Helsingi Hüpake katamaraani või tiiburile. Helsingi on aprilli lõpu- ja maikuu esimesel päeval vaatamisväärne. Sellesse ei tasu uskuda – oma silm on kuningas. Kaugele minna pole vaja – väikelaevade terminaal on karnevali keskpunktist vaid mõne sammu kaugusel. Jääb mulje, nagu oleks kogu linn hullunud. Kesklinna pressib end kokku kümneid tuhandeid suuremas või väiksemas joobeastmes inimesi. Tagasihoidlikud soomlased on korraga jutukad ja seltskondlikud. Hea ilma korral on nad isegi heatujulised ja nendeks kevadpühadeks on ennustatud 20 soojakraadi.
Massid voorivad. Kui keegi peidabki end kisa ja kära eest koju, toovad linnalähirongid pidutsejad ka nende akende alla. Karneval saavutab megamõõtmed vaid Helsingis. Teistes linnades on asi magedam.
Pidustused algavad tasahilju täna õhtul. Töölt ja kontoritest karatakse restoranide välikohvikutesse tavalisest varem. Pidu saab ametliku alguse traditsioonilise Havis Amanda kuju ehk lihtsalt Manta “mütsitamisega”. Sel aastal pesevad ja panevad üliõpilasmütsi kujule pähe teekkarid (tehnikaülikooli tudengid). Mütsitamisega tehakse algust kell kuus õhtul Kauppatori rannas.
Soome joob jajoob ja joob...
Volber äratab Soome. Kui teiste tähtsate pidustuste ajal – jõulud, lihavõtted, jaanipäev – jäävad linnad inimtühjaks, on kevadpühal kõik vastupidi. Kõigi pidupäevade lahutamatu osa on joomine, kuid volbri ajal on vähem kojukutseid (politsei kutsutakse vahendama kodusõda) kui teistel tähtpäevadel.
Kevadpühadel juuakse teistmoodi. Vahuveini müük kümnekordistub, siiderit läheb neli korda ja valget veini kaks korda suuremas koguses. Vahuvein on Soomes just volbrijook. Uusaastaöö ja üliõpilaspeod on ses suhtes märksa tagasihoidlikumad. Vahuveini tootjate kahjuks ei ole soomlased võtnud vahuveini läbi aasta joogiks nagu see on eestlastel.
...ja sööb hommikulheeringat
Muidugi voolab volbri ajal ka viin ja õlu. Nendega loputatakse alla heeringas, mida süüakse esimese mai hommikuks ja lõunaks. Kevadpüha on vaieldamatult tähtsaim heeringahooaeg jõulude ja värske kartuli tuleku järel.
Kuid nüüd tagasi volbriöö juurde: lehekuulutused paljastavad, et soomlased söövad enne peoleminekut kartulisalatit, viinereid ja kartulikrõpse. Sama menüü kehtib uusaasta kohta.
Lastele ja lapsemeelsetele on volbri märkideks õhupallid, maskid ja muu volbriträni. Mööda ei tohi minna tehnikatudengite volbrilehtedest: Julkku, Tammpi ja Äpy. Need sisaldavad tavaliselt poolroppe pildikesi ja nalju, mis kõigi, välja arvatud tehnikatudengite, arvates on halb nali. Teekkarite lehti ei pea ise taga otsima. Nad otsivad teid ise üles ja leht vahetab omanikku kasvõi vastu tahtmist. Müügitulud kanditakse kohaliku restorani arvele.
Esimene mai algab tavakohaselt üliõpilaskonna laulukooriga Ullanlinnanmäel kell 8.30. Lipuheiskamine ja isamaalised laulud meelitavad vaatama tuhandeid virku. Tõsi, osa neist ei ole öösel silmatäitki maganud. Heeringas ja muud pohmellieemaldajad (õlu ja naps) toovad väsinumatesse elu tagasi.
Ees on nädalavahetus
Sel aastal ongi tegu pikema mõõduvõtmisega, sest kevadpühale järgneb nädalavahetus. Pühapäeva õhtul leiad restoranidest eest kõige kõvema vormiga pojad ja tütred, või siis need, kes on endiselt ilma partnerita. Volbri ajal loovad armuleegid sama kõrgele kui jaanipäeva ajal. Pidutsejal, kes volbri ajal jääb pingutustele vaatamata üksi, pole lootust...
Soome volbriöö juured on tudengite kevadpidustustes, mida algul peeti 13. mail. Kuulsaim pidu peeti maha 150 aastat tagasi, kui esimest korda kõlas Fredrick Paciuse Soome hümn. Pidustustele andis oma pitseri “Euroopa hullu 1948. aasta” suur isamaaline vaimustus. Lisaks sellele olid üliõpilased juba tollal umbjoobes. Karsklusinimesed meenutasid hiljem, kuidas kustunud kaasvõitlejaid tassiti lähimasse heinaküüni puhkama.
Esimesel mail on arvukalt mitmesuguseid rongkäike, nende hulgas ka rahvusvaheline Jeesuse–rongkäik. Helsingis saab see veider üritus alguse Toomkiriku eest pool üksteist hommikul. Volber paneb tõesti kõik liikuma.
