Eestlaste elu Abhaasias: Estonia küla nimetati ümber Dopuketiks

 (26)

Kunagi õitsvat Estonia küla Suhhumi lähedal sisuliselt pole enam, eestlasi elab seal kõigest kümme peret ning abhaasid on andnud asulale uueks nimeks Dopuket.

Eestlaste 1912. aastal ehitatud punastest tellistest koolimaja seisab küll püsti, kuid enam ei leia sellelt eestikeelset kirja “Eesti kool. 1912”. “Veel sügisel oli, aga nüüd enam mitte,” laiutab Luisa Truman (34) nõutult kooli ees käsi. Luisa on üks küla nooremaid eestlaste järeltulijaid.

Estonia on Taga-Kaukaasias kõige vanem eesti küla, rajatud 1881. aastal. “Eestlased valisid selle koha, sest siin kasvas kartul hästi,” teab üks küla vanemaid eestlasi, 77-aastane Robert Kala. Robert õppis Estonias veel eesti keeles, aga varsti pole tal enam kellegagi emakeelt kõneleda. Külas elab veel paarkümmend inimest, kes võivad ennast eestlaseks nimetada. Enamik elanikke on armeenlased või nagu sealsed eestlased ütlevad – “armenid”.

Eestisse kolimisest Robert ometi ei mõtle, kuigi seal elavad kõik ta kolm last ja palju lapselapsi. “Mulle ei meeldi Eesti kliima, ma olen siin juba harjunud, teil aga on seal külm ja niiske,” ütleb Robert. Sellepärast laulabki ta “Saaremaa valssi” oma sõnadega: “Ja paremat pole kuskil maal kui suisel ajal Abhaasias.”

Masendav olukord

Nooruses kõva töömees Robert pole isegi kordagi Eestis käinud! Ka Nõukogude ajal mitte. “Siis polnud lihtsalt aega,” ütleb ta. “Töö, majapidamine, lapsed olid väiksed.”

Külas pole enam midagi alles ajast, kui Estonias tegutses Abhaasia ANSV kõige rikkam kolhoos. Klubi, kus veel 30 aastat tagasi käis koos eestlaste oma koor ja orkester, ning kontorihoone on lihtsalt kivihaaval laiali tassitud, park näeb välja nagu dÏungel, küla poolitaval ojal puudub juba 15 aastat sild, uhketest küpressisaludest on alles ainult mälestus.

“Mida näevad siin minu lapsed? Mitte midagi...,” ütleb endine lendur Oskar Truman (70). “Vanasti oli siin kultura, nüüd mitte midagi.”

Oskar lennutas varem Aero-floti lennukiga Tu-134 kolm korda nädalas inimesi Suhhumist Tallinna ja vastupidi. Praegugi töötab ta tehnikuna Suhhumi lennuväljal, kus nüüd tõusevad ja maanduvad ainult sõjaväe-väelennukid ja -kopterid.

Galina Truman, Oskari naine ja Luisa ema, koliks kohe Eestisse. Aga esiteks ei taha mees sünnipaigast lahkuda ning teiseks pole ka raha. Galina näitab oma suurt maja, kus on viis tuba, ja uhket aeda, kus kasvavad kõikvõimalikud juur- ja puuviljad. Ning ütleb, et sellise maja eest pakuvad kohalikud armeenlased 100 000 rubla (42 000 krooni). Seda siis, kui majja jääb kogu sisustus mööblist raamatute ja lauanõudeni.

“Kuidas sa siit sellise raha eest Eestisse saad ja mis raha eest sa seal elama hakkad?” küsib Galina. Abhaasia elu peale lööb Galina ainult käega. “Raudselt ei tule siin 30 aastat mingit korda, vaata et hoopis uus sõda ei puhke.”

“Meenutad praegu meie küla ja nutad ainult,” mõtiskleb peatselt 70-aastaseks saav Ljudmila Auner. “Ma räägin kogu aeg meie Eestis elavale tütrele, et kirjutagu üles kõik, mida ta Estoniast mäletab, sest varsti pole eestlastest siin enam kedagi.”

Kui lahkun endisest Estoniast, vaatab Robert mulle tükk aega otsa, justkui otsiks sõnu, ja ütleb siis: “Ma tahan, et Eestis meist teataks. Muidu on meil tunne, et Eestis pole enam mingit huvi meie vastu. Mul on kohe hea tunne, et te tulite. See tähendab meile palju.”

Abhaasias elab veel umbes 500 eestlast

Suhhumis paarsada eestlast

Kaks küla on kadunud

•• Eestlaste täpset arvu Gruusiast lahku löönud Abhaasias ei tea keegi, sest pärast sõja lõppu 1993. aastal pole piirkonnas rahvaloendust toimunud.

•• Kõige rohkem, hinnanguliselt paarsada, elab eestlasi ja eestlaste järeltulijaid Suhhumis. Veidi vähem leidub kunagiste Eestist väljarändajate järglasi Venemaa piiri lähedal Salme ja Sulevi külas, mis tähistavad tänavu oma asutamise 125. aastapäeva. Rohkem kui paar eestlast elab veel endises Lesselidzes ja Gagras.

•• Peale Estonia asus Suhhumi lähedal veel kaks kunagist eestlaste küla – Alam- ja Ülem-Linda. Neid enam pole: Suhhumi eestlaste andmeil elab seal veel kaks eestlannast vanatädi, kellest üks kasvatab 11-aastast lapselast.

Sisserändajad kasvatasid tubakat ja kannatasid malaaria käes

Loe veel

•• Katkend 1918. aastal Tartus ilmunud August Nigoli raamatust “Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal.”

•• “Estonia, 22 w. Suhumist, Tiflisi poole minnes, 1881 a. asut., üle 400 hinge, maad umbes 1000 tiinu. Külal on 2-klassiline koolimaja, ühes ka palwemaja, külawalitsuse- ja rahwamaja. Hariduseselts on asutamisel.

•• Pea-sissetulekuallikaks on siin kari ja wiljapuuaiad, Põhja-Kaukaasias aga põld. Ka tubakat hakatakse wiimasel ajal kaswatama, sest see annab kõige paremat sissetulekut – 800–2000 rbl. dessatiini pealt enne sõda, kui wähegi õnnestab; nõuab aga suurt hoolt ja asjatundmist, millega asunikud seni weel pole harjunud.

•• Nende kolme asunduse ja ka kolme eelpool-nimetatud asunduse talud on üksteisest eemal, oma maa peal, ja kõik kuus nagu suured lilleaiad. Üleüldse peab ütlema, et Musta mere äärsed asundused on kõige ilusamad. Kuskil ei ole seda looduse ilu ja mitmekesisust näha, kui siin, kus linna uulitsal palmid, oleandrid, küpressid ja teised lõunamaa puud kaswawad, aias wiinamarjapuud, kirsid, ploomid, aprikoosid ja persikud rohket saaki tõotawad, kaugemal lumemäed walendawad, mäed ja orud igal pool sulle ilusat waadet pakuwad.

•• Wahest kodumaa ja asunduste looduse wahel annab ilusat tunnistust Suhumi eestlaste laul:

Ei kuused, ei kased

Ei kaswa me maal.

Meil siiski kenad seedrid

Ja mirdid, palmipuud.

•• Kõik oleks ilus ja armas, kui mitte külmtõbi, malaaria kliimaga harjumata sisserändajaid ei waewaks. Tema ohwriks on pea pooled esimesed Eesti asunikud langenud.”


Päevaleht jätkab mullu alustatud sarja eesti ja setu küladest endise Nõukogude Liidu alal. Kui lugejatel on nende kohta huvitavat infot, siis palun saatke see e-posti aadressile jaanus.piirsalu@gmail.com või postiga toimetusse.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare