-neljakorruseliste naabrite kohal nagu Õismäe tornelamu. 125es on aktiivne kaubandustänav, kus 99 sendi poodide ja kohalike Kodumarketite kõrval on oma koht ka Body Shopil ja Starbucksil. Kvartali kaugusel on kohaliku muusika ja lavakunsti kese Apollo teater. Hulgaliselt on rõivapoode, milles on hästi esindatud mustanahalise rõivadisaini paremik - Fubu, Ecko, Phat Farm, Sean John. Need on poed, kus numeratsioon ei lõppe suurusega 60, ülempiiriks on pigem 70.
Veidi eemal kerkib uue arengubuumi esimese lapsukesena värske klaashoone, mille taga olevat Magic Johnsoni rahad. Kogu kvartalit täitev hoone on aasta pärast avamist ikka veel pooltühi, kuid olemasolevad rentnikud on täiesti märkimisväärsed - Magic Theatersi multipleks kino, Old Navy rõivapood ja HMV muusikakauplus. Olgugi, et tegemist on suurte kettide osistega, on kaubavalik selgelt sihitud Harlemi ostjaskonnale. HMV müüb näiteks suurt valikut uhiuusi vinüülplaate, mida mujal Manhattanil naljalt ei kohta.
Samas kõrval kogutakse püksirihmu ja lõhnaküünlaid müüvate tänavakaubitsejate vahel allkirju petitsioonile "Save the Mart", mis nõuab mustade omandiõiguste kaitsmist ja kohaliku vana kaubanduskeskuse säilitamist. Mitme üürimaja omanikud on hädas oma üürnikega, kes aktiivselt protestivad igasugu remontide vastu. Hirm, et selle tulemuseks on rendi järsk tõus, ei olegi nii põhjendamatu.
Sarnast seisukohta väljendab ka suur plakat Lenoxi avenüül, kohe Clintoni kontori kõrval ja otse värskeks turismiobjektiks (ja ühtlasi ka valgete Mekaks) muutunud dzhässikoha Lenox Lounge'i akna vastas. Plakatil kutsutakse üles säilitama kohapealset hoonestust kui olustiku ja kultuuri alust ning mitte muutma seda ümberehitustega.
Ja tõesti, vastandamaks oma kodukohta muule New Yorgile on kohalike elanike aadressikirjutamine veidi tavatu. Ilmselt peab ka ekspresident Clinton sellega harjuma, et tema kontori aadressiks on 125. tänav Harlem, USA. Neile, kes selle peale hakkavad ümisema viisikest Moi adres ne dom i ne uulitsa..., võib vaid õnne soovida, sest eks ole ka neil tumedat karva minevik, mida saab nostalgiliselt meenutada ja vajaduse korral taga nutta.
Kaks Harlemi vaatamisväärsust
Apollo teater
See 1913. aastal ehitatud teatrihoone on olnud kohaliku kultuuri jaoks otsustava tähtsusega. Algul asus seal Hurtig & Seamoni burleskiteater, mis ei lubanud musti pealtvaatajaid saali, kuid lubas mustadel esineda. Hiljem selliseid takistusi ei tehtud.
Väga oluline on olnud Apollo roll kohalike muusikute jaoks. Apollos on esinenud kõik kuulsad jazzi-artistid. 1935 alustati Apollos isetegevuskunsti ülevaatusi Amateur Night, mis on pannud aluse nii mõnegi kuulsa muusiku karjäärile. Algusaegade kuulsamad nimed on Duke Ellington, Count Basie ja Billie Holiday, Nat "King" Cole, Sammy Davis Jr., Lionel Hampton. 60ndatel paistsid silma Stevie Wonder, Smokey Robinson, Bill Cosby, The Four Tops, Jackson Five (Michael Jackson nende hulgas).
Rahalised raskused sundisid omanikke 1975 teatrit sulgema. Mõned aastad tegutses ta kinona, kuid 1979 läks ka see pankrotti. Kõigest hoolimata suudeti 1981 teater taasavada ja iganädalane Amateur Night leidis kavas taas kindla koha. 80ndate lõpus kuulutas USA Kongress Apollo teatri riiklikuks kultuurimälestiseks.
Lenox Lounge
Ilusa art déco viimistlusega jazziklubi 125. tänava ja Lenox-avenüü ristmikul on kujunenud pärast viimast remonti populaarseks turismiobjektiks. Kohalike hulgas on see põhjustanud pahameelt, sest publik on õhtuti valdavalt valgenahaline. Autentset õhkkonda saab siiski tajuda päevasel ajal pudelit õlut juues, siis ei ole seal küll esinejaid, kuid kohalike lõbus jõmin on igati mõnus.
Harlemi lühiajalugu
1658 - hollandlased asutavad Nieuw Haarlemi küla, mis sai oma nime Haarlemi linna järgi.
1664 - inglased üritavad nende valdustega liidetud küla ümber nimetada Lancasteriks, kuid see ebaõnnestub. Muutub vaid kirjapilt. Küla nimeks saab Harlem.
1870-1904 - ehitusbuumi ja kinnisvaraspekulatsiooni ajastu. Kogu vaba pind ehitatakse täis. Üürihinnad tõusevad arututesse kõrgustesse.
1878-1881 - raudtee ühendab Harlemi Manhattani lõunaosaga. Harlemist saab New Yorgi eeslinn.
1890-1904 - Harlemisse jõuavad metrooliinid.
1904 - pangad asuvad majaomanikelt võlgu sisse nõudma. Üürid alanevad järsult.
1905 - mustanahaline ärimees Philip A. Payton asub majaomanikele pakkuma lepinguid, mille kohaselt tema kinnisvarafirma Afro-American Realty Co võtab üle majade haldamise. Korterid nendes majades üürib ta mustadele turuhinnast 10% kallimalt.
1909 - asutatakse Värviliste Inimeste Eduühendus NAACP, mis hakkab võitlema lintshimise keelustamise eest.
1910 - ebaõnnestub valgete ärimeeste katse luua konkureeriv firma, mis ostaks kokku mustade käes olevad majad ja kihutaks üürnikud neist majadest välja.
1917-1918 - USA ei luba mustadel osaleda oma lahinguüksustes. Harlemist pärinev mustanahaliste 369. jalaväerügement (Harlem Hellfighters) osaleb Läänerinde lahingutes Prantsuse lipu all. Rügemendi orkester tutvustab prantslasi jazz-muusikaga.
1920-1940 - Harlemi renessans, mille käigus Harlemist saab Ühendriikide afro-ameerika kirjanduse, kunsti ja muusika ning poliitilise tegevuse keskus.
1924 - tsharlstonist saab ülemaailmne moetants.
1926 - esimene afro-ameerika kunsti näitus Harlemis.
1927 - luuakse mustade korvpallimeeskond Harlem Globetrotters.
1935 - Harlemi valgete poeomanike töölevõtupoliitika vastu suunatud rahutused.
1943 ja 1964 - politsei rassistliku käitumise vastased rahutused.
Arne Pajula
