Indrek Tarand: Prantsusmaaga Malisse marssides toetame valet sihti
Operatsioon Serval algatati veidras vastuolus ÜRO Mali resolutsiooniga ja ilma võimalike partnerite nõusolekut küsimata. Vähe sellest – ilmselt ei meenunud Prantsusmaa presidendile kordagi tema riigi kohustused Euroopa ühise julgeoleku ja kaitsepoliitika ees, sest liikmesriikide diplomaadid koguti Pariisi esmaspäeval, 14. jaanuaril, Servali neljandal päeval. Välisministrite koosolek peetakse post factum täna, 17. jaanuaril.
Ehkki Prantsuse ründelennukid võivad suhteliselt hõlpsalt Malis islamistide kolonne hävitada, pole võimalik ilma maavägedeta piirkonna olukorda kontrolli alla saada. Vastas on 12 000 relvastatud võitlejat, kellest kolmandik on eriväljaõppega. Prantsusmaa on lubanud 2500-mehelist üksust, kuid kas sellest piisab? Kopterite vastu jõudsid mässulised juba oma oskusi demonstreerida – piloot Damien Boiteux saadeti teisipäeval Pariisis sõjaväeliste auavalduste saatel viimsele teekonnale.
Nüansirohke tegelikkus
Mali kaart meenutab kergelt liivakella, mis keskelt kitseneb. Propaganda kohaselt paiknevad põhja pool islamistid ja lõuna pool demokraadid. Tegelik pilt on muidugi nüansirohkem. Riigi 15,5-miljoniline rahvastik koosneb vähemalt viiest suuremast grupist: edelas kompaktsemalt mustanahalised ja kaugemal kõrbes araablased, songhaid, fulbed ja tuareegid. Just viimased olidki käimasolevate sündmuste algatajaks, sest kuulutasid mullu aprillis välja tuareegide iseseisva vabariigi al-Azawadi. See polnud šariaadiseadusi kehtestada sooviv valitsus, vaid vastupidi, ilmalikku poliitikat ja demokraatiat eesmärgiks seadev ja teisi rahvusi kaasav.
Azawadi juhid on kauem kui aasta taotlenud tunnustust ja rahvusvahelise kogukonna viivitamine on üks põhjuseid, miks regioon radikaliseerus ja teistesse rühmitustesse (näiteks Ansar al Din) koondunud äärmuslased domineerima pääsesid.
Sestap oleks ehk viimane aeg muuta nii ÜRO kui ka eriti EL-i sekkumise eesmärki. Mitte stabiilsuse ja Mali valitsuse kontrolli taastamine põhjaregiooni üle, vaid seal riikluse loomine koostöös Azawadi võimudega. Üksnes nii oleks mingi rahumeelne horisont võimalik. Loomulikult on selline eesmärk väljaspool poliitilist reaalsust, isegi radikaalsena. Kuid radikaalse ettepanekuta laual ei hakka keegi isegi arutama autonoomia võimalusi, mis minu hinnangul oleks stimuleeriv tulevikulahendus.
Konfliktijärgne ülesehitus
Prantsuse sekkumises kahtlevat suhtumist leidus ka europarlamendi erakorralisel arutelul teisipäeval. Tõele kõige lähemal oli sõnavõtjatest Arnaud Danjean: „Me pole kaks aastat suutnud mitte midagi ette võtta, et Mali arenguid paremale kursile seada. Resolutsioone ja otsuseid oleme teinud, kuid need ei otsusta olukorda lahinguväljal!”
Daniel Cohn-Bendit küsis: „Aga kui plaan A ei õnnestu? Kas meil on plaan B ka valmis? Ei ole! Ning plaani C, mis visandaks konfliktijärgset ülesehitust, ammugi mitte!”
Prantsuse interventsioon Malis illustreerib ilmekalt Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika puudusi ja ühise kaitsepoliitika olematust. Enamgi veel –Woodrow Wilsoni printsiipide ilmumisest on möödas ligi sajand, kuid nende universaalsusest aru saada on ikka veel paljudel raske. Muidugi, kui koera jalaga lüüa, siis peab see olema piisavalt väike koer. Süüria tapatalgutesse ja radikaliseerumisse suhtume juba hoopis teisiti nii Pariisis kui ka Tallinnas.
