HOMSES PÄEVALEHES: Donetskilane: minu subjektiivse hinnangu järgi näeb linn praegu välja nii, nagu oleksime naasnud 1998. aastasse

Donetskilane Enrike Menendes viis pere ohutumale Ukraina keskvalitsuse kontrolli all olevale alale, ise jäi aga Donetskisse. Intervjuus räägib ta, kuidas seal praegu elatakse.

Vaherahust on vaevalt-vaevalt kinni peetud ja võimalik, et see on andnud lootust optimistlikumaks stsenaariumiks. Mida inimesed praegu arvavad, usuvad nad paremasse või sellesse, et suvel on sõda tagasi ja kõik läheb vaid hullemaks?

Suuresti ainsaks eduks, mida [Minski kokkulepetega veebruaris – toim] õnnestus saavutada, oli raskerelvastuse äraviimine kokkupuutejoonelt ja see, et vaherahu on vaevalt-vaevalt järgitud. Kõik teised tingimused, mida seal oli kümme, kui ma ei eksi, ei ole täidetud. Isegi vangide vahetus formaadis „kõik kõigi vastu” jäi toppama. See räägib täpselt sellest, et pooled ei suuda edasi minna raskemate asjade juurde, nagu põhiseadusreform, amnestia. See kõik tähendab tingimuste puudumist stabiilseks rahuks. Aktiivset lahingutegevust justkui ei ole, kuid on selge, et rahu ka ei ole. Uue eskalatsiooni ootused olid kõigil, sest kohe kui mingid diplomaatilised pingutused või läbirääkimised lähevad tupikusse, tormavad pooled probleemi sõjalise lahendamise poole. Seetõttu inimesed üldiselt ootasid, et konflikt puhkeb taas.

Täiesti ilmne on aga, et elu linnas on vaherahust saadik hakanud laabuma. Avatud on palju poode, avati mingisugused riiklikud asutused. Kuidas ka ei keerutaks, aga DNR-is [Donetski rahvavabariigis – toim] ehitatakse riiklikke institutsioone. DNR alustas pensionide väljamaksmist, eelarvelistele alustati palga maksmist, pean silmas õpetajaid, arste, kommunaaltöötajaid.

Loe edasi homsest Päevalehest!