Lahkusite hiljuti Moscow Timesist, sest ajaleht sai uue omaniku?

See polnud üksnes uue omaniku pärast. See oli seepärast, et uus omanik soovib teistsugust toodet kui on minu arusaam sellest, milline Moscow Times peaks olema. See oli esiteks. Ja teiseks on ka see, et tema toimetuse juhtimise viis on erinev sellest, mida ma pean heaks.

Moscow Timesi omanikuvahetus tulenes seadusest, mis keelab alates tulevast aastast välisinvestoreil Venemaa meediaorganisatsioonides omada määravat osalust. Mis on selle seaduse üleüldine mõju olnud Venemaa meediamaastikul?

Välisomanike osalust tunti paljudes meediaorganisatsioonides teatud kaitsena manipuleerimise eest. Asi on selles, et Vene äri on tihedalt seotud riigiga. Riik otsustab enamikul juhtudest, kes omab mida. Seetõttu on Vene ärimehed haavatavad valitsuse poolt tulevale survele.

Välisomanikega pole sellist otsest suhet. Möödunud aastate jooksul on välisomanike poolt arendatud mõned tõesti suurepärased uudisteväljaanded nagu näiteks Vedomosti, mida omasid ühiselt Sanoma, Wall Street Journal ja Financial Times. Või ka Venemaa Forbes, mis on kena uudiste ja arvamuste allikas ning suurepärane platvorm ekspertide aruteludeks.

Nüüd, selle uue seaduse tõttu, liiguvad need väljaanded Venemaa ärimeeste omandusse. Ja see viib vältimatult toimetuse joone muutmisele. Näiteks sel hetkel, kui Alexander Fedotov ostis Venemaa Forbesi Axel Springerilt, teatas ta, et ei arva, et lugejad tahaksid nii palju poliitika kajastamist. Kõik need muutused viivad olukorrani, kus eelnevalt sõltumatud uudisteorganisatsioonid saavad otse või potentsiaalselt haavatavaks riigi ja nende omaniku poolt tuleva surve poolt.

Milline on teie prognoos nende väljaannete lähema tuleviku kohta?

Mu hinnang on see, et sõltumatu ajakirjandust saab olema suurelt jaolt lämmatatud 2018. aastaks. Ehk uue presidendivalimise kampaania ajaks.

Mis saab Abdullaevi arvates sõltumatust info liikumisest Venemaal ja ajakirjanikest nagu tema ise, loe homsest Eesti Päevalehest.