Eesti juurtega lapsed valmistuvad Punasel Lagedal olümpiamängudeks
“Väga tahaks olümpiamängudel osaleda!” teatavad tüdrukud põlevail silmil hetkegi mõtlemata. “Tahaks hästi esineda. Selle nimel treenime.”
13-aastased Alina Sevrekova ja Julia Kuk tegelevad mäesuusatamisega juba kaheksandat aastat. 2014. aastal nende kodust paari kilomeetri kaugusel asuvatel mägedel toimuva olümpia ajaks on nad 19-aastased ja saaksid vabalt võistelda Venemaa koondises.
“Ega meil siin peale mäesuusatamise polegi suurt millegi muu spordialaga tegelda,” räägib Alina. Alina ütleb, et on Eestis käinud ja saab eesti keelest aru, aga ei räägi. Tema ema Helmi, sündinud Kersten, räägib eesti keelt.
Tüdrukud elavad Esto-Sadokis, mis nagu ka kõrval asuv Krasnaja Poljana (eestlastele rohkem tuntud kui Punase Lageda) on 1880. aastatel Tsaari-Venemaa ajal Eestist välja rännanud talupoegade rajatud külad. Kahes külas elab praegu umbes 5000 elanikku, kellest sadakond on eestlaste järeltulijad.
Kehvad treeningutingimused
Alina on mäesuusatamises Krasnodari krai meister, teda on kutsutud Moskvasse treenima, aga treener Stanislav Kožukov ei lase. Lapse psüühika rikutakse ära, sest seal hakatakse kohe tulemusi nõudma, pealegi peab ta siis üksi kodust kaugel elama, põhjendab treener.
Kõlab veidralt, aga kuus aastat enne koduolümpiat pole kohalikele lastele loodud peaaegu mingeid tingimusi mäesuusatamisega tegelemiseks. Jah, mäed on, aga nende treeningubaas koosneb kahest sõna otseses mõttes sarast ja kolmest toast, kuhu peavad mahtuma 70 lapse ja kolme treeneri riided ja varustus. Noortel pole mäe peal treenimiseks eraldi aegu, tasuta tõstukiga mäkke sõitmiseks peab omanikega eraldi läbi rääkima.
Isegi spordikooli pole mäesuusatamise jaoks loodud, kuigi kõik võimalused on selleks olemas, räägib treener Kožukov. Mäesuusatajate spordikool pandi kinni juba 1972. aastal. “Kõik ehitatakse vaid turistidele, nende huvides, aga sportlaste peale ei mõtle keegi,” põrutab Kožukov.
Vaatan koos treener Kožukoviga noorte trenni pealt. Jaa, sellistes tingimustes tehti trenni 30 aastat tagasi. Ja sedagi Nõukogude Liidus. Ometi rabelevad kolm treenerit 6000 rubla eest kuus – kõigil on siiski ka kõrvalametid – noortega tööd teha. Olümpia nimel. Nad tunnistavad, et selliselt jätkates on ülikeeruline tippu jõuda.
Alina ja Julia pole nende pundi ainukesed andekad eesti soost lapsed. Kümneaastane Daniil Jerofejev (ema eestlanna) on Kaukaasia meister, võitis tänavu talvel omavanuste võistlused Prantsusmaal Chamonix’s. Daniilist veidi vanemat, samuti eesti juurtega Semjon Nemelovskit kutsuti nagu Alinatki Moskvasse treenima, aga treener ei lasknud tedagi.
Noor mäesuusalootus
Daniil Jerofejevi vanaisa Jüri Tobias muretseb väga selle pärast, et lapselapse treeningutingimused on viletsad, kuigi varsti tulevad olümpiamängud. 54-aastane Jüri Tobias räägib uhkusega, kuidas Daniil on kohalikel mägedel koos teiste lastega suusatanud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kes on teatavasti suur mäesuusatamisfänn. “Ma ärgitasin teda ükskord, et rääkigu Putinile, millistes tingimustes ta treenib. Las räägib, ma võtan kogu vastutuste tagajärgede eest endale,” ütleb Tobias naerdes.
Peale Tobiase üritab kohalike laste mäesuusatreeningut aidata ka kohaliku eesti kogukonna juht Valter German. “Ükskõik millises Euroopa riigis oleks enne olümpiat noorte kodukohas treenimiseks kõik tingimused tehtud, siin aga huvitab kõiki vaid raha teenimine,” räägib German. Ta loodab, et laste tingimused paranevad, kui valmis saab Roza Hutori kompleks, mille radadel hakkavad toimuma olümpia mäesuusatamisvõistlused.
Lapselapse treeningutingimuste pärast võitlev Jüri Tobias on ise eluaeg mäesuusatamisega tegelenud ning on mäesuusaradade valimise ja rajamise ekspert. Praegu on ta Esto-Sadokisse rajatava mäesuusakompleksi Gornaja Karusel peadirektori nõunik ehituse alal.
Maa on hinda läinud
Tobiase ehitatavatel mäesuusaradadel olümpiavõistlusi toimuma ei hakka, kuid sama firma on praegu olümpiaks suusahüppetrampliinide ehitamise suursoosik. “Oleme väga huvitatud, et saaksime midagi seoses eestlusega olümpia heaks korraldada,” räägib Tobias. “Sest mõelge, kui eestlased oleksid siit 120 aastat tagasi maade otsimisel mööda läinud, siis poleks siia küla tekkinud ja kes teab, kuidas sel juhul oleks elu läinud,” lisab ta pooleldi naljatades.
Krasnaja Poljana ja Esto-Sadok näevad praegu välja nagu üks suur ehitusplats. Pärast
70 kilomeetri kaugusel asuva Sotši valimist olümpialinnaks eelmisel suvel on külakestesse kerkinud juba kaks uut hotelli ning neid ja uusi poode ning muid teenindusobjekte ehitatakse järjest juurde. Maa on hinda läinud. Kümne ruutmeetri suurune maatükk maksab suurusjärgus 70 000 eurot (1,1 miljonit krooni).
500–600 meetri kõrgusel merepinnast asuvate Krasnaja Poljana ja Esto-Sadoki piiridesse ei jää ühtki olümpiaobjekti, kõik tulevad küladest väljapoole. Seal toimuvad kõik Sotši olümpia kõik suusaalad ning bobi- ja kelguvõistlused.
Murdmaasuusatamise rajad jäävad kuni kilomeetri kõrgusele, mäesuusaalade stardikohad asuvad 2,2 kilomeetri kõrgusel.
Endiselt pole teada, kust hakkab külast läbi jooksma olümpiaks rajatav uus, mõlemas suunas vähemalt kaherajaline maantee ning kergraudtee 45 kilomeetri kaugusel asuvast Adlerist. Seetõttu ei tea kohalikud elanikud ka seda, kelle maatükid võivad maantee ja raudtee alla jääda.
“Ametlikult seda keegi ei räägi, et mitte rahvast ärritada,” üt-leb Valter Greman. “Ehk järgmiseks suveks selgub midagi.”
Adleris püsib seni veel vaikus
•• Peale Eesti külade on Sotši mängude teiseks toimumis-kohaks Adler, kus seni valitseb vaikus. Sotši keskusesse endasse ühtki olümpiaobjekti ei tule.
•• Adlerisse peab otse Musta mere kaldale Imereti orgu tulema olümpiapark, kus asuvad kõigi jääalade hallid (kokku neli), suur olümpiaküla, olümpiastaadion ning pressikeskus.
•• Praegu on see ala tihedalt täis peamiselt armeenlaste maju, mis tuleb ehitamise alustamiseks maha lõhkuda ja mille elanikud ümber asustada. Esialgu on ümber tulevase olümpiapargi rajatud vaid osaline aed. Millal algab suuri proteste kaasa toov inimeste ümberasustamine, pole veel täpselt teada.
•• Olümpia korralduskomitee spetsialist Daniil Vorobjov rääkis, et kõik Imereti orgu maja ehitanud inimesed said paar-kümmend aastat tagasi sinna tasuta maad. “Mina ei pea seda ebaõiglaseks, kui neile makstakse nüüd selle maa eest kompensatsiooni ja nad saavad võimaluse endale kaugemale elamine ehitada,” ütles Vorobjov.
•• Kohalikele makstavat rahasummat ei tea esialgu veel keegi ja see ärritab Imereti oru elanikke, sest kompensatsiooni suurust teadmata ei oska nad tulevast elu plaanida.
Tammsaare majamuuseum tutvustaks kultuuri
Ants Paju:
see on ainulaadne muuseum
•• Krasnaja Poljanas asuvas Anton Hansen Tammsaare majamuuseumis hakkab lõppema remont, milleks Eesti riik eraldas 400 000 krooni.
•• Selle raha eest siluti maja fassaadi. Majas peatus aastail 1909–1910 oma tervist ravinud ja näiteks jutustuse “Poiss ja liblikas” kirjutanud Tammsaare. Kuid suurem remont sama raha eest tehti maja sees. Sisse pandi uus elektri- ja küttesüsteem, samuti turvaseadmed.
•• Tammsaare muuseumi mõtte ja ehituse autor Ants Paju särab silmanähtavalt maja remondist ja edasistest plaanidest rääkides. Kui kõik ideed Eesti kultuuri tutvustamisest kuni rahvusköögini realiseeruvad, siis 2014. aasta taliolümpia ajaks on Eestil võrreldes teiste osavõtvate riikidega kõva trump lauale lüüa.
•• “See on ainulaadne muuseum, sest ühegi teise kirjaniku jaoks, kes on siin peatunud ja loonud, pole midagi niisugust tehtud,” räägib Paju. “Ei Jessenini, ei Majakovski jaoks.”
Suuremad vaidlused käivad bobiraja üle
Suuremad ehitused olümpiaks algavad Krasnaja Poljanal järgmisel aastal, praegu käivad vaidlused keskkonnamõjude üle.
Kõige suuremad ehitused
on kahtlemata uue maantee ja kergraudtee rajamine Adlerist mägedesse. Kuid keskkonna mõttes hakkab kõige rohkem kirgi üles kütma kalli bobi- ja kelguraja rajamine.
“On suur küsimus, kas Krasnaja Poljana loodus peab kogu sellele koormusele vastu,” räägib Krasnaja Poljana kõrval asuvas Esto-Sadokis elav Jaan Tobias (23), kes on hariduselt insenerökoloog. “Siinne ümbrus pole siiski mõeldud nii suure hulga inimeste vastuvõtuks.”
Krasnaja Poljana asub Kaukaasia biosfääri kaitseala vahetus läheduses. Kõige lähemale kaitsealale, Krasnaja Poljanast paarikümne kilomeetri kaugusele, peavad kerkima bobi- ja kelgurada ning n-ö ülemine olümpiaküla, mille mujale viimise eest on hakanud aktiivselt võitlema keskkonnaorganisatsioonide WWF-i ja Greenpeace’i Venemaa esindused.
Loomarajad lõigatakse läbi
WWF-i Venemaa esinduse direktor Igor Tšestin rääkis Eesti Päevalehele, et kaitseala n-ö puhver-alasse jääv bobikompleks tahetakse rajada 1500 meetri kõrgusele metsa, kust on läinud juba sajandeid läbi loomarajad ja kus osa loomi talvitub. “Loodusele oleks see tohutu kahju, kui need loomarajad nüüd läbi lõigatakse,” rääkis Tšestin. “Loomad on juba sajandeid mööda neid radu mägedest alla laskunud.”
Tšestini väitel ei arvestatud juba peaaegu valmis Gazpromi kompleksi rajamisel loomateedega ja sealt kandist on praeguseks loomad kadunud. Kompleks asub Esto-Sadoki naabruses ning sinna tuleb murdmaa- ja laskesuusatamise staadion.
Olümpia korralduskomitee spetsialist Daniil Vorobjov nimetas WWF-i kriitikat mõttetuks, sest nende tellitud uuringu tulemuste järgi ei sega kõrgetele vaiadele rajatav bobikompleks loomade liikumist.
WWF-i ja Greenpeace’i pakutud bobiraja ja ülemise olümpiaküla rajamise alternatiive nimetas Vorobjov vastuvõetamatuks. “Nende pakutud kohti käisid vaatamas rahvusvahelise bobiliidu eksperdid, kes pidasid neid absurdseks, sest need asusid liiga järskudel nõlvadel ning osa mägede lõunaküljel, kuhu ei luba radasid teha bobiliidu reeglid,” rääkis Vorobjov.
Nõuete järgi peavad bobi- ja kelgurajad olema alati rajatud mägede põhjanõlvadele, et tagada kõigile võistlejatele võrdsed libisemistingimused.
