Viimatises uuringus võeti appi metsa paigutatud digikaamerad ja sellest selgus, et karud kasutavad ühte sügamispuud aastaid ja selle juures käib mitmeid isaseid, vahendab BBC. Just isaseid, sest satelliitjälgimisest selgus, et emased ei lähe puu ligigi. Küll aga püüavad sügamispuudele läheneda isased karupojad, kuid karuemaga kurameeriv isane ajab nooruki alati puu juurest ära.

Sügamispuudega on karudel seotud väga kindel rituaal. Karu hakkab puule lähenema metsas suuri silmuseid võttes ja hoolega uriiniga oma teed märgistades. Teekonna läbib ta täpselt eelkäijate käpajälgedesse astudes. Siis ajab karu end tagajalgadele ja nühib puud oma seljaga. Kui see tehtud saab, laskub karu neljale käpale ja hammustab ning kraabib puud. Seejärel tõuseb grisli uuesti tagajalgadele ning haarab puutüve ümbert esikäppadega kinni ja „kallistab” seda oma rinda vastu puud hõõrudes. Pärast seda sügab karu veel korra ka selga ja siis on rituaal läbi.

Üks uuringu korraldajatest, dr Owen Nevin, selgitas, et varem ei teatud, millised karud ja miks puid sügamas käivad. Nüüd teadaoleva põhjal saab aga järeldada, et grislid kasutavad puid „meestevaheliseks” suhtluseks. Nimelt on suure grisli jaoks ainus surmaoht looduses teine suur grisli ja karud kasutavad seega erinevaid võimalusi oma tugevusest teadaandmiseks, et kakelda poleks üldse tarviski. Karule on kasulik iga infokild, mida ta oma võimalikust vastasest sügamispuu küljest teada saab –  kas enne teda puud süganud loom on tugev, suur ja kas maksab üldse oma õigusi taga nõudma minna.

Oweni hinnangul kipuvad aga karupojad sügamispuude ligi sellepärast, et vahel langevad karupojad oma emaga kurameeriva isakaru rünnaku ohvriks ja seetõttu püüavad nad enda kaitsmiseks hankida oma kasukale sügamispuu küljest suure ja tugeva isakaru lõhna. 

Enne viimast uuringut arvati, et karud hõõruvad end vastu puid kas lihtsalt sügeluse vaigistamiseks või parasiitide peletamiseks.