Euroopa saadik asus teele Veenuse juurde

Veenus on küll Maa lähim naaberplaneet ning suuruselt ja ilmselt ka koostiselt sarnane, kuid kõiges muus täiesti teistsugune. Päikegi tõuseb seal mitte idast, vaid läänest.

Ligi nädalase viivituse järel startis kolmapäeval Baikonuri kosmodroomilt Venus Express. Sihiks, nagu nimigi ütleb, kiirlend Veenuse juurde.

Seekord pole tegemist USA kosmoseagentuuri NASA, vaid Euroopa kosmoseagentuuri ESA missiooniga. Küll viitab nimeosa “Express” sugulusele Mars Expressiga, mille NASA saatis Marsi suunas teele 2003. aastal. Nii ongi – Venus Expressi juures on kasutatud enamasti sama tehnoloogiat kui Mars Expressi puhul, mis oma ülesandega ka väga hästi hakkama sai.

Seni on Venus Expressi lend samuti korda läinud. Sojuzi kanderakett vedas edukalt kosmosesse nii Expressi kui ka sellega liidetud mooduli nimega Fregat. Viimase ülesanne on anda Expressile hoogu Maa orbiidil püsimiseks ja seejärel veel kord kiirust lisada, et Maa külgetõmbejõust lahti kiskuda ning siis juba Ex-

press üksinda teele jätta.

Viie kuu pärast kohal

Ligikaudu viie kuu pärast peaks Express jõudma Veenuseni ning jääma selle juurde elliptilisele orbiidile. See tähendab, et Express asub uurima Veenuse atmosfääri, väga nõrka magnetvälja ja muud trajektooril, mis viib ta kord kuni 250 kilomeetri kõrgusele planeedi pinnast ning jätab selle teises äärmuses 66 000 kilomeetri kaugusele. Kusjuures Veenust uurida saab Express vaid kahe ööpäeva jooksul.

Tõsi küll, maises arvestuses on tööaeg hoopis pikem. Sest Veenus on küll nii suuruselt (diameeter 12 103 km Veenus, 12 756 km Maa) kui ilmselt ka koostiselt (basalt) Maaga kõige sarnasem planeet Päikesesüsteemis, kuid sellega “kaksikute” samasus ka piirdub.

Kui keegi saaks seista Maa lähima naabri pinnal, peaks ta taluma põrgulikku kuumust, hingama süsihappegaasi, pidama vastu rõhule, mis võrdub kilomeetri sügavusel merepõhjas viibimisega, ning kui Päike ülipaksust pilvekihist läbi paistaks, siis näeks seda tõusmas läänest. Hullem veel – koidikut tuleks oodata terve igaviku. Hea võib olla aga see, et vihma ei pea kartma, seda lihtsalt ei saa tulla.

Nimelt on Veenuse pinna temperatuur keskmiselt 467 kraadi ning “õhurõhk” 90 korda kõrgem kui Maal, atmosfäär koosneb suures osas süsinikdioksiidist ning pilvemass võib olla kuni 25 kilomeetri paksune. Veenus pöörleb Maaga vastupidises suunas, tehes seda üliaeglaselt ehk 243 Maa päevaga. Aastaajad, kui neid oleks, mööduksid aga kiiremini – 225 Maa päevaga, sest just nii kiiresti teeb Veenus tiiru ümber Päikese.

Just seda, miks on Maaga suuruselt, massilt ja koostiselt sarnane planeet viimase 4,6 miljardi aastaga selliseks kujunenud, püüabki Venus Express selgitada. Teisisõnu on suurem ja samas väga lihtsustatud küsimus ühtaegu selles, kas Maagi võib sarnaselt mattuda kasvuhoonegaasidesse, üle kuumeneda ja siis elukõlbmatuks muutuda.

Nagu Marsi, nii ka Veenuse puhul on lastud fantaasial lennata ja kujutatud seal ette igasugust elu. Kuid enam kui 40 aasta eest sinna jõudnud esimesed uurimissondid ei leidnud eest sooje dzŠungleid ega imelisi elukaid. Aastail 1961–1989 saatsid USA ja Nõukogude Liit Veenusele 30 kosmoselaeva, kui neid üsna väikseid masinaid nii saab nimetada.

Ameeriklaste Mariner 2 oli esimene, mis sai hakkama eduka möödalennuga 1962. aastal, saates Maa peale kinnituse kõrgest temperatuurist planeedi pinna läheduses. Järgnenud missioonid andsid teada Rooma ilujumalanna järgi nime saanud Veenuse endasse mässinud pilvemasside tihedusest ja keemilisest koostisest ning muudest atmosfääritingimustest.

Nõukogude sond Venera 7 oli esimene, mis sai hakkama maandumisega, kuigi suutis ränkades tingimustes vastu pidada vaid 20 minutit, enne kui atmosfäärirõhu ja kuumuse käes üles ütles. Venera 9 jõudis aga läkitada Maale fotod pinnast.

Hilisemad orbitaalaparaadid on teinud radaruuringuid, tungides läbi pilvede, mida liigutavad kõrgemates atmosfäärikihtides metsiku orkaani kiirusega tuuled: nii 300–350 kilomeetrit tunnis. Kaardistatud on ka planeedi pinda, milles oli üks edukamaid NASA orbitaaljaam Magellan, mis tiirutas ümber Veenuse aastail 1990–1994.

Vesinik põgenes

Magellani läkitatud kujutiste põhjal on Veenuse pind täis vulkaane ning nendevahelisi ulatuslikke kivinenud laavast tekkinud tasandikke. Tähele on pandud ka pinnavorme, mis võivad viidata voolava vee kunagisele olemas-olule. Vesi peab küll olema ammugi aurustunud kasvuhoonegaasidest tingitud soojenemises, mistõttu on Veenus Päikesesüsteemi kuivemaid paiku.

Teadlased ei tea, kui kaua on Veenusel püsinud praegused tingimused ja kaua võib olukord seal veel selline olla. Muu hulgas oletatakse, et üliaktiivseks muutunud vulkaanid paiskasid välja tohutus koguses süsinikdioksiidi, atmosfäär ja planeedi pind soojenesid, vesi aurustus ning kasvuhooneefekt tugevnes seetõttu veelgi. Päikesekiirgus lõhkus veemolekulid vesinikuks ja hapnikuks ning kuna Veenusel ei ole nii tugevat magnetvälja kui Maal, “põgenesid” kerged vesinikuosakesed Veenuselt, vesiniku raskem vorm – deuteerium – jäi aga atmosfääri. See koosneb praegu peaaegu täielikult süsinikdioksiidist (97 protsenti).

Tulevikult oodatakse, et vulkaaniline tegevus lakkab mingi aja pärast, nagu see on juhtunud Marsil ja osaliselt ka Maal. Pikapeale peaksid rängad atmosfääritingimused leevenema ning Veenus võib muutuda Maa-sarnasemaks. Nii näiteks arvab St Louis’is asuva Washingtoni ülikooli teadlane Fred Taylor, et tagasi võivad tulla isegi ookeanid, kui atmosfääris on kondenseerumiseks veel piisavalt veeauru. Kui aga ookeanid on tagasi, siis hakkavad need neelama atmosfäärist süsinikdioksiidi. Ning tulemuseks võib olla paljuski selline Veenus, nagu kujutasid ette paljud inimesed umbes poole sajandi eest, fantaseerib Taylor. Seega siis lopsakas loodus ja

imelised elukad.