Hosni Mubarak sunniti lahkuma
18 päeva kestnud protestilaine Egiptuses saavutas eile õhtul võidu, kui asepresident Omar Suleiman teatas, et president Hosni Mubarak on siiski otsustanud ameti maha panna. Päev varem eelistas 82-aastane riigipea ikka veel kinnitada, et kavatseb septembris toimuvate presidendivalimisteni ametis püsida. Kuid protestid olid levinud juba üle kogu riigi ja isegi presidendi evakueerimine Sharm el-Sheikhi olukorda ei muutnud. Mubaraki ametist lahkumist õhutasid takka nii ülearaabialised telekanalid al-Arabiya ja al-Yazira, Egiptuse meedia kui ka USA president Barack Obama. Mubaraki kukutamisele aitas kaasa Briti meedias ilmunud väide, et Egiptuse presidendil olevat välismaistes pankades juba 70 miljardi dollari eest varandust, mis oleks teinud temast lausa maailma rikkaima inimese. Eile skandeeriti Tahriri väljakul juba, et Mubarak on varas. Mubaraki kukutajaks ei olnud aga nähtavasti siiski mitte ligi miljon inimest, kes Kairo tänavail tema lahkumist nõudsid, vaid ennekõike presidendi lähikond ise.
Presidendilossi ümbritsesid ka eile peaaegu läbimatud tõkked tankidest ja okas-traataiast, kuigi armee oli andnud mõista, et nemad rahva vastu välja ei astu, ja lubas, et niipea, kui olukord rahuneb (ehk kui protestid lõpevad), on või-malik lõpetada juba aastaküm-neid kestnud eriolukord. Egiptus tunneb vaid kahte võimuvahetuse moodust. Monarhia ajal päriti troon eelmise valitseja, vabariigi ajal aga eelmise presidendi kirstu kõrval seistes. Vahele mahtus mõni riigipea, kes kukutati riigipöördega. 2011. aasta 11. veebruar on esimene kord pärast 1848. aastat, kui Egiptuse riigipea omal jalal seistes võimu järglasele üle annab. Vabu valimisi pole Egiptuses nähtud pärast 1950. aastat, küll aga manipuleeritud või lausa võltsitud rahvahääletusi, nagu ka vägivalda ja piinamisi vanglates. 1981. aastal tollast protesti massiliste vahistamistega lämmatada üritanud Sadat langes atentaadi ohvriks.
Tookord asepresidendina võimu pärinud Mubarak on seni eluga pääsenud, kuigi opositsiooni maha surudes on ta olnud pea sama julm kui ta eelkäija. Endine luurejuht Omar Suleiman on nüüd presidendi kohusetäitja, kuigi tegelikult on ta kontrollinud riigis toimuvat juba alates asepresidendiks määramisest 29. jaanuaril. Vormiliselt andis president võimu üle küll kõrgemale armeejuhtkonnale, mis peaks välistama või-muvaakumi tekkimise. Septembri presidendivalimised on endiselt kavas ja võimud on lubanud need läbi viia võimalikult demokraatlikult. Just Suleiman likvideeris Egiptuses 1990. aastatel kohaliku Islamidžihaadi-rühmituse, sundides selle liidri Ayman al-Zawahiri Afganistani põgenema. Viimsedki terroristid olid sunnitud Egiptusest põgenema, kui 1999. aasta „Albaania-vandenõu” tagajärjel enamik al-Zawahiri kaaslastest, sh ta vend vanglatesse suleti. Al-Yazira nimetab Suleimani aga „CIA meheks Kairos”.
Nagu 1848. aastal
Tänapäeva Egiptuse rajajaks oli 19. sajandi alguses albaanlasest Osmanite riigi asevalitseja Muhammad Ali, kes asus ehitama Egiptusest euroopalikku riiki. Tema oli seni ka viimane Egiptuse valitseja, kes võimu 1848. aastal juba eluajal järglasele enam-vähem vabatahtlikult üle andis. Mubaraki vastu protestides on jõud ühendanud nii läänemeelsed liberaalid kui ka põranda alla surutud islamistid. Kuid kui me tõesti näeme septembris vabamaid valimisi, pole sellest ühisrindest Egiptuses ilmselt enam midagi järel. 1928. aastal asutatud ja nüüd rahumeelse võitlusega islamiriiki kehtestada üritavat Muslimi Vennaskonda on üritanud maha suruda nii Nasser, Sadat kui ka Mubarak. Teistel opositsiooniparteidel pole niigi paljukest jõudu.
Üks riik, üks partei, üks president
•• Me võime rääkida juba kolmandast revolutsioonist Egiptuses. 1919. aastal tulid rahvamassid Tahriri väljakule Egiptusele iseseisvust nõudma, kehtestati aga nn liberaalne eksperiment, mis tegi Egiptusest ühe demo-kraatlikuma riigi Aafrikas.
•• 1952. aasta „revolutsioon” piirdus paraku sõjaväelise put-šiga, mis koos monarhiaga lõpetas viimsedki vabadused. Esimene president Muhammad Naguib (1953–1954), kes propageeris demokraatlikku vabariiki, kukutati peagi ja üheparteilist diktatuuri asus ehitama Gamal Abdel Nasser (1954–1970). Seda võimumudelit pole muutnud ka Anwar al-Sadat (1970– 1981) ega Mubarak 1981. aastast alates.
•• Nasseri ainupartei, Araabia Sotsialistlik Liit lagunes 1976. aastal. Sadat sisuliselt taastas üheparteisüsteemi kaks aastat hiljem, nüüd Rahvuslik-Demokraatliku Partei nime all. Selle partei poliitbüroo astus nüüd peaaegu täies koosseisus tagasi, Mubarak hoiab parteiliidrina võimust veel kõvasti kinni.
