2005. aastal ETV-le intervjuud andes tõmbas Andrus Ansip jõulukaartide kuhjast ühe, mille oli talle saatnud Taani kolleeg. „Kui ma peaksin osutama ühele mehele, kes on tõeline Eesti sõber, siis oleks see Anders Fogh Rasmussen,” ütles peaminister.

Kodumaal peetakse Rasmusseni enamasti äärmiselt ambitsioonikaks, tehniliselt kompetentseks ja mõnes mõttes puiseks. Mainekujundajad on püüd­nud talle õpetada enda lõd­vemaks laskmist ja rahvalikum olemist. Kõigest hoolimata pole aga Rasmussen kunagi jätnud kellelegi naljavenna muljet. 1978. aastal liberaalina parlamenti valitud mees pole teinud ühtki muud tööd peale poliitika, kus ta on liikunud mööda karjääriredelit üles nii sihikindlalt kui ka oportunistlikult, sobitades end muutuvate oludega.

Maksundusministrina etendas ta aastail 1987–1992 aurust tühjaks jooksvas valitsuses sise­opositsionääri rolli. Pärast seda, kui Rasmussen sunniti parlamendi eksitamise eest ametist lahkuma, murdis ta end tagasi poliitareenile neoliberaalide pea­ideoloogina, avaldades raamatu pealkirjaga „Sotsiaalriigist minimaalsesse riiki”. Tema kirjatöö tekitas paljudes paanikat, teistele aga pakkus võimaluse irvitada: karikaturistid kujutasid Rasmusseni veel kaua liberaalse neandertallasena, malakas käes, hea­oluriiki nüpeldamas. Kuid ta sai kõigile tuntuks. Väljunud parimana partei sisevõitlusest, valiti ta 1998. aastal liberaalide liidriks.

Pragmaatik

Tippu tõusnud, heitis Rasmussen ideoloogia kõrvale ja tajudes avalikkuse meeleolu muutumist nihutas oma partei järsult tsentrisse, lubades nüüd vaid maksutaseme külmutada ja samal ajal heaoluriiki edendada. Populistiks pöördudes lubas ta karmikäelist seaduse ja korra poliitikat ning mängis halastamatult immigratsioonikaardiga. Rasmussen oli leidnud võiduvalemi ja 2001. aastal tuli tema partei ülekaaluka toetusega võimule.

Sellest ajast saadik on Rasmussen olnud tõeliselt post­ideoloogiline peaminister, kes on rakendanud nii kokkulepluspoliitikat kui ka nn kolmanda tee lähenemist. Väikeste maksu­kärbete kõrval suurendati avaliku sektori kulutusi, nii et 2005. aastal Rasmussen suisa hooples, et kunagi varem pole avalik sektor andnud tööd nii paljudele. Vasakpoolsed pole osanud talle reaalset alternatiivi pakkuda ja parempoolsed on podisenud samuti ilma paremat leidmata.

Mõned kriitikud heidavad küll ette, et vähe on olnud pikemaajalist majanduslikku planeerimist, teised aga nurisevad, et tema juhtimisstiil on olnud liiga lõhestav. Sellegipoolest on Rasmusseni võimuhaare jäänud kindlaks ja tema koalitsioon tugevaks ning saavutanud pretsedenditud kolm valimisvõitu.

Kontrastiks kodumaisele stiilile – mida sageli peetakse altiks taktikalistele kaalutlustele ja koalitsiooni kooshoidmisele – on Rasmussen välisasjades ilmutanud sageli tõelist poliitilist julgust, asetades põhimõtted otstarbekusest kõrgemale.

Kõige silmatorkavamalt tegi ta seda 2006. aastal, kui prohvet Muhamedi kujutavad ajalehekarikatuurid vallandasid islamimaailmas ulatusliku ja vägivaldse protesti. Rasmussen keeldus vabandust palumast ja kuulutas, et demokraatlikus ühiskonnas, kus on sõnavabadus, võib ajakirjandus avaldada mida tahab ja tema asi peaministrina ei ole seda tsenseerida. Isegi kui Taani saatkondadele tuli otsa pandi ja ka teda kujutav kaltsunukk Gaza sektoris põlema pisteti, keeldus ta järele andmast. Ühtede jaoks oli see hoolimatus muslimite usutunnete vastu – ja just sellepärast kaalub Türgi või­ma­lust panna Rasmusseni NATO pea­sekretäriks saamisele veto. Teis­te meelest oli see aga kindlameelne lääne väärtuste kaitsmine.

Rasmussen pooldas ka Iraagi invasiooni ilma ÜRO resolutsiooni ja isegi kodumaise parlamendienamuse toeta. Heitnud kõrvale tava­pärase ettevaatuse, surus ta oma poliitika läbi ja andis okupatsiooni­jõu­dudesse märkimisväärse sõjalise kontingendi. Taani jäi ka ohvrite arvu suurenedes Iraaki veel pikka aega pärast seda, kui avalik arvamus oli pöördunud sõja vastu. Kuid vägede välja­tõmbamise ajastus polnud lõpuks kindlasti juhuslik – just sobival ajal, vältimaks Iraagi küsimuse saamist 2007. aasta valimiste teemaks.

NATO Afganistani-missioonil osalemine on olnud vähem vastuoluline, kuid mitte vähem kulukas. Rasmussen on vankumatult ja hoolimata kasvavatest kaotustest kaitsnud oma poliitikat ehk osalemist üleilmses terroristlike jõudude vastases võitluses. Kõikumatu toetus NATO-le on toonud talle aupaistet teiste maade liidrite seas ja etendanud ilmselt suurt rolli teel alliansi tippametikoha poole.

Ameerika sõber

Rasmussen on hoidnud järjekindlalt lähedasi suhteid USA-ga, isegi ebapopulaarse Bushi administratsiooniga, ja olnud Washingtonis sage külaline. George W. Bush, kellega Rasmussen ka isiklikult lähedaseks sai, kutsus teda „minu sõber Anders”. Rasmusseni vilumust näitab aga asjaolu, et heatahtlik suhtumine, mille ta välja teenis, paistab olevat üle kandunud ka uude, Obama administratsiooni.

Euroopas on olnud Rasmusseni peamiseks triumfiks – mis ta esimest korda ka rahvusvaheliseks riigimeheks kinnistas – Taani eesistumine Euroopa Liidus ajal, mil 2004. aasta laienemise ettevalmistused olid lõpusirgele jõudnud. Ta etendas võtmerolli keeruliste liitumiskõneluste edukal lõpetamisel.

Peaminister Rasmussen pole küll siiani söandanud asuda nende küsimuste kallale, mille osas on EL teinud Taanile ühisest poliitikast erandeid. Sellegipoolest on mees, keda Silvio Berlusconi nimetas kunagi Euroopa kõige parema väljanägemisega peaministriks, teeninud oma kolleegide lugupidamise ning tõusnud liidriks, kelle vaateil on rohkem kaalu, kui Taani suurus arvata lubaks.

Moskvaga on Rasmussenil olnud küll vastuolusid, aga ta on ilmutanud diplomaatilist haaret. 2002. aastal keeldus Taani andmast välja tšetšeeni liidrit Ahmed Zakajevit. Mais 2005 Tallinnas käies toetas ta Eesti seisukohta, et Venemaa peab tunnistama ajalugu. Kuid ta ei rõ­hu­tanud seda üle­määra, sest käis ka Moskvas võidupüha tähistamisel.

Seega on portree pragmaatiline, kuid kohatiste põhimõttekindluse ilmingutega: poliitiline ellujääja, kelle antenn on hästi välja timmitud. Rasmussen on tõendatud oma võimet hoida koos kodust koalitsiooni ja saavutada välismaal kompromisse. Ta vajab kõiki neid oskusi leidmaks keskteed teemades, millega tal NATO peasekretärina tuleks tegeleda: nõuda rohkem vägesid Afganistani ajal, mil üha vähem eurooplasi neid anda soovib, kaitsta suuremaid kaitsekulutusi keset majanduskriisi ning toetada NATO laienemist, ilma et see küsimus sisemiselt liiga lõhestavaks muutuks. Ja lõpuks, luua head suhted venelastega end maha müümata.

Muslimiriigid tahavad vetot

•• Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan ütles reedel intervjuus telekanalile NTV, et islamimaailma juhid on pöördunud tema poole palvega panna Rasmusseni kandidatuurile veto.

•• Erdogani sõnul tekitab lisaks pilapildiskandaalile Türgile probleeme ka see, et Taanis tegutseb kurdikeelne telekanal, mis olevat seotud separatistliku Kurdistani Töölisparteiga. Ta ei andnud siiski selget vastust, kuidas Türgi kavatseb 3.–4. aprillini toimuval NATO tippkohtumisel hääletada.

•• „Ma olen parteijuht ja kindlasti ei tohiks ma minna vastuollu oma partei põhimõtetega,” märkis religioosse taustaga AK parteisse kuuluv peaminister.

•• Türgi president Abdullah Gül väitis samal päeval varem, et riik ei kavatse teha Rasmusseni NATO peasekretäri kohale saamisele takistusi.