Tšerkesside (ise nimetavad nad ennast adõgeedeks; varem on tšerkessideks nimetatud ka mõnda teist rahvast) genotsiidi tunnistamine Gruusia parlamendi poolt jäi mai lõpus traagiliselt lõppenud Gruusia opositsioonimiitingu varju, kuigi tegemist on olulise pretsedendiga kogu Kaukaasia jaoks.

Gruusia parlamendi kinnitusel hävitas Vene impeerium Kaukaasia sõja ajal (1763–1864) ja sundis oma ajalooliselt kodumaalt põgenema 90 protsenti tšerkessi rahvastest. Muu hulgas aeti jõuga kodudest välja tšerkesside keelesugulased ubõhhid, kelle aladel toimuvad 2014. aastal Sotši taliolümpia-mängud.

Sotši olümpiaga samal aastal möödub 150 aastat Kaukaasia sõja lõpust. Just Krasnaja Poljanas, mis on olümpia kõigi suusaalade toimumispaik, pidas Vene tsaariarmee 23. mail 1864 sõja lõpetamise puhul paraadi. Kakskümmend aastat hiljem asutasid eestlastest väljarändajad, kelle järeltulijaid elab seal siiani, samasse kohta Punase Lageda nimelise küla.

Enamik tapeti

Nagu kaua aega tagasi olnud sündmuste puhul tavaline, siis liigub erinevaid andmeid, kui palju täpselt tšerkessi rahvaid sõja ajal hävitati. Gruusia eksperdid kinnitavad, et kodudest aeti välja 1,5 miljonit tšerkessi, kellest jäi ellu vaid kolmandik. Enim levinud hinnangu järgi elas Kaukaasia sõja alal umbes miljon tšerkessi, kellest ligi 400 000 hukkus, peaaegu pool miljonit sunniti kodudest lahkuma ja kodumaale jäi alles umbes 80 000 tšerkessi. Osa tšerkessi rahvaid hävitati sõja ajal peaaegu täielikult.

Enamik lahkuma sunnituid suundus tänapäeva Türgi aladele. Väljaspool ajaloolist kodumaad elab praegu hinnanguliselt viis miljonit tšerkessi, neist umbkaudu kaks miljonit Türgis. Venemaal Põhja-Kaukaasias elab praegu vaid ligi kolmveerand miljonit tšerkessi rahvaste esindajat: kabardid (510 000 inimest), adõgeed (110 000), tšerkessid (60 000), abasiinid (40 000) ja šapsugid (10 000).

Venemaa ei pea tšerkessidega juhtunut genotsiidiks, kuigi Venemaa esimene president Boriss Jeltsin nimetas 1994. aastal tšerkesside saatust traagiliseks.

Tšerkesside genotsiidi tunnistamine on osa Gruusia või-mude viimase aja järjekindlast Põhja-Kaukaasia poliitikast. Nad on avanud eelkõige Põhja-Kaukaasia rahvastele mõeldud venekeelse telekanali ja lubanud Põhja-Kaukaasia sissekirjutusega Vene kodanikel Kazbekis viisavabalt Vene-Gruusia piiri ületada. Juba need sammud ärritasid Vene võime.

Isegi kui Gruusia parlament tunneb sügavat muret tšerkesside saatuse pärast, paistab genotsiidi tunnistamise peapõhjus olevat soov tekitada Venemaale ebameeldivusi. Sellisel arvamusel on ka paljud Gruusia enda eksperdid, Venemaa omadest rääkimata.

Peamine soov võib olla häirida Sotši mängude korraldamist. Juba eelmise aasta sügisel teatas Gruusia asepeaminister Giorgi Baramadze, et Venemaa, kes on tapnud viimase paari sajandi jooksul Põhja-Kaukaasias sadu tuhandeid inimesi, ei vääri Sotši mänge.

Gruusia ühe suurema kõrgkooli Ilia riikliku ülikooli rektori Gigi Tevzadze sõnul on genotsiidiresolutsioonil ja Sotši mängudel selge seos. „Fakt, et genotsiid pandi toime aladel, kus nad korraldavad olümpiat, peaks panema inimesed tõsiselt mõtlema,” lausus ta ühes intervjuus.

Thbilisi politoloogi Paata Zaakareišvili väitel ei suuda Gruusia kõigest hoolimata Sotši mänge takistada, kuid Venemaa maksab selle eest kindlasti kätte. „Näiteks süüdistades Gruusiat Põhja-Kaukaasias terroriaktide korraldamises või üldises pingete õhutamises,” lausus ta.

Vene võimude meelse portaali kremlin.org üks tuntumaid poliittehnolooge Pavel Danilin tegi selge vihje, milline konkreetne kättemaks võib grusiine tabada. „Gruusia jaoks on (tšerkesside) genotsiidi tunnistamine väga ohtlik pretsedent, sest 20 aastat tagasi pani Gruusia ise toime genotsiidi abhaaside ja osseetide suhtes,” ütles ta ameeriklaste Raadio Vabadusele.

Venemaal tegutseva tšerkessi rahvusliku liikumise Adõgee-Hasa juht Muhamed Tšerkessov ennustas, et kui Venemaa midagi ette ei võta, siis mida lähemale Sotši mängud jõuavad, seda rohkem hakatakse tšerkessi kü-simusega „paati kõigutama”.

USA analüüsikeskus Stratfor kirjutas oma Kremli allikatele toetudes, et tšerkesside probleemist saab Vene võimude jaoks seoses Sotši olümpiaga üha suurem julgeolekuprobleem.

Gruusia parlamendi otsus võib Venemaal vabalt esile kutsuda tšerkessi rahvaste eneseteadvuse tugeva tõusu, mis võis samuti olla grusiinide üks ees-märke. Igatahes venekeelsetel tšerkesside internetilehtedel tervitati Gruusia otsust üsna üksmeelselt.

Tähelepanuväärne on, et tšerkessi saitidel oldi grusiinidele tänulikud selle eest, et genotsiidi tunnistades ei meenutatud Venemaa tšerkesside osalemist Abhaasia poolel 1992.–93. aasta Gruusia-vastases sõjas.

Gruusiast sõja tagajärjel lahku löönud abhaasid on tšerkessidele lähedane sugulasrahvas. Seejuures pole Abhaasia tšerkesside genotsiidi tunnustanud, mis seab nad samuti Gruusia otsuse taustal ebamugavasse olukorda: ei saa ühtaegu sõltuda igas mõttes Venemaast ja tunda ametlikult kaasa tšerkessidele.

Gruusia tabas korraga Venemaa jaoks mitut valusat konnasilma.

Armeenia tahab sama?

•• Ekspertide hinnangul võib Jerevan Gruusialt nõuda Esimese maailmasõja ajal Türgis toimunud armeenlaste genotsiidi tunnistamist, mida seni on maailmas tunnistanud 21 riiki.

•• Gruusia jaoks on aga tšerkessidest suurema ohvrite arvuga armeenlaste genotsiidi tunnistamine välistatud, sest Thbilisile on äärmiselt tähtsad head suhted teiste naabrite Türgi ja Aserbaidžaaniga, kes ei saa omakorda üldse läbi Armeeniaga.

•• Ühtlasi on selge, et Gruusia, mille elanikest ligi kümnendik on armeenlased, poleks tšerkesside genotsiidi tunnistanud, kui neil poleks olnud selles küsimuses Armeeniaga mingeid kokkuleppeid. „Seda kõike tuleb vaadata eelkõige Gruusia-Venemaa suhete kontekstis. Nagu öeldakse ühes tuntud filmis: „Ei midagi isiklikku”,” ütles Jerevanis asuva Kaukaasia instituudi direktor Aleksandr Iskandarjan. „Armeenias saadakse sellest aru.”

•• Seejuures on huvitav, et Venemaa tunnistas 1995. aastal Türgi armeenlastevastast genotsiidi, aga Vene-Türgi suhetele pole see mõjunud. Vastupidi, need suhted on pidevalt üksnes paranenud.