[Inimeste] mõju on olemas ja soojenemine kiirem, kui seni arvati. Mina arvan, et [tuleb võtta] väga tõsiselt, ja mõned riigid võtavadki. Näiteks need, kelle keskmine kõrgus merepinnast on kaks või kolm meetrit. Näiteks Maldiivid – riik korjab praegu raha, et oma rahvast ära kolida, kui maa maailmamere tõusu tõttu ära upub.

•• Kui tõsiselt võtab seda teemat Eesti?

Eesti ei võta tõsiselt, sest geograafilise ja klimaatilise asukoha tõttu kliimamuutused meid nii väga ei mõjuta. Kasvõi maailmamere tõus – Läänemere merepinna tõus ja maapinna tõus on peaaegu samas tempos. Aga kliimaekstreemid on Eestis sagenenud nagu mujalgi maailmas. Näiteks lääneranniku uputused Haapsalus ja Pärnus. Paraku pole Eestil kliimamuutustega kohanemiseks riiklikku kava. On teada, et sademete hulk kasvab, kuivendus- või veetõkestussüsteemid satuvad surve alla ja nendega peab rohkem tegelema. Ka tuulte kiirus ja tormiste päevade sagenemine on osa sellest ning tähendab kalda erosiooni. Näiteks Kakumäel, kus vanasti jalutamas käisin, enam kõndida ei saa, sest seal ei ole enam maad – meri on ära uhtunud.

Loe tasuliselt versioonist edasi, millised ilmamuutused Eestit seoses kliimasoojenemisega ees ootavad.

Pentus-Rosimannus: strateegia valmib järgmiseks aastaks

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ütles, et käesoleva aasta alguses alustas ministeerium koos Eesti Keskkonnauuringute Keskustega kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegia välja töötamist. See koos rakenduskavaga peab valmima järgmise aasta lõpuks.

Esimesed sammud kliimamuutustega kohanemiseks on aga Eestis ilmaennustuse parendamine ja metsatulekahjudega võitlemine. „Kui ilmaennustus lubab varakult saabuva tormi või üleujutuse eest hoiatada, on võimalik kahju ka väiksem. Seda nii igapäevases eluolus kui ettevõtluses.

Metsatulekahjude puhul on samuti tegu suurte kahjude ärahoidmisega,“ põhjendas minister.

Ta lisas, et möödapääsmatu on ka õhku paisatavate kasvuhoonegaaside vähendamine. „Osalesin eile Euroopa Komisjoni juures tegutseval Ressursitõhususe platvormil, kus suurte rahvusvaheliste korporatsioonide juhid rääkisid praktiliselt kõik ühte juttu – fossiilmajanduselt puhtale majandusele üleminek on otsene konkurentsivõime küsimus. Seda suhtumist on järjest ja järjest rohkem.“