Emily von Sydow on 11 aastat ELi korrespondendina Brüsselis vaatleja olnud. Algul kirjutas ta kommentaare Svenska Dagbladetile, nüüd ilmuvad tema lood Aftonbladetis ja soome-rootsi ajalehes Hufvudstadsbladet. Eelmisel aastal anti välja tema kirjutatud raamat "Kui Luther Brüsselisse tuli", kus ta jagab teistega oma ELi kogemust ja lahkab kultuuride kokkupõrke tagamaid.

Ennekõike püüab ta aga leida edu retsepti, analüüsides, mida on Rootsi ELis valesti teinud ja kuidas vigadest õppida. "Ma püüdsin teoses leida põhjendust frustratsioonile, mida ma Brüsselis läbi elasin," räägib raamatu autor. "Ma tahtsin näidata, miks rootslased end sealses süsteemis nii kehvasti tundsid."

Vääritimõistmise põhjenduseks toob ta protestantliku ja katoliikliku kultuuripärandi erinevuse ja sellest tingitud segadused. Kokkupõrge superrahvusliku ja elitarismi vahel, poliitika ja juriidika, kontrolli ja kreatiivse kaose vahel.

Raamat on olnud arutlusaineks Rootsis nii TV- ja raadioprogrammides kui ka suuremate ajalehtede veergudel. Mõlemad, nii euroskeptikud kui ka entusiastid, on leidnud teosest oma mõtetele-tunnetele kinnitust, näiteks Rootsi eurokomisjonär Margot Wallström ja ELi vastane Margaret Winberg kuuluvad nende hulka, kes on raamatuga väga rahule jäänud. Soomes aga tunnevad poliitikud end kõrvust tõstetuina, kuna autoril on neile nii ohtralt kiidusõnu jagunud.

Halbade tagajärgedega sundkäik

Rootsil pole kunagi olnud karjuvat vajadust ELi järele, vajadust ühtsustunde ja turvalisuse järele nagu teistel Euroopa riikidel, kes on sõda näinud ja seda omal nahal tundnud. Rootsis oli kõik paigas, kõik korras ka isolatsioonis, omaette olles. Ja sellest hubasest Jumala seljatagusest paigast oldi visad loobuma.

Ühel hetkel sai aga ka neile selgeks, et EList väljaspool seismine tähendab varem või hiljem ülesõidetuks saamist. Euroopa Liit oli neile ennekõike handelsplats (turuplats), millest ei saanud enam mööda vaadata. Ja nii astuski Rootsi viis aastat tagasi Euroopa riikide perre küllaltki üleoleva suhtumisega - mindi teisi õpetama, mitte ise õppust võtma. Iga küsimuse suutsid rootslased esitada nõudmisena, kõike taheti muuta enda meele järgi.

"Liikmekssaamise läbirääkimiste käigus polnud selline reformistlik suhtumine ELi bürokraatide seas mitte just eriti teretulnud. Nad pidid meile korduvalt meelde tuletama, et reeglid kehtivad kõigi kohta ning me ise soovisime klubi liikmeks saada, mitte vastupidi," kirjutab Emily von Sydow oma raamatus.

Ta usub, et rootslased olid küll formaalselt hästi ette valmistunud, lugenud läbi dokumendid ja seadused, aga mentaalne valmisolek ELiga liitumiseks puudus. "Meie suurim viga kohe alguses oli, et me ei arvestanud sellega, et EL tähendab inimesi ja suhteid. Me olime liiga kontsentreeritud "kodutööde" päheõppimisele," vastab von Sydow küsimusele Rootsi suurimast eksisammust.

Liiga konkreetsed, et olla edukad

Vaimse valmisoleku puudumine tähendas aga, et rootslased ei suutnud kuidagi katoliikliku Brüsseli suhtlemisvormeliga harjuda. Tõsimeelsete luterlastena ajas neid segadusse ümbernurga mis-oleks-kui jutt, nad ajasid oma paberid kiiresti korda, tegid kaasa kõik formaalsused ja ametlikud ettevõtmised, rääkisid napisõnaliselt ja konkreetselt. Sellega lugesid nad oma kohustused lõppenuks ja põrutasid esimese lennukiga koju tagasi.

Brüsselis aga nii asju ei aeta, korraliku lobby'ta hakkama ei saa. Ei piisa ladusast prantsuse keele valdamisest, kui ei osata käituda vastavalt kombestikule. Ei tohi olla ülemäära konkreetne ja otsekohene, katoliikliku kultuuriruumi inimesed ehmatavad väga ära, kui neile öelda "nii asi ei tööta". Nende mentaliteediga läheb rohkem kokku kaudne kõneviis, mis annab kuulajale aega mõtte seedimiseks.

Euroopas (vähemalt katoliiklikus osas) on kombeks võtta aluseks seadused ja reeglid, et siis juriidilist ideaalpilti tegelikuga võrrelda. Kaudne kõneviis aga annab diskussioonile rohkem ruumi, ei sulguta kohe ühte kindlasse vakku.

Rootslased seda ei teadnud ja põrutasid (nagu kodus kombeks) kõik keerutamata otse välja. Tulemust ei tulnud kaua oodata - neid hakati peagi väga ebaviisakateks pidama. Kui sellele lisandus veel teise kirjutamata reegli eiramine, milleks ELis on isiklike kontaktide sobitamine väljaspool ametlikke üritusi, tembeldati rootslased ülbeteks ja isekateks.

Sellist möödarääkimist oleks kergesti saanud vältida, kui ainult rootslased oleks viitsinud süveneda katoliikliku Brüsseli käitumistavadesse. Emily von Sydow leiab, et selle asemel, et pärast ametlikke ettekandeid kohe hotellituppa dokumente lugema pugeda, oleks rootslased pidanud minema seltskondlikule õhtusöögile kreeklaste, prantslaste või mõne muu liikmesriigi esindajatega. "Me oleme hakanud aru saama, et on tähtis vestelda inimestega nõupidamiste pauside ajal ja mitte tormata välja mobiiliga rääkima," tunnistab ta siiski progressi.

Soomlased palju edukamad

Kuigi luterlased on juba oma iseloomult individualistlikumad ja kinnisemad kui katoliiklased, on soomlased suutnud ELis laineid lüüa. Soomlased said isiklike kontaktide tähtsusest kiiresti aru ja nad on olnud edukad, lausa ELi lemmiklapsed.

Soome edu võtmeks on eelkõige soov ELiga integreeruda ja selleks ka omapoolse initsiatiivi näitamine. Nad ei läinud ELi hooplema, nad astusid uniooni kindla teadmisega, sooviga pääseda pidevast ida-lääne vahel kõikumisest ja vabaneda suure Venemaa mõjust. Nad tegid selle nimel kõik, et võita teiste liikmesriikide poolehoid.

Ennekõike tuleb aga soomlaste trumbiks lugeda oskust silma paista, ennast eksootilise Põhjamaa pähe "maha müüa". ELis pööratakse tähelepanu neile, kes suudavad massist eristuda, isikliku karismaga silma jääda; kehtib tuttav reegel - kui sa pole meedias, tähelepanu keskpunktis, siis sind pole olemaski.

Brüsselis märgati peagi neid suurte peade ja värviliste nokiatega karuseid põhjamaalasi, kes igas jutunurgas ja baarileti ääres koha sisse olid võtnud. "Soomlased ehitasid alliansse teiste inimeste ja maadega, see on edu retsept," kinnitab Emily von Sydow.

Lisaks oskasid soomlased lausa õhust ära tabada valitsevaid meelsusi ning neid siis enda kasuks pöörata. Näiteks hakkasid nad väikest viisi anti-rootsi kampaaniat läbi viima, sest see suurendas nende endi populaarsust. "Soomlaste pragmaatilisus on neid ELis väga hästi teeninud."

Eestile hea võrdlusmoment

Küsimuse peale, mida Euroopa Liit endast üldse kujutab, vastab staazhikas ELi vaatleja: "EL on unikaalne eksperiment koondamaks suurte ja väikeste maade võimu ühte üleriiklikusse potti. Ükski rahvuslik valitsus ei suuda olla pinnuks silmas multinatsionaalsetele suurettevõtetele. Seda suudab aga ELi komisjon. Kui ELi juhitakse õigesti, on see garandiks väikeriikide olelusvõitlusel globaliseerunud maailmas."

Eestlaste kartust, et tulles Nõukogude Liidust, satume sarnasesse teise nimega liitu, Emily von Sydow kindlasti ei jaga. Ta leiab, et taolisel võrdlusel pole alust.

Eestil on unikaalne võimalus võrrelda Rootsi ja Soome teed ELis ja valida siis kahe luterliku maa käekäigu vahel. Meile on mängitud kätte haruldased trumbid - kaks meile nii lähedast riiki on ideaalseks näiteks ELi võimalustest ja nende võimaluste kasutamise viisidest. Kas võtame Rootsi või Soome eeskujuks ELile lähenedes?

Kirsi Pavelts