Sellega asi ei piirdunud. Väljapaistvad Brexitit pooldanud konservatiivid – Londoni endine linnapea Boris Johnson, justiitsminister Michael Gove jt – ei tahtnud ega suutnud konservatiivse erakonna juhi valimistel vastutust võtta ja lasid rõõmuga peaministriks saada siseminister Theresa Mayl, kes enne referendumit pooldas EL-i jäämist.

May aga andis kohe pärast rahvahääletust mõista, et kui ta peaks valitsusjuhiks saama, paneks ta Brexiti nimel kampaaniat teinud inimesed selle eest vastutama.

May kalkulatsioon oli eelkõige sisepoliitiline. Kui ta jätaks EL-ist lahkumise pooldajad kõrvale, ei hakkaks konservatiivide euroskeptilised ja -vastased tiivad kunagi kokku kasvama. Mida iganes ta teeks, jääks ta eurovastaste väljapressimistele avatuks, nagu oli David Cameron.

Pealegi sooviti EL-ist lahkumise pooldajad lõpuks oma sõnade eest vastutama panna – viigu ise ellu see, mida lubasid. Võib ka spekuleerida, et äkki on May motiiv soov lasta Brexiti pooldajatel oma tegevuses tupikusse jõuda, et nad täielikult diskrediteerituna eemaldada ja kurss taas EL-i poole seada.