Tavalise maastikukontrolli ajal leidsid sõdurid Lõuna-Iraagis Qurnah’ lähistel kinnikasvanud sohu maetuna hulga mür-sukesti, mis olid pakitud plastikusse, kuid juba esimesed ana-lüüsid kinnitasid, et nad sisaldavad sinepigaasi või mõnda muud relvakemikaali.

Leid ei üllatanud

Maha maetud 120-mm mürsukestad olid selgete eraldus-märkideta ning neid võib maa sees olla ligi sadakond, kirjutas ajaleht Jyllands-Posten. Täpsemat kinnitust, mis ainet mürsud sisaldavad, oodati eile kohale jõudnud USA laboratooriumist.

Kuigi Iraagist lähtuv sinepigaasioht oli mullu üks USA peamisi argumente Iraagi vastu sõja alustamisel, ei tõesta see siiski veel USA väited Iraagi keemiarelvaohu kohta. See oli juba ammu teada, et Iraagil on varem keemiarelvi olnud – sinepigaasi kasutas Iraagi armee sõjas Iraani vastu aastail 1984–1988.

Pärast Lahesõda 1991. aastal maeti keemiarelvad maha tingimustes, mis tegi võimatuks nende edasise kasutamise. Töökorras massihävitusrelvi pole Iraagist tänaseni leitud. Küll on lekkivad keemiarelvad ülimalt ohtlikud ümbruskonna keskkonnale, kuna põhjavette ja pinnasesse valgununa säilib nende mõju aastakümneid ja imbub vee ja toiduga kohalike elanike organismi.

Ville tekitav kemikaal

Sinepigaasi võib vaid tinglikult gaasiks nimetada, kuna reeglina esineb ta vedelas olekus ega muutu gaasiks ka otsesel kokkupuutel õhuga. Küll soodustab tema toimet kuumem ja niiskem ilmastik.

Inimestele mõjub sinepigaas läbi naha, tekitades nahal ville ja paiseid, võttes silmanägemise, kahjustades hingamisteid ja seedetrakti, lõpuks põhjustades ohvri surma. Vedelikuna on sinepigaas värvitu ja lõhnatu.

Sinepigaas ja sellega sarnanev lewisiit on olnud relvaarsenalis juba alates Esimesest maailma-sõjast, kuid reeglina on neid peetud vähem tõhusaks kui närvigaase, mistõttu on sinepigaasi harva sõjategevuses kasutatud.

Kindlamaid näiteid on olnud näha Iraani edastatud fotodel sõjast Iraagi vastu, mil Husseini režiim vastase positsioone sinepigaasiga pommitas.

Keelatud relvad

Keemiarelva kasutamine keelati maailmas juba 1925. aastal, selle tootmine aga 1972. aastal. Varasemast ajast on säilinud keemiarelvavarud paljudes Lähis-Ida maades, Venemaal ja kuni viimase ajani teadaolevalt ka Ameerika Ühendriikides.

Kuigi USA lõpetas keemia- ja biorelvade väljatöötamise avalikult 1969. aastal, on laborites keemiarelvade toimet ka hiljem uuritud. Sinepigaasivarude hävitamiseni jõuti Ühendriikides alles 1997. aastal. Venemaa sinepigaasivarud ootavad praeguseni hävitamist, tegemist on pigem keskkonnakaitselise kui sõjalise probleemiga.

Iraagis hävitati suurem osa keemiarelvi ÜRO järelevalve all pärast 1991. aasta Lahesõda, kuigi tollaste ekspertide arvates oli Iraagil neid relvi märksa rohkem. ÜRO relvastusinspektorite endine juht, rootslane Hans Blix on pärast Iraagi mullust okupeerimist USA ja liitlasvägede poolt väljendanud korduvalt veendumust, et Iraak hävitas siiski kõik oma keemiarelvad.

Keemiarelvi ei kasutatud kordagi Teises maailmasõjas, kuigi osapooltel olid suured varud. Küll on teada keemiarelvade kasutamisest vastaste puhul, kellel polnud gaasimaske: Itaalia–Etioopia sõjas 1935–1936, Jaapani–Hiina sõjas 1938–1942, Egiptuse poolt Jeemeni kodusõjas 1966–1967 ja Iraagi–Iraani sõjas 1980–1988. Saddam Hussein katsetas 1988. aastal kurdi asulate vastu nii sinepigaasi kui ka mitmesuguseid närvigaase.