Iraak sihikul: veriste rusude kohal kerkib teistsugune riik
Iraagis on kerge surra, kuid raske elada. Surnukuurid on tuvastamata surnukehi täis, sajad perekonnad leinavad iga päev uusi kaotatuid. Ja iraaklaste kannatus on katkemise äärel.
Tööle läheb iraaklane sageli kuulirahe all, pommihirmus lapsed jäävad koolist kõrvale, kodudes pole vett ega kütet, gaasipliidid ei tööta, elekter kaob. Arstiabi üritatakse küll tagada, kuid iga kannatanuni see ei jõua. Üha rohkem hirmunud inimesi kolib ära oma kodukohast. Niimoodi kirjeldab olukorda rahvusvaheline Punane Rist.
Bagdadi ülikooli tudengid võivad olla õnnelikud, kui nende professorid veel riigist põgenenud ei ole. Peaaegu kõik Iraagi kristlased on põgenenud Kurdistani aladele, kui mitte veelgi kaugemale, sest neid on liiga palju rünnatud. Kurdistan on Iraagis kujunenud lausa turva-tsooniks, kust mujalt Iraagist põgenenud isikud varjupaika paluvad. Ja mõned ka saavad, näiteks kogenud arstid. Kommunistid on juba ammu varjunud Kurdistani, homod eelistavad riigist üldse lahkuda.
Iraagi sõda niipea ei lõpe. Kindel on, et see kestab kuni lääneliitlaste lahkumiseni ja kauemgi veel. Sõjalist võitu saavutada pole enam võimalik, leiab ka USA välispoliitika grand old man Henry Kissinger. Veel aasta tagasi kuulutas ta vajadust mässulisi sõjalise jõuga purustada, praegu ei usu sellesse võimalusse enam peaaegu keegi. Kuid vägivallale lõpu tegemine eeldab tugevamat riiki, kokkulepetega ei saa kriminaalseid jõuke ohjeldada. Saddam Husseini toetajate lepitamiseks jääb või-malusi järjest vähemaks.
Välisriikide sõdurid on Iraagis raskes olukorras. Nad on riigis ülesandega teha vägivallale lõpp ja toetada kohalikku valitsust kohalike mässajate vastu. Kuid sageli ei ole võimalik “häid poisse” “pahadest poistest” eristada. Ja mässajad eelistavad rünnata just okupante. Rahu ja stabiilsust pole USA juhitav okupatsioon ega senini kestev üleminekuaeg toonud.
Vastupanuvõitlus USA okupatsiooni vastu on juba ammu laienenud kahe kogukonna vaheliseks verevalamiseks. Sunniitide aladelt pärit araablastest sõdalased ründavad araablasi šiiitide aladel. Nood on seni veel üllatavalt vaoshoitud, kuid USA vägede lahkumisel peavad just šiiitide üksused olema valmis võtma endale mässu mahasurumise raskuse.
Iraagi armeed on küll juba mõnda aega üritatud uuesti üles ehitada, kuid mis on juba korra laiali jooksnud, sellest niipea asja ei saa. Tugevamalt püsivad Kurdistani relvajõud ehk peshmerga ning šiiitide üksused, nimelt Badri korpus ja mahdistid.
Iraagi sunniitlik vastupanuliikumine ei kavatse relvi maha panna. Isegi USA lahkumine ei muudaks midagi, sest USA toetusel tegutseva nukuvalitsuse vastu peetaks sõda edasi. Diplomaatilisi lahendusi on raske leida, Saddam Husseinile armu anda pole võimalik, riigis kehtib surmanuhtlus. Kuid Saddami mõju Iraagi ühiskonnale ikkagi väheneb. Tema hukkamine võib vägivalda veel võimendada, kuid mitte terves riigis. Oma verise valitsemise järel ei ole tal oodata kuigi palju kaastunnet Kurdistanis ega Lõuna-Iraagis.
Lääne meedia on harjunud nägema vaid oma sõdurite hukkumist Iraagis, samal ajal kui mitu korda suurem iraaklastest hukkunute arv jääb sageli märkamata. Oktoobris sai Iraagis surma 104 ameeriklast, sõjas hukkunud liitlasvägede sõdurite arv läheneb juba 3000-le ehk siis ületab 11. septembril 2001 USA-s terrorirünnakus hukkunute hulga.
Praeguseks on selge, et Iraagil polnud tollase rünnakuga Pentagonile ja New Yorgile mingit pistmist. Hukkunud ameeriklaste omaksed küsivad üha sagedamini, kas sõjaohvrid on üldse põhjendatud.
Sajad tuhanded hukkunud
Iraaklasi hukkub iga päev üle saja, kas siis terroristide, kohalike relvaüksuste, liitlasvägede sõdurite või lihtsalt kuritegelike jõu-kude relvade läbi. Tagasihoidlikumad koondarvud räägivad Bushi algatatud sõjas ligemale 50 000 hukkunust. Ka tapetud iraaklastest jäävad maha leinavad perekonnad, naised, lapsed, muud omaksed.
Briti meditsiiniajakirja Lancet hiljutise statistikavõrdluse järgi olevat hukkunuid lausa
655 000. USA president Bush leidis, et need arvud on liialdatud, ka Iraagi tervishoiuminister Ali al-Shemari nõustus temaga, kuid arvas, et sõjas hukkunuid on ligi 150 000.
Sunniitide vägivaldne kolmnurk
•• Bagdadis ja nn sunniitide kolmnurgas ei saa keegi ennast turvaliselt tunda. Vägivalla taustal on paljuski Saddamile lojaalseks jäänud võitlejad, osaliselt endised fedajeenid (Saddami poolsõjaline rühmitus), kuigi neile on appi rutanud ka naaberriikide radikaale. Nende rünnakud tabavad USA ja liitlaste väeüksusi regulaarselt, nende kandealaks on endiselt al-Fallujah, ar-Ramadi ning osa Bagdadist.
•• Iraagi parlamendis on kaks mõjukat sunniitide parteid, üks neist on kaasatud ka võimukoalitsiooni. Kuid sunniitidest poliitikud pole rahul šiiitide võimutsemisega, väites, et Iraan olevat riiki saatnud kolonistid ja sedasi valimistel ülekaalu saavutanud. Pärast 2003. aastat Iraanist Iraaki kolinud sajad inimesed on aga teadaolevalt siiski varem Husseini repressioonide eest naaberriiki põgenenud isikud.
•• Nüüd on tribunal Husseini Iraagis surma mõistnud ja kui ta seda otsust ei kummuta, siis eksdiktaator hukatakse. Terrorikampaaniat sunniitide liitlasena juhtinud Abu Musab al-Zarqawi hukkumine on jätnud al-Qaida Iraagis peata.
