Gazprom teeb reformi: Ukrainal on aeg gaasipliidid nurka visata

Odava maagaasi aeg on läbi, Ukrainal oleks aeg oma tarbimist vähendama hakata.

 Maagaasitootjate pingereas on Ukraina tunamulluste andmete järgi maailmas 29. kohal, tarbijate seas aga kaheksandal kohal. 2006. aasta kriisist pole riik õigupoolest midagi õppinud. 2004. ja 2007. aasta andmeid võrreldes on maagaasitoodang Ukrainas jäänud samale tasemele, ligemale 20 miljardi kuupmeetri peale, kuid tarbimine on hoopis kasvanud 75 miljardilt 85 miljardi kuupmeetrini.

Nüüd kisub olukord juba selliseks, et energiasäästu ja muude energiaallikate leidmise reformi, mida Ukraina pole olnud valmis lõpule viima, teostab kriisi hinnaga Venemaa gaasimonopol Gazprom ise. Vene gaasi Ukraina tarbijatele praegu ei tule ja kui hakkab tulema, siis hingehinnaga – seni võeti tuhandelt kuupmeetrilt 179,5 dollarit, nüüd nõutakse sama koguse eest juba 470 dollarit.

Sellises olukorras hakkab ilmselt üha enam majapidamisi gaasipliitide ja -boilerite asemele muid küttekehi hankima. Kuid niimoodi likvideerib Gaz­prom üht oma suuremat turgu.

Tänu varasemale odava maagaasi poliitikale jäi enamik SRÜ riike 1990. aastatel Gazpromi kingitud lutti imema. Nüüd on ees tõsised võõrutusraskused. Iga-aastaseks muutunud jõukatsumised, kus Vene monopol üritab kõrgemat hinda välja pressida, peaksid selgeks tegema, et korrektuuri tegemata seisavad Ukraina, Valgevene, Armeenia, Gruusia ja Moldova peagi uuesti samasuguse kriisiga silmitsi.

Gazprom on tõstnud gaasi hinda ka Lääne-Euroopale, põhjendades seda nafta kallinemisega maailmaturul. Kuigi nafta hind on langenud viimase pool­aastaga järsult, üritab gaasimonopol turusuundumusi eirates maagaasi hinda ikka lakke ajada. Pealegi on Gazprom saanud kontrolli alla gaasisõltlastest riikide kohalikud gaasivõrgud. Tütarfirmad pole aga enam huvitatud alternatiivsete pakkujate gaasist.

SRÜ on lõksus

Seekordsesse kriisi on segatud ka Moldovagaz, keda Ukraina eelmisel nädalal süüdistas omakorda Venemaalt Bulgaariasse saadetud gaasi „varastamises”. Moldova tarbimine on 2,5 miljardit kuupmeetrit aastas, eelmise aasta lõpus kerkis nende ostetava gaasi hind 278 dollarini tuhandelt kuupmeetrilt. Veel 2008. aasta alguses oli hinnaks 190 dollarit, kusjuures Venemaa protektoraat Transnistria maksis isegi kaks dollarit rohkem.

Moldovagaz on omapärane ettevõte, sest sellest kuulub 50 protsenti pluss üks hääl Gazpromile, 35,3 protsenti Moldova riigile ja 13,4 protsenti Transnistria valitsusele. Gazprom nõudis mullu oma osaluse suurendamist 75 protsendini, millest Moldova keeldus, kuid kroonilistes makseraskustes Transnistria osaluse üle nad ei otsusta.

Armeenias 1997. aastast tegutsev ühisfirma Armrosgaz­prom (ARG) on 75,55 protsendi ulatuses Gazpromi käes. Plaan Iraanist konkureeriv gaasijuhe ehitada tehti küll teoks, kuid ARG sai ka selle haldajaks, nii et riigi gaasivarustus on endiselt Venemaa täieliku kontrolli all. Gazprom korraldas asjad nii, et gaasijuhe Iraanist Armeeniasse sai kavandatust tunduvalt väiksema läbimõõduga ehk Teheran ei saanud uut kanalit gaasi läände eksportimiseks.

Iraanist tuleva torujuhtme läbilaskevõime on 1,1 miljardit kuupmeetrit aastas, Armeenia tarbib aga kaks korda rohkem. Gruusia lubas reedel remondiks suletud Venemaa-Armeenia gaa­sitoru tänaseks korda teha, Aserbaidžaan ei müü Armeeniale gaasi juba põhimõtteliselt.

Minsk Ukrainat ei toeta

Gruusia enda maagaasitarbimist saab võrrelda Eesti omaga (1,5 miljardit kuupmeetrit), kuid nende jaoks on kergenduseks Aserbaidžaani naabrus. Gaz­prom varustab Gruusiat endises mahus, hinnaga 280 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt.

Valgevene on maksnud Gaz­promile seni maagaasi eest 127 dollarit tuhandelt kuu­pmeetrilt, tänavu otsustas Gaz­prom hinna peaaegu kahekordistada. Valgevene loovutas viimases hädas poole Beltransgazist Gazpromile. Venemaa andis Valgevenele ka 3,5 miljardit dollarit laenu ja Minsk on nüüdses kriisis vait, varjates kõrgemat gaasihinda, millega ta on leppinud.

Beltransgaz võib praegu võidutseda, sest Ukraina kriisi tõttu on Valgevene ja Poola vahelisi torusid läbiva gaasi hulk ligi poolteist korda suurenenud – päevas tavapäraselt 80 miljonilt kuupmeetrilt 120-ni. Valgevene ise tarbib aastas ligi 22 miljardit kuupmeetrit ja Venemaa kohustus on 2011. aastani seda neile ka toimetama.

Türkmenistan on ära lõigatud

•• Türkmenistani gaasi Euroopasse jõudmist on Venemaa suutnud üsna edukalt tõkestada. Ka on Türkmenistan muutunud järsult nõudlikuks: väidetavalt olevat Gazprom nõustunud maksma neile tänavu 340 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt, likvideerides sellega Ukrainale odavama alternatiivi.

•• Türkmenistan ja Aserbaid­žaan pole siiani saanud Iraani nõusolekut Kaspia-alusele gaasijuhtmele ja suudavad Ukrainat varustada vaid Venemaa kaudu. Gruusiast läbi mere Ukrainasse gaasijuhtme ehitamist takistab risti ees kulgev Blue Stream.

•• India eestvedamisel otsitakse Türkmenistani gaasile juba uut turgu Lõu­na-Aasias, panustades olukorra rahunemisse Afganistanis. Iraani jaoks on Türkmenistan konkurent. Ka ehitatakse gaasijuhet Türkmenistanist Hiinasse, jälle Gazpromi juhtimisel.

Balti riigid

Gazpromil osalus võrgus

Hind Euroopa tasemel

•• Balti turg on küll 100% Gaz­promi varustada, kuid siinsete võrkude omandamisel on firma seni olnud tagasihoidlik.

•• 1991. aastal tarbiti Eestis

odavat gaasi 1,5 miljardit kuup­meet­rit, 2006. aastal saavutati palju kallima hinna juures uuesti miljardi piir, nüüd lähenetakse okupatsiooniaegsele tasemele.

•• Ka Leedus ja Lätis on Gaz­prom siiani tegelnud kaotatud turu tagasihõivamisega. Leedu tarbis 2007. aastal maagaasi 3,4 miljardit, Läti aga kaks miljardit kuupmeetrit aastas.

•• Eesti Gaasist kuulub Gazpromile 37% ning Saksa firmale E.ON Ruhrgas 33,6%. Latvijas Gaze suurim omanik on E.ON Ruhrgas (47,1%), Gazpromi käes on veerand aktsiatest.

Lietuvos Dujose aktsiapakist 38,9% on E.ON Ruhrgasi ja 37,1% Gazpromi valduses.

•• Meil ei saa enam ammu rääkida mingist odavhinnast. Lääne-Euroopale müüb Gazprom maagaasi hinnaga 460 kuni 525 dollarit tuhandelt kuu­p­meetrilt, Balti riikide hinnatase peaks juba mahtuma samasse vahemikku.