Viimane verine konflikt Užgorodi all Mukatševes näitab, et paremradikaalseks peetud organisatsioon mängib Ukrainas aina suuremat rolli. Mukatševes põrkasid kokku Paremsektor ja Ukraina korrumpeerunud miilits ja allilmategelased.

Eestis valgustatakse Ukraina konflikti tihti ühekülgselt Venemaa või Ukraina uudisteagentuurile viidatuna, mistõttu selle probleemi keerukus jääb ebaselgeks ja pilt mustvalgeks. Hinnangud Paremsektori tegevusele kordavad teiste riikide arvamusliidrite seisukohti.

Ukraina suursaadik Tallinnas Viktor Križanivski esines „Sinu riigi kaitse” programmi raames Narva kolledžis 15. mail. Tema sõnul teenib Paremsektori ridades kuni 60% vene keelt kõnelevaid Ukraina patrioote. See väide nagu lükkaks ümber Venemaa müüdi Paremsektorist kui Ukraina marurahvuslastest, kuid milline on tegelikkus? Et olukorda oma silmaga näha, suundusin koos kaitseliitlasest sõbraga Ukrainasse.

Paremsektor

Pärast telefonikõnesid ja kohtumisi on Paremsektori võitlejad nõus viima kaks eestlast Donetski rindele ja tutvustama oma organisatsiooni. Kiievi kesklinnas asuvas staabis punamusta lipu ja Stepan Bandera portree taustal tutvustab Sergei – kutsungiga Sokil – meile Paremsektori sõjalist organisatsiooni. „Oleme avatud suhtlusele maailmaga,” ütles Sokil.

Paremsektor loodi Maidani revolutsiooni ajal poliitilise organisatsioonina, mis ühendas parempoolseid poliitilisi gruppe alates mõõdukatest konservatiividest kuni paremäärmuslike rahvuslasteni. Arvatakse, et just Paremsektori omakaitse tagas ülestõusnute edu lahingutes miilitsa vastu Maidanil. 2014. aasta kevadel, kui algasid lahingud Donbassis, otsustas Paremsektori nõukogu luua „Ukraina vabatahtliku korpuse Paremsektor” (Добровольчий український корпус Правий Сектор), mis koosneb 14 reservpataljonist. Need asuvad suuremates Ukraina oblastites ja tegelevad vabatahtlike registreerimisega. Neil on kolm põhilist lahinguüksust: 5. territoriaalpataljon Donetski all, 8. üksikrood Mariupoli all ja 7. territoriaalpataljon Zaporižžjas. Rindel sõdida soovivad vabatahtlikud läbivad kahekuulise väljaõpe õppelaagris Desna, mis asub Kiievi lähedal ja suunduvad seejärel Paremsektori Pokrovskoje õppelaagrisse Donetski ja Dnipropetrovski halduspiirile.
Üle 600-kilomeetrise vahemaa läbimiseks kulus 12 tundi, sest teed meenutavad pesulauda, mis klohmib autorattad kandiliseks.
Kiievist Pokrovskojesse sõitsime paremsektorlaste autoga. Üle 600-kilomeetrise vahemaa läbimiseks kulus 12 tundi, sest sealsed teed meenutavad pesulauda, mis klohmib autorattad kandiliseks. Järjekordselt ratast vahetades hääletasime möödasõitvaid autosid, et küsida tungrauda. Tööriista laenanud vanamees päris paremsektorlaste käest, millal sõda lõpeb. Vormides mehed vastasid: „Me sõidamegi sinna, et asja lahendada.”
Paremsektori laager. Väljas relvastatud valve, seest askeetlik.

Kohale jõudes leidsime eest endise pioneerilaagri, kuhu paremsektorlased on end sisse seadnud. Valvesüsteem, perimeeter mineeritud, väljas kaevikuliinid ja relvastatud valve. Distsipliin on range, kehtib kindel päevakord ja toimub sõjaline väljaõpe. „Kõik on vabatahtlikud. Nad on valmis sõdima Ukraina eest. Vägisi siin kedagi ei hoita,” selgitas meie saatja, rindevõitluse kogemusega paremsektorlane Vadim, kutsungiga Mad. Vabatahtlike seas on ka välismaalasi: leedulasi, valgevenelasi, kaukaaslasi ja teisi. Babatahtlike omavaheline läbisaamine on sõbralik. Sellele viitas ka üksteise poole pöördumine sõnaga druže, mis tähendab sõpra.

Pärast saabumist võttis meid vastu 5. lahingupataljoni ülem kombat Vladislav, kutsungiga Tšornõi. Autoriteetne ja kogenud välikomandör pakkus teed, tutvustas pataljoni teenistusest baasis ja lubas viia meid rindele. Druže kombat jutustas, kuidas aprillis taheti Paremsektori 5. pataljoni vägisi integreerida Ukraina regulaararmee koosseisu. Sõjaväelased piirasid Pokrovskoje laagri sisse ja staapi läbirääkimistele saadeti Ukraina kindral. Paremsektor on nõus astuma Ukraina armee ridadesse täies koosseisus ja kehtiva struktuuriga, kuid kindralid pole sellega nõus. „Miks me peame lõhkuma toimivat struktuuri ja integreeruma armeesse, mis on lahingutes ebaefektiivne,” küsis Tšornõi. „Meie võitlejad on kõrgelt motiveeritud ja ustavad Ukrainale. Seda on nad näidanud küborgitena lahingutes Donetski lennujaamas, Peski asulas ja mujal rindel.”

Paremsektorlased arvavad, et ainult edukas sõjaline operatsioon Donbassis loob eeldused olukorra stabiliseerimiseks, annab võimaluse alustada uusi ja õiglasi läbirääkimisi ning lõpetab kaose. Kuid selleks puudub veel võitlusvõimeline armee. Samuti venitavad konflikti lahendamist Minski kokkulepped, mida täidavad ainult ukrainlased. Minski katte all täiendavad separatistid oma üksusi, reorganiseeruvad ja tulistavad raskerelvadest ukrainlaste positsioone. „President ei ole sõjaseisukorda välja kulutanud. Tema meelest käib siin terrorivastane operatsioon. Eks te homme näete, mis toimub,” sõnas üks Paremsektori vabatahtlik.

Paremsektori lipp

Kuigi vabatahtliku korpuse ülem on Andri Stempitskõi, peetakse Paremsektori juhiks Dmõtro Jarošit. Providnõk või peršõi, nagu teda ametlikult kutsutakse, on pikaaegne ühiskondlik aktivist. Ta on aastaid pidanud poliitilist võitlust Ukraina parema tuleviku nimel, nüüd sõdib. Kuigi Jaroš on ülemraada saadik ja täidab Ukraina relvajõudude ülema nõuniku kohuseid, viibib ta alaliselt rindel. Pärast sõja algust on temast saanud leppimatu Putini-Venemaa vaenlane, kes on üles antud Interpoli tagaotsitavaks kui „Venemaa vastu koos tšetšeenia terroristidega sõdinud Ukraina rahvuslane”.

2015. aasta jaanuaris sai Jaroš lahingus Donetski lennujaama pärast Grad-raketi kildudest haavata. Sündinud sõjamees, autoriteetne liider ja osav välikomandör Jaroš eelistab igavatele ülemraada istungitele rinnet, et jagada oma võitlejatega raskeid tingimusi ja juhtida lahingutegevust kohapeal. „Jaroš on meie lipp,” ütles uhkusega druže Vadim.
Paremsektori liider Dmõtro Jaroš: „Me oleme distsiplineeritud revolutsiooniline jõud.”

Pärast hommikusööki Pokrovskoje laagris öeldi, et peršõi ootab meid. Laigulise T-särgi ja plätudega Jaroš tundub väga sõbralik ja lihtne. Ta räägib ukraina keelt aeglaselt, et me aru saaksime. Jaroš ütleb, et Ukraina peab võtma Eesti riigist eeskuju. Ta on esitanud ülemraadas seaduseelnõu, et luua meie kaitseliidu eeskujul vabatahtlik sõjaline omakaitse. „Meie riigivõim ei olnud varem valmis usaldama relvi rahva kätte, et need kaitseks riiki. Korruptiivne võim kardab, et rahvas pöörab relvad hoopis nende vastu,” ütles peršõi. Ta pole huvitatud konfliktist võimu vastu, sest raskel ajal õõnestaks see Ukraina riiki. Tema eesmärk on tugevdada Ukraina riigikaitset ja anda Paremsektori vabatahtlikule korpusele, mille ridades on umbes 10 000 võitlejat, seadusliku alus.

Šaht

Keegi ei tea täpselt selle kaevanduse nimetust. Ühed ütlevad, et Butovo, teised Potjomkinskaja. Google Maps annab nimetu kaevanduse asukoha. Paremsektorlased ütlevad oma rinde vastutusala eesliinil lihtsalt Šaht. See asub Donetski ringtee kõrval, 400 meetri kaugusel Donetski raudteedepoost. Me sõitsime sinna kombat Tšornõiga soomustatud VW Transporter rahaveoautoga. Selle auto suur kiirus võimaldab kärmesti ületada avamaastiku. Seda on seal palju – ääretu Ukraina stepp kunagi tihedalt asustatud kaevurite asulate vahel.
Paremsektorlased arvavad, et ainult edukas sõjaline operatsioon Donbassis loob eeldused olukorra stabiliseerimiseks.

Esimene blokk-post võttis meid vastu Karlivkas. Regulaararmee sõdurid ja paremsektorlased koos soomusmasinaga betoonpostide taga. Sealt kihutasime edasi, ümberringi suurtükitulest purustatud elumajad, kuni jõudsimegi Donetski ringteele. See korraliku kattega tee on ehitatud koos Donetski uue lennujaamaga 2013. aastal. Nüüd seisab selle servades põlenud sõjaväetehnika. Purustatud tankist T-64 möödudes annab autojuht kutsungiga Kum sõjaväelist au langenud Ukraina tankistidele.

Šahtis pole ühtegi tervet kohta. Kõik on kuulidest läbistatud. Maas haigutavad suured lehtrid, ehitistest on alles varemed. Ühe veel püsti seisva hoone teiselt korruselt, liivakottide tagant uurime käärpikksilmast Donetski lennujaama, mis on siit umbes kahe kilomeetri kaugusel. Kätte paistab ka Donetski linnaosa Spartaki kaubanduskeskus Metroo, kust hargnevad vastase soomusüksused.

Teeme ringkäigu kaevikutes. Vastase positsioonid on ainult 400 meetri kaugusel. „Tihti võtame hukkunud vastastelt relvi ja laskemoona, nühime verest puhtaks ja paneme vigastatud relvade osad kokku,” ütles üks võitleja, kes oma sõnul teenis 1989. aastal Nõukogude armees Tallinnas. Positsioonidel on näha isegi Teise maailmasõja aegseid Maksime. Kõik, mis tulistab, läheb käiku.

Lahingupausi ajal autasustab pataljoniülem silmapaistvaid võitlejaid. Varjendis on rivistus ja väikse aplausi saatel saab üks vabatahtlik medali Donbassi kaitse eest. Surma või haavata saamise korral ei saa ükski vabatahtlik riigilt tasu. Kõik teavad seda ja sõdivad üksnes missioonitundest. Haavatuid evakueerib MT-LB soomukil Paremsektori vabatahtlike meedikute üksus Hospitaljeerid.
Šahtis pole ühtegi tervet kohta. Kõik on kuulidest läbistatud. Maas haigutavad suured lehtrid, ehitistest on alles varemed.
Kella kolme paiku avas vastane naabruses oleva positsiooni Zenitt pihta automaatgranaadiheitjatest tule. Ukraina armee 93. motomehaniseeritud brigaadi sõdurid vaikisid, sest vastutule avamiseks peavad nad küsima luba rindelõigu sektoriülemalt. Protseduur võtab aega. Separatistid jätkasid tule andmist 120 mm miinipildujatest ja alles seepeale vastasid ukrainlased käsitulirelvadest. Võimsamaid relvi neil polegi, sest kõik ukrainlaste raskemad relvad on Minski kokkulepete kohaselt viidud rindelt kaugemale.

Miks OSCE vaatlejad ei sekku? Paremsektorlaste sõnul ilmuvad OSCE vaatlejad rindele harva, rohkem veedavad nad aega rindetagustes hotellides. Vaatlejate kohale ilmumisel tulevahetus vaibub, aga kui nad lahkuvad, puhkeb see uue hooga. „On olnud juhuseid, kus OSCE vaatlejad andsid meie positsioonide asukohti separatistidele ja me kandsime seetõttu kaotusi,” nentisid vabatahtlikud. „Kaotusi on iga päev. Möödunud nädalal hukkus üks võitleja miinipilduja tules, teine snaipri käe läbi,” lisasid nad. Kõige suuremaid kaotusi on kandnud paremsektorlaste luuregrupp, mis liigub vastase tagalas. Mõni päev tagasi kaotas miini otsa astudes mõlemad jalad 20-aastane naisvabatahtlik.

Räägitakse, et vastaspoolel sõdivad Vene armee snaiprid läbivad eksami – tulistavad elussihtmärke ja Vene armee üksused sõdivad Donetski rindel eesmärgiga saada lahingukogemust. Lahingutesse paisatakse Vene eriüksuslasi, tanki-, side- ja suurtükiväeüksusi, keda teatud aja möödudes vahetatakse välja uute üksuste vastu.

Sõda on julm, kuid separatistid ei võta paremsektorlasi vangi ja vastupidi. Erand on Vene regulaararmee sõdurid. Neid on vaja selleks, et tõestada Vene sõjaväelaste viibimist konfliktipiirkonnas. Vastaspoolel sõdiv separatistide välikomandör Givi on silma paistnud Ukraina sõjavangide väärkohtlemisega, ta tagastas neid kastreerituna ja kõrvadeta.

Kummaline sõda

Seadsime end tagasiteele. Mõni minut hiljem kuulsime pataljoniülema raadiojaamast, et meie positsioonide pihta on avatud äge suurtükituli. Meil vedas. Paremsektori vabatahtlikud ja armeesõdurid aga viibivad seal nädalate kaupa ja on pideva tule all.
Sõda on julm, kuid separatistid ei võta paremsektorlasi vangi ja vastupidi. Erand on Vene regulaararmee sõdurid.

Sõitsime läbi Kurahhove. Sealne soojuselektrijaam toodab elektrit separatistide käes oleva Donetski linna jaoks. Teel nägime Kiievi-Donetski reisibussi ja oligarh Rinat Ahmetovi humanitaarkonvoi rekkaid, mis veavad separatistidele söögikraami. Kui paremsektorlased neid piiripunktist läbi ei lasknud, leidsid nad võimaluse liikuda Ukraina armee blokk-posti kaudu, makstes selle eest raha. „Kellele sõda, kellele äri,” lausub kombat Tšornõi. Seda enam, kui paremsektorlaste 5. pataljoni ja regulaararmee 93. brigaadi vastas tegutsevad separatistide pataljonid Somalia ja Oplot sõdivad omavahel, et jagada kontrolli all olevaid majandustsoone.

Kiievisse jõudes märkame linnas puhkust nautivad noormehi ja naisi. Kuidas saab puhata ja elu nautida, kui teised sama riigi kodanikud langevad Donbassis Ukraina eest? „See on kummaline sõda,” ütles üks vabatahtlik.„ Selline dualism oli märgatav juba Maidani ajal – ühel tänaval käis lahing, kõrvaltänaval istusid inimesed kohvikutes.”

Igor Kopõtin on ajaloolane, õppejõud ja endine Eesti kaitseväe allohvitser.
Paremsektor kuulutas Maidanil välja revolutsiooni uue etapi

Teisipäeva õhtul toimus Kiievis Maidanil meeleavaldus, kus Paremsektori liider Dmõtro Jaroš teatas Ukraina revolutsiooni uue etapi algusest. „Me oleme distsiplineeritud revolutsiooniline jõud,” ütles Jaroš. Ta lisas, et Paremsektor seab sihiks oma nõudmiste täitmise õiguslikul pinnal ega kavatse destabiliseerida olukorda riigis.

Tema sõnul algatab Paremsektor nüüd mitme küsimusega referendumi. Esimeseks punktiks pakkus ta umbusalduse avaldamise praegusele võimule. „Teiseks nõuame, et sõda, mida Venemaa peab Ukraina vastu, tunnistataks sõjaks, aga mitte terrorismivastaseks operatsiooniks. Kolmandaks nõuame okupeeritud alade täielikku blokaadi. Neljandaks palume rahvalt toetust [Paremsektori] vabatahtliku korpuse ja teiste vabatahtlike üksuste legaliseerimiseks vastavalt jõus olevale seadusandlusele,” tsiteeris teda UNIAN.

Jaroš kuulutas väljakule kogunenutele, et Janukovõtši režiimi välja vahetanud uus võim on tähendanud ainult nimede muutmist, mitte poliitilise süsteemi muutmist. Kaivo Kopli