Inguši õiguskaitsjad: eriteenistused röövisid aastaid avalikult inimesi

 (26)

Terrorismivastase võitluse käigus on Venemaal Inguššias jäänud kuue aasta jooksul teadmata kadunuks sadakond inimest, kes kõik on ilmselt tapetud.

 Kohalikud inimõiguste organisatsioonid süüdistavad selles „föderaale” ehk Venemaa julge-olekuteenistust FSB-d. Venemaal ei räägitud sellest avalikult aastaid, kuid tänavu on pinged Tšetšeeniaga piirnevas väikeses vabariigis (elanikke umbes

480 000) avalikult välja pursanud. Elanike meelepaha on väga suur.

Eesti Päevalehele selgitasid inimröövide tagamaid Venemaa tuntuima inimõiguste organisatsiooni Memoriaal kohaliku osakonna juht Timur Akajev ja inimeste otsimisele pühendunud kohaliku organisatsiooni Mašr juht Magomed Mutsolgov. Eriti palju kadus Inguššias inimesi 2005.–2007. aastal. Viimastel kuudel on inimeste kadumine lõppenud, aga varem röövitute saatusest pole endiselt midagi teada.

•• Kui palju on viimastel aastatel Inguššias inimesi röövitud ja teadmata kadunuks jäänud?

Akajev: Ametlikke andmeid pole. Meie räägime vähemalt 80-st senini teadmata kadunud inimesest. Röövituid on olnud tegelikult rohkem, aga osa neist on hiljem leitud tapetuna – nende arv on vähemalt mitukümmend – ja osa puhul selgus, et nad on uurimise all ja istusid eeluurimisvanglates.

Mutsolgov: Meie teame 164 inimese kohta, et nad on teadmata kadunud. Memoriaal räägib nendest juhtumitest, mida nad isiklikult kontrollivad. Meie kogume andmeid veidi laiemalt. (Mutsolgovi enda noorem vend jäi kadunuks 2003. aastal – J. P)

Samal teemal:

•• Inguššia uus president Jevkurov lubas luua komisjoni, tegelemaks kadunud inimeste probleemiga. Kui suur on lootus uurida välja kadunud inimeste saatus?

Akajev: President andis mõista, et ta ei ole väga optimistlik. Kui komisjonil õnnestuks aasta või paari jooksul välja selgitada kas või kolme-nelja inimese saatus, oleks see hea tulemus. Seni ei tegelenud absoluutselt mitte keegi selle kohtutava probleemiga.

•• Mida on selleks vaja?

Mutsolgov: Kreml peab teda toetama ja muutma oma taktikat. Jõumeetoditega ei saa Kaukaasias lahendada ühtki probleemi. Inimeste röövimine tuleb lõpetada. Need, kes on süüdi röövitud inimeste tapmises, tuleb süüdi mõista ja nad peavad saama reaalse vanglakaristuse. Kui võim seda ei suuda, siis ei tule mingeid muutusi.

Akajev: Meie presidendi tahtest on vähe abi. On vaja, et jõuametid aitaksid infot hankida ja annaksid välja isikud, kes võivad olla meie inimeste kadumisega seotud. On teada, et kõigis neid erioperatsioonides, mille ajal jäid inimesed kaduma, osalesid just „föderaalid”.

Toon ühe näite. 2002. aasta oktoobris rööviti Inguššias eakas, juba 77-aastane mees. Ta oli mesinik, kes parasjagu tegeles mesilastega, kui ta viidi kaasa, ja seni pole tema saatuse kohta mingeid andmeid. Meil on kaudsed tõendid, et tema röövijad olid Venemaa jõuametitest, kuid nad ei anna sugulastele ega meile mitte mingisuguseid andmeid.

•• Miks suhtub Moskva nii üks-kõikselt vägivalda, mis on viimastel aastatel Inguššias toiminud?

Mutsolgov: Sellepärast, et „sõjaparteil” (Vene eriteenistused, peamiselt FSB – J. P) on niivõrd tugev lobi. Kas see pole siis selge?

•• Milles peitub nende huvi?

Mutsolgov: Raha, suured palgad. Autasud ja uued pagunid. Muidugi, ega siis riigi juhtkond käsi inimesi röövida. Aga võimul olevad jõuametnikud teavad, et neil on lubatud terrorismi vastu võidelda ükskõik milliste meetoditega. Või nagu ütles europarlamendis esinenud duumasaadik Svetlana Gorjatševa: kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Aga meie ei kavatse olla laastud. Meie uhkus ei luba, et inimesi Kaukaasias laastudeks peetakse.

•• Need kadunud inimesed on ju kõik Venemaa kodanikud. Miks ei huvita Venemaal kedagi nende saatus? Lõuna-Osseetias elavatele Vene kodanikele läks ju Moskva appi.

Loe veel

Akajev: Enamikku teadmata kadunud inimesi kahtlustati kuulumises ebaseaduslikesse relvarühmitustesse ja sellepärast võime nende saatus ei huvita. Vastuolus kõigi Venemaa seaduste ja rahvusvaheliste konventsioonidega arvati nad ilma uurimise ja kohtuta kurjategijate hulka. See on praeguse Venemaa võimu loogika. See pole ainult Inguššia probleem, see on kogu Venemaa probleem. Äsja näidati juhtumit, kus miilits pidas Volgogradis kinni kaks noort meest. Mehed viidi Kalmõkkia piirile, anti üle Kalmõkkia jõuametkondadele ja lasti ilma mingi uurimise ja kohtuta maha. Need on Venemaa föderaalsed jõuametid, kes tegutsevad nii üle kogu Venemaa. Inguššias on neile antud carte blanche, sest siin justkui toimub võitlus rahvusvahelise terrorismiga, ja seetõttu on neile antud lisavolitused. See tähendab, et terrorismivastase võitluse seaduse järgi pääsevad nad karistuseta. Neid „föderaale” pole võimalik ei leida ega karistada. Riik ei saa nende käest midagi küsida ega neid karistada, sest neid on vaja edasises võitluses terrorismiga. Praegu tõdeb riik, et võitluses relvastatud põrandaalustega pole seaduste järgmine efektiivne ja kasulik.

•• Ja seetõttu ka Vene avalikkus ei tunne absoluutselt huvi sellise seadusetuse vastu?

Akajev: Vene avalikkus... ma ei usu, et Inguššia elanikku huvitab, mis toimub Magadani oblastis. Samamoodi ei huvita Magadani oblasti elanikku see, mis toimub Inguššias. Neil on seal oma probleemid. Arvan, et nii-võrd suure riigi jaoks nagu Venemaa on see normaalne. Peale Kaukaasia-probleemide on Vene riigil tohutult muid probleeme.

•• Kas need teadmata kadunud inimesed võivad veel elus olla?

Akajev: Šansid on väikesed. Kui inimene on kadunud 2002. aastast, siis on mul raske ette kujutada, et ta võib elus olla. Üldjuhul võeti nad kinni info saamiseks. Info saadi kätte ja siis tuli neist lahti saada, sest neid ei olnud enam vaja.

•• Kui palju on teie praktikas olnud juhuseid, kus röövitud inimene on hiljem õnnestunud elusalt kätte saada?

Mutsolgov: Ainukeste röövitutena saadi „föderaalide” käest elusana tagasi kaks venda Auševit – pärast seda, kui nende kadumise pärast korraldati suur protestimiiting.

Akajev: On olnud selliseid juh-tumeid. Näiteks rööviti eelmise presidendi Zjazikovi kaks sugulast. Röövijad olid relvastatud põrandaaluse liikumise võitlejad. On huvitav, et kui nemad röövivad, siis nad alati teatavad, et nemad tegid seda, sellel ja sellel eesmärgil. Mõlemad sugulased anti tagasi, aga me ei tea, mis asjaoludel. Mis puudutab tavalisi ingušše, kelle „föderaalid” on arvatavasti röövinud, siis praktika näitab, et kui kuu aja jooksul kadunud inimest üles ei leita, on võimalus teda elavana leida nullilähedane. Meie teada pole ühtki juhtumit, kui inimene oleks leitud elavana mitme kuu pärast.

•• Miks te arvate, et inimesi röövivad peamiselt „föderaalid”, mitte relvastatud põrandaaluse liikumise liikmed?

Akajev: Me ei väidagi, et nii on absoluutselt kõigi juhtumite puhul olnud. Me oletame. Meie oletused põhinevad tunnistajate ütlustel, et röövijad tulid näiteks BTR-idel (Vene jõuametite enim kasutatav soomuk – J. P). Sellest piisab, et aru saada, kes need olid. On olnud veel konkreetsemad juhtumid. 2004. aastal rööviti taksojuht nimega Menov. Miilitsad peatasid röövijad kontrollpunktis Inguššia ja Tšetšeenia piiril. Menov suutis auto pakiruumist, kuhu ta oli topitud, midagi hüüda. Miilitsad viisid tema ja röövijad jaoskonda. Dokumentide kontrollimisel tuli välja, et kõik röövijad olid FSB Inguššia osakonna töötajad. Inguši miilitsad tahtsid jätta Menovi oma jaoskonda ja ise välja selgitada, milles teda kahtlustatakse, aga neile helistati FSB Inguššia osakonnast ja kästi kõik minema lasta, nii röövijad kui ka inimene, kelle nad röövisid. Miilits allus loomulikult käsule ja siiamaani pole Menovi saatusest midagi teada. Tema naine käis läbi kõik Venemaa kohtuinstantsid ja pöördus seejärel Euroopa inimõiguste kohtusse, mille järel ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma, sest teda ähvardati.

•• Kas on siis nii, et kui „föderaalid” viivad inimesi kaasa, siis nad põhjendavad, et nood on relvastatud põrandaaluse liikumise liikmed?

Mutsolgov: Jah, aga meie riigis kehtib põhiseadus. Keegi pole seda muutnud. Kui mind süüdistatakse kuriteos, siis peab mul olema võimalus end kaitsta. Minu arvates on kõik röövitud inimesed ohvrid, sest keegi pole nende süüd tõestanud. Kui neid röövivad „föderaalid”, siis on nood rahva vaenlased, sest neile makstakse palka selle eest, et nad kindlustaksid riigi julgeoleku, aga mida teevad nemad? Nad õõnestavad võimu autoriteeti. Nende tegevus on iseenesest väga lihtne. Näiteks kui nad tahavad mind kinni võtta, aga ei leia mind, siis nad võtavad kinni mu venna, piinavad teda, et vend ütleks, kus ma olen. Pärast piinamist ei saa ju teda enam niisama minema lasta. Siis nad tapavadki venna ära ja matavad kuhugi maha.

•• Mille alusel viivad „föderaalid” inimesi ära? Kas neil on mingid nimekirjad inimeste kohta, kes justkui oleksid põrandaalused relvavõitlejad ehk bojevik’id?

Mutsolgov: Väga võimalik, et ongi mingid nimekirjad, aga olukordi on erinevaid. Nendest 164 inimesest 20 rööviti Põhja-Osseetia Prigorodnõi rajoonis (1992. aastal oli inguššidel ja osseetidel selle rajooni pärast verine konflikt – J. P). Seal rööviti pelgalt rahvuse alusel, kõik nad olid ingušid. Aga need, keda siin (Inguššias – toim) röövitakse, nende puhul pole üht kindlat põhjust. Mõni neist võttis tõepoolest osa sõjategevusest, mõni oli amnesteeritud, mõnel polnud üldse mingit pistmist relvastatud võitlusega, mõni oli bojevik’i vend või sugulane. Kuid need ei saa olla põhjused, miks riik röövib inimesi.

•• Kui palju on neid nn bojevik’e Inguššias?

Akajev: Keegi ei tea, kui palju neid on. Samuti on väga raske öelda, mida kujutab endast tänapäeval Inguššia relvastatud põrandaalune liikumine. Või-malik, et see koosneb kohalikest elanikest. Ainuke fakt on 2004. aasta juulis toimunud öine kallaletung jõuametitele Nazranis (ründajad tapsid üle saja jõuameti töötaja – J. P), kus eri andmetel osales 200–400 meest. Arvame, et tõepärasem on rääkida 200 kuni 250 bojevik’ist. Sellest arvust lähtudes võib eeldada põrandaaluse liikumise ulatust.

Mutsolgov: Nende arvu ei tea keegi. Kogu probleem on selles, et see on suletud ring. Nemad tulistavad miilitsaid ja „föderaale”, nood omakorda võtavad kinni nende sugulasi ja viivad neid teadmata suunas, mille taga-järjel lähevad uued noored põranda alla. Ongi kõik. Kui lasti maha kuueaastane laps, siis kas ta teie meelest tulistas „föderaalidele” vastu? Pole olemas riigi jaoks hullemat häbi, kui ohvitserid räägivad, et kuueaastane laps tulistas neid ja seepärast nad lasid ta maha. (Tänavu suvel otsis FSB läbi ühe inguši maja ning seejärel leiti pere noorim, kuueaastane laps, surnult, kuuliauk peas – J. P)

•• Kus need bojevik’id end peidavad? Inguššia on ju nii väike vabariik.

Akajev: Bojevik’iks olemine ei tähenda seda, et nad peaksid pidevalt kuskil metsas istuma. Nad võivad elada siin meie keskel ja aeg-ajalt mingeid ülesandeid täita. Selle põrandaaluse liikumise meetodid meenutavad partisaniliikumist. Tehakse kiire rünnak mõnele kolonnile või kindlale inimesele, lahkutakse [sündmuskohalt] ja hajutakse kohe. Need on väiksed grupid, kaks-kolm või viis-kuus inimest. Neil on selles mõttes klassikaline põrandaaluse liikumise struktuur, et on liikumise juht ja tal on asetäitjad, kellele alluvad väiksed grupid. Ühe grupi liige ei tea midagi teise grupi olemas-olust – kui palju neid on või kes sinna kuuluvad. Ka juhi asetäitjad ei tunne teisi asetäitjaid. Selles mõttes on neid raske jälitada, et kui jõuametid võtavad kinni kellegi, kes on liikumise liige, siis ta lihtsalt ei tea midagi liikumise teiste liikmete kohta.

•• Kas te ise usute, et Inguššias tegutseb organiseeritud relvastatud põrandaalune liikumine?

Mutsolgov: Muidugi, kui siin tulistatakse ja tapetakse miilitsaid ja „föderaale”. Aga eriteenistused ise lõid need bojevik’id, röövides ja tappes kohalikke, ning süüdlasi pole karistatud isegi siis, kui nad on tabatud, röövitud inimene pagasiruumis. Sellepärast noored lähevadki relvastatud liikumisse. Kas teate, et tänini pole Inguššias lubatud miitinguid korraldada? Aga miitingud on rahvale ka üks võimalus ennast välja elada, väljendada oma arvamust.

Akajev: Keegi ju tulistab sõjaväekolonne, nagu see juhtus hiljuti. Rünnak kestis tund aega. Pärast räägiti, et tapeti 50 sõja-väelast, aga see on ilmselt ülepaisutatud arv.

•• Kui palju siis tegelikult tapeti?

Akajev: Ametlikel andmetel tapeti kolm sõjaväelast. Isegi kui see on alahinnatud arv, siis me arvame, et neid ei tapetud üle kümne.

•• Kes on need põrandaalused võitlejad? Kas nad on mingid islamistlikud ekstremistid?

Akajev: Need võivad olla inimesed, kellel on idee luua näiteks Kaukaasia emiraat. Aga suurem osa liikmeid läheb sinna ebaõigluse pärast, mida tekitavad „föderaalid”. Kui keegi kadus või tapeti, siis jäävad ju maha vennad, sugulased, kes ei saa sellega leppida.

•• Tekib kinnine ring, nagu Mutsolgov viitas.

Akajev: Jah, nad tahavad oma venna eest kätte maksta. Või peeti kinni noor inimene, piinati teda, pärast aga selgus, et teda kahtlustati aluseta. Mitte igaüks ei lepi sellise alandusega. Kui ta läheb kohtusse, siis kohus ütleb: meie sind aidata ei saa, sa ei saa tõestada, et sind piinati, sul pole tunnistajaid. Seaduse järgi ei saa kuidagi õigust leida, a priori. Selles riigis pole kedagi, kes kaitseks tavalisi inimesi. Seetõttu valibki osa inimesi oma õiguste kaitseks relva ja põrandaaluse liikumise. Võib väita, et riik ise oma tegevusetusega sünnitab põrandaalust relvastatud võitlust. Kui Inguššias kehtiksid seadused ja inimesi ei saaks aluseta kinni pidada, siis kaoks põrandaaluse liikumise pinnas suures osas ära. Keegi ei taha ju terve oma elu joosta, automaat käes, mööda metsa ringi. Lihtsalt inimesel pole praegu teist võimalust. Ta teab, et kui ta täna metsa ei lähe, siis homme tullakse talle järele. Ja kus on tagatis, et ta jääb ellu?

•• Kellele on selline olukord Inguššias kasulik?

Mutsolgov: Mina näen nelja aspekti. Esiteks, „sõjapartei” oli, on ja jääb. Sellega tehakse väga suurt raha. Teiseks, need, kes siit läbi käivad, saavad medaleid, ordeneid ja kõrgemaid auastmeid. Inimesed saavad siin kõrgemat palka. Pean silmas föderaalseid jõuameteid. Kolmandaks – sotsiaalsed probleemid. Kui inimesed peavad muretsema oma julgeoleku pärast, siis pole neil aega mõelda sotsiaalsetele probleemidele. Neljandaks algas kõik siis, kui oli vaja siit tšetšeeni põ-genikud välja süüa. Siin oli vaja luua hullemad tingimused kui Tšetšeenias. See juhtus 2002. aastal. Siis olid peaaegu kõik röövitud inimesed just tšetšeenid.

Venemaa vägivaldseim piirkond

•• Põhja-Kaukaasia kõige väiksem vabariik Inguššia on viimased paar aastat olnud Venemaa kõige vägivaldsem piirkond.

•• Rünnakuid FSB töötajate ja miilitsate vastu on seal rohkem kui kaks sõda üle elanud Tšetšeenias ja Dagestanis, mida peetakse tavaliselt kõige rahutumateks Venemaa piirkondadeks. Ainuüksi tänavu üheksa kuuga tapeti Inguššias üle 50 Venemaa eri jõuametite töötaja ja sõduri.

•• „Föderaalid” on vastanud rünnakutele massilise vägivallaga kohalike elanike vastu. Nn erioperatsioonid väidetavalt Tšetšeeniast Inguššiasse ümber asunud islamiterroristide vastu olid seal kuni tänavu sügiseni igapäevased.

•• Inguššide kadumine ja hukkamine toimus ilma uurimise ja kohtuta 2002. aastal ametisse nimetatud presidendi FSB kindrali Murat Zjazikovi heakskiidul. See tekitas rahva seas protestiliikumise Zjazikovi vastu.

•• Lõpuks oli Kreml sunnitud Zjazikovi asemele nimetama novembri alguses ametisse uue presidendi, Venemaa sõjaväeluure GRU ohvitseri Junus-Bek Jevkurovi.

Asjatundjad

Timur Akajev

Organisatsioon Memoriaal

•• „Kui kuu aja jooksul kadunud inimest ei leita, on võimalus teda elavana leida nullilähedane. Mitme kuu pärast pole kedagi elavana leitud.”

Magomed Mutsolgov

Organisatsioon Mašr

•• „Kui nad mind ei taba, võtavad nad kinni mu venna, piinavad teda, et ta ütleks, kus ma olen. Venda aga ei saa minna lasta, ta tapetakse.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare