FOTOD: maailm pärast inimese väljasuremist
Dokumentaalfilmi „Elu pärast inimesi“ valmimist konsulteeris Suurbritannia kuningliku ehitusinseneride assotsiatsiooni endine president Gordon Masterton, vahendab Daily Mail. Artikli juures on dokumentaalfilmi jaoks valminud pildid sellest, milline oleks maailm mõned aastakümned pärast igasuguse inimtegevuse lõppu.
Mastertoni hinnangul oleks enamus jälgi meie kaasaegsest elust saja aasta jooksul korrosiooni, ilma, maavärinate, metsloomade, putukate ja bakterite poolt hävitatud. Raamatutest ja elektroonilistest arhiividest märksa paremini oleks säilnud iidsete tsivilisatsioonide monumendid ja kivitahvlitele jäädvustatud hieroglüüfid. Kui siis maakera külastaksid näiteks tulnukad, arvaks nad ilmselt, et maailma viimane tsivilisatsioon oli (meie jaoks iidne) Egiptuse kultuur.
“Tuled kustuksid maakeralt peaaegu silmapilkselt. Viimasena toodaksid energiat tuuleturbiinid, kuid juba mõne nädala pärast vajuks maakera pilkasesse pimedusse, mida pole olnud sellest saati, kui primitiivsed inimesed hakkasid lõkkeid tegema,“ selgitab Masterton.
Kuus kuud pärast inimeste kadumist hakkaksid linnad taasasustuma: uusi alasid tulevad vallutama loomad, sealhulgas endised koduloomad. Tõsi, näiteks lammastel ja lehmadel edu loota ei ole, sest kiskjad tapavad nad lihtsalt ära.
Kahekümne aasta pärast oleksid linnade peamised liigid karud ja hundid. Selleks ajaks oleksid puust hooned hakanud kokku vajuma, seda eriti aladel, kus leidub termiite. Ka terasest ja betoonist ehitised hakkavad selleks ajaks juba alla andma.
Neljakümne kuni viiekümne aasta pärast on terase korrosioon, taimejuurte surve ja ilmastiku mõjud hakanud hävitama kõiki moodsaid hooneid.
Saja aasta pärast oleksid peaaegu kõik autod olematuks roostetanud.
Lõpuks klaashooned kukuvad kokku ja kivimajad pudenevad. Vahelduv külmumine ja ülessulamine muudab teed kivipuru lasudeks.
Põhjavesi tõuseb, metrood ujutatakse üle, kanalisatsioonid ummistuvad ning välgud süütavad linnades pikaks kasvanud rohu, mis omakorda süütab majad või nende jäänused.
Üldises hävingus hukkuvad ka praeguses elus võitmatuteks peetud prussakad: nad külmuvad lihtsalt ära. Ka rotid jäävad nälga või saavad teiste loomade roaks.
Mõnedel loomaliikidel läheb aga väga hästi: näiteks Aafrika elevant taastaks saja aasta jooksul oma koloniaalaja eelse kümnemiljonilise populatsiooni.
Samal ajal hävivad meie ajaloo-ja kultuurimälestised, mis on praegu temperatuuri-ja niiskusekontrolliga hoidlates. Näiteks kõrbes asunud koopas 2 000 aastat säilinud Surnumere käsikirjad häviksid nüüd hoidla hooleta jäädes 100 aasta jooksul.
