Härjavõitluse keeld: silmakirjalik


Juulis pääses minu sünnimaa Hispaania Eesti – ja kogu maailma – meediasse kahe sündmusega: esiteks võit jalgpalli MM-il ja teiseks härjavõitluse keelustamine Kataloonias.

Hispaania meeskonna töö ja käitumine jalgpalli MM-il oli tõesti nagu värske tuuleiil. See süstis optimismi ajal, mil Hispaania ühiskond vaevleb majanduskriisi ja kõrge töötuse käes. Mis aga puudutab härjavõitluse keelamist Kataloonias alates 2012. aasta jaanuarist, siis on tegemist keerukama nähtusega, kui esmapilgul arvata võiks.

Ütlen kohe alustuseks ära, et mulle isiklikult härjavõitlus ei meeldi. Käisin seda vaatamas umbes 15 aastat tagasi koos vanaisa ja isaga oma kodulinna Almeria härjavõitluse areenil, Kagu-Hispaanias. Põhja pool, Kirde-Hispaanias Barcelonas hääletas Kataloonia autonoomse piirkonna parlament juuli lõpus härjavõitluse keelamise poolt. Ei keelatud mitte härgadega meelelahutusi, vaid just härjavõitlus.

Corrida näol on tegemist väga vana traditsiooniga. Härjavõitluse ajalugu ulatub ligi tuhande aasta taha, härja kuju ise esines Vahemere kultuurides aga sajandeid varem. Härja ja inimese, jõu ja intelligentsi kohtumisel sünnib võitlus, mis on ühtaegu mäng, võitlus, tehnika, kunst ja ilu. See on teatri ja ooperiga võrreldav vaatemäng, mil on oma sõnavara ja keel ning mis on unikaalne ja sünnib vaid konkreetsel ajahetkel. Selle traditsiooni sündimise ajal ei olnud Hispaaniat veel olemas, veel vähem Hispaania riiki tema praegustes piirides.

Nähtamatu julmus

Härjavõitluse keeld on suurepärane uudispealkiri. See loob mulje, et tänapäeva Hispaanias võib näha härjavõitlust kõikjal ja igal päeval aastas.  Miski pole reaalsusest kaugemal. Tegelikult korraldatakse härjavõitlusi vaid kõige erilisematel pidustustel ja igal neist tuuakse areenile kuus härga. Seega on härjavõitluse mastaabid võrreldes lihatööstusega pea tähenduseta.

Härjavõitluse vastaste põhi-argument on see, et tegemist olevat loomade julma kohtlemisega. See loogika ei näe aga kannatust, mis vaatlejast kaugel ning paneb meid uskuma, justkui meie igapäevasesse toidusedelisse kuuluvate kanade ja sigade kasvatamisel poleks julmust. Hanedel ja partidel kistakse maks ettevaatlikult puruks, et saaksime nautida delikatessi pate de foie. Ja vaesed lehmad, kelle udarad on pidevalt lüpsimasina küljes, et hispaanlased saaksid Eestis öelda: „Oi kui hea, palju parem kui Hispaanias.” Või võtame mereloomad, kes surevad päevade jooksul supermarketite lettidel ja restoranides. Prestiižsetes restoranides keedetakse vähke ja krevette elusalt, et nad oleksid võimalikult värsked. Erinevus tööstusliku tootmise ja härjavõitluse vahel seisneb selles, et kuigi mõlemal juhul loom kannatab, siis härg kaitseb end härjavõitleja vastu. Ja varem on ta elanud looduses, mitte tihedalt lauta surutuna, magamata ja aina kaalu kogudes.

Ükskõik millises Euroopa supermarketis näeme pead pööritama panevat hulka piimatooteid, vorste, liha, kala ja kõik-võimalikke teisi loomset päritolu toidukaupu. Suur tarbimisvajadus on viinud karjakasvatuse industrialiseerimiseni, miljonite loomade loogikavastase masskasvatamiseni, loomade nuumamiseni selleks, et pärast nuumata läänemaailma inimest.

Nagu näha, siis peavad nn kaasaegse ühiskonna esindajad meid kaitsma ja keelama härjavõitluse. Samal ajal tervitab ühiskond suure elevusega kiirtoidu restoranide avamist nagu Kentucky Fried Chicken või McDonald’s. Kas see pole paradoksaalne? Või vastuoluline, ma söandaksin isegi öelda, et silmakirjalik? Või on see lihtsalt teadmatus?

Eelmisel aastal korraldati Andaluusias Hispaania lõunaosas 153 härjavõitlust, kus osales ühtekokku 918 härga. Kataloonias toimus 21 härjavõitlust, kõik Barcelonas. Seal suri 126 härga.  Kui sellele mõelda, siis

21 härjavõitlust on suhteliselt väike arv, arvestades tähelepanu, mille see teema on meedias pälvinud.

Olnuks hea, kui sel vanal traditsioonil oleks lastud vaikselt hääbuda. Aastatega oleks huvi langenud punktini, mil sellega tegelemine polnuks enam kasulik. Nüüd juhtub aga vastupidine. Kui keeld jõustub, peavad võimud hüvitama sadades miljonites eurodes kahjusid kõigile, kes on seotud härjavõitluse maailmaga: härjavõitlejad, ettevõtjad ja teised.

Keelame kõik, mis ei meeldi?

Loe veel

Debatt härjavõitluse üle ulatub tegelikult kaugemale loomade kaitsest. Uus seadus ei keela Kataloonias teist meelelahutust härgadega, milleks on toros embolados. See seisneb selles, et härja sarvedele pannakse tõrva ja lina, mis siis süüdatakse. Tunde sõidukis viibinud ja niigi segaduses loomal süüdatakse sarved, misjärel ta hullunult tänavail jookseb, olemata peaaegu võimeline midagi nägemagi stressi ja tule intensiivsuse pärast oma silmade ees. Võib ju mõelda, et siin loom ei sure, ainult kannatab… natukene.

Corrida’t peetakse Hispaanias rahvuslikuks pidustuseks – üheks Hispaania sümboliks. Katalaani rahvuslikud parteid (eelkõige Esquerra Republicana de Catalunya) hääletasid härjavõitluse keelamise poolt loomade kaitse sildi all, tahtes tegelikult tõrjuda kõike, mis lõhnab hispaanialikult, tõrjudes ühtlasi kogu seda mitmekesisust, mis eksisteerib mitte ainult Hispaanias, vaid ka Kataloonias. Kataloonia valitsusjuht hääletas keelu vastu, põhjendades seda nii, et igale kodanikule peab jääma valikuvabadus, kas minna härjavõitlust vaatama või mitte. Olen sellega täielikult nõus: ei saa midagi keelata vaid sellepärast, et see meile ei meeldi. Kas keelame vägivaldsed filmid, keelame kõik selle, mis meile ei meeldi? Eesti kinod ja Hollywood laostuksid. On selge, et vägivalla näitamist televisioonis reguleeritakse ja seda ei näidata lastesaadete ajal. Samamoodi on selge, et last ei viida härja-võitlust vaatama.

Hispaania on ajaloo ja kultuuri poolest rikas, mitmekesine ja keerukas maa. Ja selle rikkuse kustutamine ühe suletõmbega on viga minugi silmis, kes ma ei tunne isiklikult mingit sidet rahvuslike pidustuste ega traditsioonidega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare