Hõimurahvastel külas: handi õpetaja teab, et tema rahva keel hääbub
“Ma õpetan handi keelt ja kultuuri ainult südametunnistuse rahustamiseks,” tunnistab Antonina Nikonova, 48-aastane handi õpetaja Lääne-Siberist Kõšeki külast. “Reaalset tulemust see nagunii ei anna. Keel kaob. Iga-päevakasutuses pole handi keelel mingit perspektiivi.”
Handi keele õpetaja vaikib veidi ja lisab siis filosoofiliselt: “Ühel inimesel ei ole mõtet olla sõdur lahinguväljal, kui ühiskonnale pole seda vaja.”
Antonina Nikonova vanemad rääkisid ainult handi keeles, vene keelt nad ei osanud. Antonina ja tema kuus õde olid esimene hantide põlvkond, kellele Nõukogude võim õpetas vägisi selgeks vene keele. Nüüd on nii, et Antonina ja tema õdede lapsed kõnelevad omakorda ainult vene keeles, handi keelest saavad aru vaid mõne üksiku sõna! Ring sai täis kahe põlvkonnaga!
Klassivennad tegid enesetapu
1960-ndatel sündinud on viimased, kes oskavad vabalt handi keelt. “Nii kiiresti on kõik muutunud,” imestab Antonina vanem õde Jelena Spasennikova (65). Kuulates ühe keele hääbumise lugu, hakkab ühel hetkel kõris pitsitama.
Viimastel andmetel elab Lääne-Siberis Hantõ-Mansiiski ringkonnas ja Jamali poolsaarel 22 000 hanti ja 8000 mansit. Lühidalt on nende keelte tragöödia selline: alates 1950-ndate lõpust sundis Nõukogude võim metsas elanud hante ja mansisid panema lapsi küladesse internaatkoolidesse, kus neil keelati oma keeles rääkida. Õppida ja ka omavahel suhelda tohtis ainult vene keeles. Alles 1980-ndate lõpust võib koolides taas õpetada kohalike põlisrahvaste keeli.
“Paljud mu klassivennad tapsid ennast ära. Sunnitud muutusest tingitud stress oli liiga suur – metsast lahkumine ja see, et ei tohtinud rääkida oma keelt,” meenutab Antonina, kes elab juba peaaegu 40 aastat Kõšekis, mis asub jõgepidi 70 kilomeetrit pealinnast Hantõ-Mansiiskist lõuna pool.
16 aastat õpetas Antonina üle saja lapsega Kõšeki koolis hantide rahvakultuuri. Eelmisel aastal tema ametikoht koondati ning nüüd õpetab ta kaks korda nädalas lastele handi keelt.
“Kui võtta nii, et kool peaks olema kultuurikeskus, siis rahvakultuuri õpetamine on koolides null,” väidab ta. “Aga keelel ilma kultuuri õpetamiseta pole erilist mõtet. See on nagu alasti inimene.”
Kahe tunniga nädalas pole Antonina sõnul võimalik keelt selgeks saada, kui kodus seda ei räägita. Kõšeki kooli 120 õpilasest käib umbes kolmveerand handi keele tundides, nende seas on ka palju vene lapsi, kes tunnevad õpetaja sõnul huvi kohaliku kultuuri vastu. Kuid neist vaid kolm pidid Antonina väitel rääkima vabalt handi keelt. Nende kolme mõlemad vanemad on handid ja kõik kolm peret elavad siiani metsas, vaid lapsed on külas internaadis.
Hantõ-Mansiiskis ilmuva handikeelse ajalehe Hantõ Jasang (Handi Sõna) ja mansikeelse lehe Luima Seripos (Hommikutäht) peatoimetaja Raissa Rešetnikova (49) selgitab, et päriselt pole rahvuskultuuri õpetamine veel siiski välja surnud. Kogu ringkonna peale on tema sõnul 34 n-ö rahvuskooli, kus peale handi või mansi keele õpetatakse rahvakunsti, etnograafiat, rahva ja piirkonna ajalugu. Kuid kõik see käib vene keeles, välja arvatud keeletunnid.
Metsas on keel säilinud
“Sellist asja nagu Komimaal, et paljusid aineid õpetatakse kuni 11. klassini komi keeles, meil kahjuks pole,” ütleb Rešetnikova. “Praegu räägitakse sellest, et suurendada vähemalt handi ja mansi keele tundide arvu.”
“Kas 20 aasta pärast kuuleb veel handi või mansi keelt?” küsin Rešetnikovalt.
“Ma loodan küll. Las neid olla vähe, kes oskavad, aga neid on kindlasti,” on peatoimetaja erinevalt õpetajast optimistlikum, kuigi ka tema enda lapsed handi keelt ei kõnele, vanem tütar saab vaid veidi aru. “Metsaaladel elavad noored räägivad kõik väga ilusat handi keelt.” Seal, kus on rohkem põdrakasvatust, mis eeldab metsast elamist, on ka hantide ja manside keel ning kultuur rohkem säilinud.
Rešetnikova kirjeldab mulle pikalt põlisrahvaste toetamiseks loodud kohaliku võimu programme, mis on mõeldud kuni 2012. aastani. Lubatakse ehitada kohalike keelte lingvistika keskus, toetatakse handi ja mansi rahvusest tudengite – keda pidi kohalikus Jugra ülikoolis käima sadakond – õpinguid Venemaa teistes ülikoolides ning ka Ungaris, Eestis ja Soomes. Jugra ülikoolis on avatud handi ja mansi keele kateeder, metsa-aladel elavatele handi ja mansi peredele makstakse iga sündinud lapse pealt 20 000 rubla (8600 krooni) toetust jne.
Kõšeki külas ei istu Antonina ja tema mees Vassili pessimismist hoolimata käed rüpes ega oota, millal viimane handi laps oma keele ja kombed unustab. Nad korraldavad igal suvel kohalikele lastele metsas etnolaagreid, kus elatakse paar nädalat hantide vanade tavade järgi. Lastel on huvitav ning Antonina südametunnistusel on ka veidi kergem.
Vassili hakkas handiks
Antonina rajas 700 elanikuga külasse ka midagi hantide vabaõhumuuseumi sarnast. Otse öeldes pole see just väga silmapaistev ettevõtmine. Muuseum “laiub” umbes 150-ruutmeetrisel (!) ala. Sealt leiab ühe labas’e (hantide ait), ühe madala elamu, põhjapõtrade aiakese, kaks pinki ja njankur’i (savist leivaküpsetusahi). Ait ja elamu on vähemalt ehedad, metsast kohale toodud.
Üldiselt on aru saada, et Antonina räägib ja näitab mulle kõike, mida tutvustada on, aga erilist uhkust ta selle üle ei tunne. “Kui pensionile jään, siis kolime mehega metsa meie maalapile elama, seal on minu koht, kus on minu traditsioonid,” ütleb ta.
Tema pere 15-ruutkilomeetrine metsatükk asub Kõšekist mööda Mosumi (venepäraselt Nazõmi) jõge 150 kilomeetri kaugusel, talvel buraaniga otse minnes on lähemal – 50 kilomeetrit. Praegugi sööb neil seal sammalt kümmekond põtra, keda valvab Antonina sugulane.
Antonina mees Vassili (46) on muide venelane, kes õppis ära handi keele. Ta räägib, et oli sunnitud, sest pärast abiellumist elasid nad 1980-ndatel pikalt Antonina vanemate juures nende metsaalal ning vanemad lihtsalt ei osanud vene keelt. Peale keele õppis ta ära ka hantide käsitöö tegemise ning nüüd meisterdab seda juba müügiks. Poole aastast elab ta metsas, ülejäänu külas. Nagu tõeline hant.
Õpetaja Antonina palk on
20 000 rubla kuus. Sellest nende pere elabki. Iseenesest väga hea palk Venemaa kolka kohta, aga näiteks ainuüksi elektrile ja telefonile kulub kuus 3000 rubla. Kusjuures elekter pidi tihti ära kaduma.
Vastupidi Antonina Nikonovale on Kõšeki kultuurimaja juhataja Lidia Aljassova ilmselt parandamatu optimist. Ta on tegelikult neenets, kes sattus siia elama, õppis ära handi keele ja nüüd on siin juba üle 30 aasta kultuuri teinud.
Aljassova silmad säravad nagu kuldrublad, kui ta räägib, millise himuga õpivad noored handid käsitööd ning kui osavad nad on. Parasjagu on nende töökojas paras tohuvabohu. “Valmistume (soome-ugri – J. P.) kongressiks, teeme müügiks käsitööd, sellepärast on niisugune segadus,” selgitab Lidia.
Edasi viib ta mind vaatama oma tantsurühma, kes oskab nii handi kui ka vene rahvatantse, samuti moodsaid vigureid. “Kujuta ette, mul käivad rühmas tublid handi poisid, aga nad tahavad tantsida ainult handi tantse! Vene tantsud ei tule neil lihtsalt välja!” pigem hüüab kui räägib üliaktiivne Lidia.
Kongressiks valmistumine on praegu hantide ja manside juures kuum teema. Peatoimetaja Raissa Rešetnikova ootab juuni viimasel nädalavahetusel Han-tõ-Mansiiskis toimuvat soome-ugri rahvaste kongressi teatud lootusega.
“Ma loodan, et võetakse vastu dokument, kus on kirjas, mille nimel me peame töötama, mille poole püüdlema, mida positiivset saame üksteiselt üle võtta jne,” räägib ta. “Ma väga loodan, et meie valitsus arvestab neid ettepanekuid.”
Tegemist on esimese looga hantidest enne soome-ugri kongressi Hantõ-Mansiiskis. Edaspidi saab lugeda hantide suhetest naftafirmadega.
Ajakirjandust toetab kohalik võim naftarahaga
•• Handi ja mansi keel elab paljuski tänu omakeelsele ajakirjandusele, mille maksab naftarahast kinni rikas kohalik võim.
•• Hantõ-Mansiiskis ilmuvad handikeelne Hantõ Jasang (Handi Sõna) tiraaÏiga 1000 eksemplari ja mansikeelne Luima Seripos (Hommikutäht) tiraažiga 700 eksemplari. Kumbagi lehte trükitakse kord kuus.
•• Praegu on mõlemad lehed neljaleheküljelised, kuid plaan on teha need kaks korda paksemaks. Ajakirjanikke töötab neis kokku kümme.
•• Väljaandmise ja levitamise maksab kinni Hantõ-Mansiiski ringkonna administratsioon, seetõttu on lehed kohustatud avaldama ka ametlikke pressiteateid ja pressikonverentse. Ülejäänud materjal tuleb peatoimetaja sõnul komandeeringutest põlisrahvaste elupiirkondadesse.
•• Peale ajalehtede on kohalikus riiklikus Jugra TV-s neli korda nädalas eetris handi- ja mansikeelsed programmid, lisaks raadiosaated.
•• Handi keelel on neli levinumat dialekti. “Ega me eriti üksteise dialektidest aru ei saa. Me peaksime mitu päeva koos elama, siis hakkaksime ehk aru saama,” räägib Raissa Rešetnikova.
