Oli koht, kus ida ja lääs kokku said – Nõukogude Liit oma lääne (saksa) filosoofia ja ida kultuuritooraine sundabielus –, aga nüüd triivivad nad taas lahku. Kolm riiki – Eesti, Läti ja Leedu – liiguvad taas lääne poole. Kesk-Aasia on vajunud tagasi itta. Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Moldova usuvad, et on võimalik aeg maha võtta. Kaukaasia riigid on aga tõestuseks, et aja mahavõtmine on ajutine lahendus.

Kusagil pole see vastasseis praegu teravamalt päevakorral kui Gruusias. Keegi, kes Gruusiat külastab, ei saa kahelda sealse rahva kodumaa-armastuses ja elujõus. “Kolm tuhat aastat on meie naabrid üksi või mitmekesi tahtnud võtta meilt meie maad. Me pole seda neile loovutanud ega loovuta ka edaspidi,” summeeris üks noor grusiin oma ajaloofilosoofia.

“Me ei loovuta Gruusiast jalatäitki,” jätkas ta, jätmata kahtlust, et on valmis minema relvaga Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat tagasi võtma. Samamoodi mõt-lejaid on Gruusias palju. Pole ime, et läänelikult alustanud president Mikheil Saakašvili näeb sõjalises edus üha enam enda tagasivalimise ainsat garantiid.

Gruusia liidrid pole seni suutnud vältida poliitiliseks manipuleerimiseks tekkivate või-maluste kasutamist. Näiteks rakendas Saakašvili oma purunenud lootused viljatu poliitilise miraaÏi teenistusse – et Gruusiast saab Euroopa Liidu liige.

Nüüdseks on EL päevakorrast maas ning Venemaa surve on asetanud Gruusia valiku ette: kas üritada praegusest EL-i naabruspoliitikast ja USA jahekaugest abist võtta maksimum lääneliku arengu jätkamiseks või minna oma revanšistlikku teed. Piltlikult öeldes tähendaks esimene leppimist poole munaga, aga teine ähvardaks kõigi märkide järgi päris tühja koorega. Sõda Abhaasia või Lõuna-Osseetiaga (ehk Venemaaga) tähendaks lääne-integratsiooni lõppu.

Bush tõi lillepotid ja remondi

Kodumaa-armastuse üliküllusele vastandub Gruusias hooletus oma riigi vastu. Uus juhtkond jagab ümber vana röövsaaki, muuks jääb vähe aega. Riigi elu edenemist võib paljuski mõõta väliskülaliste visiitidega. USA presidendi George W. Bushi visiit eelmisel aastal tõi kaasa lennujaamatee remondi ja rõõmsa-värvilised fassaadid. Majade tagaküljed jäid kohalike meelepahaks kaunistamata.

Gruusia läänelik klants piirdub värvikihi paksusega. Tbilisi kesklinnas on paar-kolm tänavat, kus asuvad turiste püüdvad söögikohad. Vaid paarikümne meetri kauguselt algab tülpinud ja vaene agul. Riigi maanteed ja raudteed on üsna heas korras, kuid nende pervedelt paistab vastu Gruusia ühiskonna vilets tegelikkus – toidupoolist otsivad koduloomad ja -linnud, lagunevad majad, akende ja sisustuseta külaraudteejaamade kestad.

Turismil on Gruusias potentsiaali

•• Tõhus relv Venemaa majandusblokaadi vastu võiks olla turism. Tingimused on puhkuserändaja jaoks ideaalsed – gruusia külalislahkus on kuulus, riik on odav, turiste (veel) ei pügata, infrastruktuur (pangad, teed, mobiilside) olemas.

•• Kuid turismi ei tule enne, kui Gruusia investeerib selle ligimeelitamisse märgatavat hoolt. Seni tuleb riigil leppida Musta mere ääres roiduva kohalike armeenlaste ja venelaste halli massi siseturismiga, mis toidab majandust minimaalselt.

•• Eestist vaadatuna kujutab Gruusia endast üht alternatiivset postsovetlikku tulevikku. Vahet on meil enam kui 15 aastat, sest Gruusia pole Eestiga võrreldes paigal seisnud. Osalt on liigutud tagasi ja kaotatud sedagi, mis oli Nõukogude ajas midagi väärt, osalt nihkutud Nõu-kogude haardest vabanenud sisemiste impulsside survel kuhugi kõrvale.