Intervjuu on tehtud vahetult enne opositsiooni väljaastumisi nädalavahetusel Moskvas ja Peterburis.

•• Hiljuti kirjeldas ajakirja Newsweek Vene väljaanne olukorda Venemaal nii: “Võimud kindlustavad inimestele heaolu kasvu ega sekku nende eraellu, aga vastutasuks ei ole valitsuse tegevuse üle mingit avalikkuse kontrolli ning n-ö kõrvalisi inimesi ei lasta poliitikasse.” Mis te sellisest seisukohast arvate?

Vene Newsweekil on üsna spetsiifiline seisukoht, see on Ameerika väljaanne, mida annavad Venemaal välja opositsionäärid. Seal ilmub küll palju huvitavaid asju, aga kõigega nõustuda oleks rumalus.

•• Aga kuidas te seda mõtet ikkagi kommenteeriksite?

Jah, heaolu Venemaal kasvab. Aga et ei lasta sekkuda poliitikasse... (Naerab.) Inimesed sekkuvad poliitikasse tavaliselt siis, kui lähevad valima. (Naerab edasi.) See ongi põhimõtteliselt kogu sekkumine, mis ühiskonnas olla saab. Venemaal käib rahvas valimas. Küll varasemast vähem, aga siiski umbes sama aktiivselt kui enamikus riikides, kaasa arvatud teie kodumaal.

•• Kas Venemaal on üldse tõelist opositsiooni? Sellist tugevat ja arvestatavat vastasrinda, kes julgeb ja saab avalikult kritiseerida valitsuse, president Vladimir Putini poliitikat.

Opositsioon muidugi on. On natsionalistlik, ultranatsionalistlik ning vasakpoolne opositsioon – kommunistid ja natsionaalbolševikud. Vladimir Îirinovski liberaaldemokraadid (LDPR) teatud määral. On liberaalne opositsioon – kusjuures täiesti süsteemne –, mis osaleb valimiskampaaniates, esineb regulaarselt telekanalites. Ning on ka süsteemiväline liberaalne opositsioon, mis soovib Putinit kukutada. Aga tõsiasi on see, et Putini poolehoidjaid on kõvasti rohkem, tema toetus on tõusnud juba üle 80 protsendi.

•• Kui ajas veidi edasi hüpata, siis kui palju muudavad tulevased duuma- ja presidendivalimised poliitilist tasakaalu?

Arvan, et mitte kuidagi ei muuda. On juba enam-vähem teada, kuidas lähevad nii duuma- kui ka presidendivalimised. Mulle tundub, et duumavalimistel võib Ühtne Venemaa saada umbes 45 protsenti hääli, Õiglane Venemaa 15 protsenti nagu ka kommunistid, LDPR umbes 10–12 protsenti. Ning kui liberaalid ühinevad – neil on oma valijaskond –, siis koguvad kaheksa protsendi ümber. Aga kui liberaalid lähevad eraldi, siis ei saa keegi neist sisse. Seitsme-protsendilise künnise ületamiseks peab neil lihtsalt olema ühine nimekiri.

•• Aga presidendivalimised?

Ükskõik kelle Putin nimetab oma järglaseks, see võidab. Aga Putin ise jääb Venemaal kõige olulisemaks poliitiliseks figuuriks veel vähemalt 20 aastaks.

•• Kas arvate siis kindlalt, et igasugustest algatustest hoolimata põhiseaduses presidendi ametiaja pikkust ei muudeta?

Ei muudeta. President läheb erru, aga tal on võimalik tagasi tulla. 2012. või 2016. aastal. Ja isegi 2028. aastal, kui Putin saab sama vanaks kui praegu senaator McCain, kes tahab kandideerida USA riigipeaks. (Putin saab oktoobris 55-aastaseks – J.P.)

•• Nii et Putin ise otsustab, kes saab tema järglaseks?

Muidugi, see on ilmselge, sest ükskõik kelle Putin ka esitaks, selle kandidaadi poolt on juba praegu valmis hääletama 40 protsenti valijatest. Isegi seni veel nimetamata isiku puhul.

•• Ja ongi nii, et Putin üksi otsustab?

Ma arvan küll, kuna sellest tuleb tema elu kõige tähtsam otsus ja sellepärast teeb ta selle ise. Sellest sõltub riigi ja tema enda tulevik. Ebaõnnestunud valik võib minna kalliks maksma.

•• Kas Putin saab ametist lah-kudes halliks kardinaliks?

Ma ei nimetaks teda halliks kardinaliks, sest hall kardinal on ikkagi inimene, kellest vähesed teavad. Ma ei nimetaks näiteks Deng Xiaopingi halliks kardinaliks. Või Winston Churchilli, kui ta ei olnud enam peaminister.

•• Ma täpsustan. Pidasin silmas seda, et kas tekib olukord, kus on president ja siis teda omakorda käsutav Putin?

Reaalselt jääb Putin Vene poliitikas väga silmapaistvaks figuuriks. Millise positsiooni ta omandab, sel pole sootuks tähtsust. Ta ei pruugi ka üldse mingit ametit pidada, aga säilitab väga suure autoriteedi ning avalikkuse väga suure toetuse.

•• Hakkab moraalseks autoriteediks rahvale ja poliitikutele?

Võib ka nii öelda. Kas te teate, milline oli Deng Xiaopingi viimane ühiskondlik positsioon?

•• Tõesti ei tea.

Ta juhtis ülehiinalist bridÏisõp-rade klubi.

•• Kuhu areneb Venemaa 2012. aasta lõpuks, kui täitub Putini järeltulija esimene ametiaeg?

Olukord jääb praegusega sarnaseks. Majandus on muidugi veelgi kasvanud. Ma ei näe Vene poliitikas mingeid kardinaalse muutuse võimalusi. Venemaa on ennast leidnud. Venemaa pole kunagi olnud paremas vormis kui praegu. Ta ei ole kunagi olnud paremas meeleolus. Kui te vaatate sotsioloogiliste küsitluste tulemusi, siis lähiajaloos pole rahva meeleolu olnud nii positiivne kui praegu. Ja edaspidi peaks see veelgi paranema.

•• Kas võib siis öelda, et nii head stardipositsiooni valitsemiseks, kui on Venemaa järgmisel presidendil, pole seni olnud ühelgi riigipeal?

Muidugi. Kui Putin tuli võimule, siis ta oli kui miljonäri pärija, kellel oli miljon võlgu. Ta tuli ju võimule peagi pärast majanduse kokkuvarisemist. Putini järeltulija võib ennast tunduvalt paremini ja rahulikumalt tunda. Venemaa on saavutanud kindluse homse päeva suhtes. Esimest korda võtab riigiduuma tänavu riigieelarve vastu kolmeaastase perspektiiviga, mitte ainult üheks aastaks nagu seni.

•• Selge, majandus läheb igal juhul ülesmäge, aga kuidas poliitilises plaanis elu Venemaal viie aasta pärast välja näeb? Millised muutused võivad toimuda?

Poliitiline süsteem on stabiliseerunud, kõik sõltub sellest, kuidas rahvas ennast tundma hakkab. Ma ei julgeks ennustada, mis võib poliitikas viie aastaga muutuda.

•• Milliseks te hindate opositsioonilise Teise Venemaa võimalusi?

Kõigepealt – nende toetus rahva seas on alla ühe protsendi. Mingit mõju nad ei avalda. Nad üritavad mängida tänavapoliitika stsenaariumi. Kuid rahvahulk, mille nad suudavad välja tuua, on märksa väiksem, kui on jõukohane ükskõik millisele teisele poliitilisele jõule või liikumisele. Liberaalid ja natsid, kes on ühinenud Berezovski rahalise toetuse alla, ei suuda kunagi tänavatele tuua nii palju rahvast kui kommunistid, Îirinovski, Ühtne Venemaa või Na‰i.

•• Aga kära nende ümber oleks ju palju vähem, kui Moskva võimud lubaksid neil marssida?

Mingit kära selle üle polegi, kui mitte arvestada ajalehti, mis on lähedased Teisele Venemaale. Lääne press peab väga aktiivset võitlust Putini vastu. Tegelikult on see üsna naljakas ja naiivne. Lisaks ilmus ju äsja USA välisministeeriumi ettekanne, mis räägib avalikult selle seltskonna toetamisest. Raha on makstud, järelikult peavad nad marssima.

•• Kuidas võib Moskva välispoliitika viie aasta jooksul muutuda? Seda vist peaks olema lihtsam arvata?

See ei sõltu ainuüksi Venemaast. Välispoliitika on ju üsnagi reaktiivne sellele, mis maailmas tervikuna toimub.

•• Ilmselt on siis maailmas suur kaos.

Jah, võib olla küll nii, kui tehakse katseid muuta status quo’d. Venemaa huvid on üldteada. Need on: heanaaberlikkus, et sõjaliste alliansside infrastruktuurid ei läheneks Venemaa piiridele, ja võimalus säilitada transiidi normaalne toimimine.

Enam pole küsimus selles, kuhu Venemaa kuuluma peab: kas läände või itta, kas Euroopasse või Aasiasse. On selge, et Venemaa on sunnitud oma huvide kaitseks jääma iseseisvaks jõukeskuseks.

Selle viie aasta jooksul ei näe ma erilist võimalust, et Venemaa ja Euroopa Liit (EL) kirjutavad alla uuele partnerlus- ja koos-tööleppele. Isegi kui läbirääkimised lõppeksid edukalt, siis ma ei kujuta ette, kuidas kõigi 27 riigi parlamendid selle ratifitseeriksid.

•• Nii et Venemaa ja EL-i suhetes te erilist positiivset arengut ei näe?

Ma ütleks, et suhted jäävad häguseks.

•• Miks nii?

EL on väga raske partner, sest seal on väga palju riike. Pole ikka selge, millisele telefonile helistada, et EL-i positsiooni teada saada. Lisaks sellele on sinna astunud hulk riike, teiste hulgas Eesti, kes pole üldse meelestatud partnerluseks Venemaaga. Sellest saab väga “praktiline” koostöö. Venemaal süveneb järjest huvi rääkida mitte Brüsseliga, vaid konkreetsete riikide pealinnadega. Brüsseliga läbirääkimine on liiga bürokraatlik ja seetõttu pole see just väga huvitav.

•• Kuidas mõjutab Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre ehitamine Venemaa ja EL-i suhteid?

Praegu sõltub see paljuski Rootsi positsioonist. Kui Rootsiga saab kokkuleppele, siis ehitatakse see valmis. Aga kui ei saada, siis ehitatakse ikkagi, kuid see läheb üksjagu kallimaks.

Aga selle gaasitoru valmimine ei mõjuta kuidagi Venemaa ja EL-i suhteid. Ainuke, mis juhtub, on see, et Balti riikides ja Poolas hakatakse jälle rääkima Venemaa energeetika imperialismist. Muud midagi.

•• Ajakirjanduses on juba ilmunud teated, et võib olla veetakse sellest suurest Läänemere torujuhtmest üks haru ka Lätti. Kas Venemaa on tõesti sellega nõus?

Kui Läti seda tahab, siis ta ka saab selle. Vaadake, milles on küsimus – algul riigid räägivad, et nad tahavad lahti saada Venemaast sõltumisest. Seega, milleks vedada läbi nende riikide gaasitorusid, makstes seejuures tohutuid transiiditasusid, kui neile pole gaasi vaja. Järelikult hakkab gaas neist mööda minema. Kui keegi ütleks, et Poolale ja Lätile on vaja Vene gaasi, siis viiksime toru läbi Poola ja Läti. Aga meile räägitakse, et neile pole vaja.

Kõik gaasilepingud on pikaajalised: need on tehtud 25 aasta peale ette. Kui käib mingi mäng, et kord ei taha ja siis tahame, ei saa Gazprom sellest aru. Seal töötavad tõsised inimesed.

•• Hiljuti kutsus asepeaminister Sergei Ivanov üles boikottima Eesti kaupu ning turismi Eestisse, vastukaaluks Eesti soovile viia pronkssõdur teise kohta. Kas te peate seda Ivanovi isiklikuks seisukohaks või arvab nii ka Kreml?

Ivanov ütles välja oma isikliku arvamuse, kuid enamik vene rahvast arvab samamoodi. Aga kui laiemalt vaadata, siis Venemaa seisukoht Eesti suhtes on teada, vaevalt et see muutub niipea. Tegemist on pikaajalise negatiivse faktoriga kahepoolsetes suhetes. Seetõttu kestavad konfliktid edasi. Kui Eestis juhtub sõjaväekalmistutega midagi, pingestuvad suhted veelgi. Kui toimuvad natsistlikud marsid, siis samuti.

Molotovi lapselaps õigustab MRP-d

•• Poliitikafondi president Vjat‰eslav Nikonov (50) on eestlastele hästi tuntud Stalini-aegse välisministri Vjatšeslav Molotovi (pildil) lapselaps. Molotov oli Eesti annekteerimise üks autoreid, kirjutades 1939. aastal alla Ida-Euroopa Stalini ja Hitleri vahel jaganud Molotovi-Ribbentropi paktile (MRP).

•• Nikonov pole MRP-d kunagi hukka mõistnud. Tema meelest oli see Nõukogude Liidule ainu-võimalik samm, et edasi lükata sõja algust Saksamaaga. “Paljusid minu vanaisa tegusid võib kritiseerida, aga mitte selle pakti allkirjastamist,” ütles ta ühes intervjuus.

•• Nikonov kuulub praegu Vladimir Putini loodud ühiskondlikku palatisse, mis peab presidendile avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes nõu andma. Teda peetakse Venemaal ja ka lääneriikides üheks Kremli asju kõige paremini tundvaks politoloogiks.

•• 1989. aastal sai ta läbi aegade noorimaks ajalooteaduste doktoriks NSV Liidus. Tema uurimisteema oli USA vabariiklaste partei areng pärast Teist maailmasõda. Seetõttu tunneb ta väga hästi ka USA sisepoliitikat.

•• Nikonov on töötanud koos Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsiniga ning olnud ka riigiduuma liige.

Nikonovi mõtteid poliitikast

Tsitaadid raamatust “Poliitika kood”

•• “Venemaal on vabadust alati segamini aetud kõikelubatavusega.”

•• “Venemaa pole kunagi arenenud kõige parema stsenaariumi järgi.”

•• “Uus Venemaa jääb ka muutudes iseendaks.”

•• “Meie riigi kodanikud ei hinda just kõrgelt hiljutisi sündmusi lähiajaloos, mis aga läänes pälvivad peamiselt positiivseid hinnanguid.”

•• “Demokraatia ei saa Venemaal muutuda rahvuslikuks ideeks. Demokraatia pole Venemaal mitte ainult piiratud, vaid ka ennast valuliste reformidega diskrediteerinud. Kuid demokraatial on eeldusi saada OSAKS rahvuslikust ideest.”

•• “Millegipärast peavad meie liberaalid demo-kraatlikuks ainult sellist ühiskonda, kus nende toetajatel on võtmepositsioonid.”