Eluana: minu tahtmine sündigu

Itaalia kohus otsustas, et pikka aega koomas olnud tütre isa võib anda meedikutele korralduse tema toitmise katkestamiseks ehk lõplikuks surmaks.

 Ühes Lecco haiglas lebab noor naisterahvas, kõlava ja elujõulise nimega Eluana Englaro. Vitaalset pole aga tema palatis midagi. On vaid voolikud ja aparaadid. Eluana ise ei ole enam ammu siin, on vaid tema keha, mida peetakse „mittesurnuks”. Praegu on ta 36-aastane ja alates 18. jaanuarist 1992 autoõnnetuse tagajärjel vegetatiivses koomas. Diagnoos – ajutrauma ja teise selgroolüli murd.

Viis aastat hiljem hakkasid Eluana vanemad kohtutes käima, et saada luba kunstliku toitmise ja niisutamise lõpetamiseks, kuna koomast väljumiseks lootust pole, sest tema ajukoor on surnud. British Medical Associationi ja American Academy of Neurology standardite järgi peetakse piirajaks 12 kuud, pärast seda on õiguspärane lõpetada sondide abil elushoidmine.

Äärmiselt religioosses Itaalias ei ole aga lihtne leida sellele seisukohale pooldajaid, ka meedikute seas mitte. Esimese negatiivse vastuse sai Eluana isa Lecco kohtult 1999. aastal. Veel seitse ei-sõna kuulis ta Milano apellatsioonikohtult. 2007. aastal tühistati aga viimane otsus ja 9. juulil 2008 saabus apellatsioonikohtu teade, et luba on antud. Rahva suur huvi Vatikan ärritus, nagu ka poliitikud, kes ütlesid, et kohtunikel pole õigust elu üle otsustada, ja avastasid, et vaja on seadust bioloogilise testamendi kohta. Tegelikult täitsid kohtunikud ainult oma kohust, tuvastades, kas Eluana isa palve järgida tütre tahet on seadusega kooskõlas või mitte. Nii juhtuski, et Eluana kohtu­asi läks edasikaebamisele kassatsioonikohtusse. Kogu maa jäi selle pretsedenti loova otsuse oote­le. Selle mittesurnud, mitte­elus naise saatus puudutab itaallasi sama sügavalt kui rahulolematusest tingitud streigid, meele­avaldused või majanduskriis.

Eluana isa võitlus jõudis lõ­pule 13. novembril, kui Milano kassatsioonikohus lubas kunstliku toitmise lõpetada, jättes edasikaebuse rahuldamata. Eluana isa Beppino on Englarode pere tugisammas. Teda pole nähtud veel kannatust kaotamas ega ärritunud olekus. Üli­inimliku tasakaalukusega on ta vastanud lugematutele ajakirjanikele, istunud lõpututel kohtuistungitel, mõeldes ikka oma tütre peale. Seda on ta teinud ka oma abikaasa eest, kes Eluana haigusest kurnatuna ja halva tervisega võideldes eelistab meediast eemale hoida. Ainult korra, paar kuud tagasi, lubas Beppino endale tugevamaid sõ­nu, tuletades meelde, et paavst Johannes Paulus II sai või­maluse loobuda hingamisaparaadist ja valida seega väärikas surm.

Sedasama on ta nõudnud pikki aastaid ka oma tütrele, kelle jaoks tähendas elu eelkõige vabadust elada. Eluana oli oma tahet mitu korda lähedastele inimestele avaldanud. Beppino Englaro ei ole kunagi pidanud lahenduseks välismaale sõitmist, kus seadused on tolerantsemad ja Vatikani mõju väiksem. Paljud tema asemel oleksid Eluana lihtsalt koju viinud, et seejärel lasta asjadel oma lõpliku lahenduseni kulgeda, kuid tema uskus ikka, et „ainus õige tee on minna ühiskondlike reeglite järgi”, ja soovis oma tütre tahtele leida just Itaalias õigust, pidades tähtsaimaks inimese vaba otsust selle üle, mida eluks nimetada.

Kirik: see on surmanuhtlus

•• Pärast kohtuotsust puhkes uuesti vaidlus elu definitsiooni üle. Kirik tõstis häält ja süüdistas „eutanaasias” (mis on seadusega keelatud) ning isegi „surmanuhtluses”.

•• Neli Genova nunna osutasid kohtuotsusele ja bioloogilisele testamendile poolehoidu, kuid meedikud avaldasid umb­usku, et poliitikutelt võiks üks hea ja ilmalik seadus tulla, mis seaks kodaniku tahte esikohale.

•• Raske on ka leida haiglat, kes kohtuotsuse n-ö täide viiks ja sondid välja võtaks, sest riiklik tervishoiusüsteem ei saa kedagi sundida seda tegema. „Äärmisel juhul viime ta lihtsalt koju,” ütles Carlo Alberto Defanti, Eluanat aastaid jälginud meedik.