Isegi geisrite riigi Islandi elu pole päris muretu
Island on praegu maailma turvalisim riik. Keegi ei paista olevat teile tõsiseks ohuks. Kas vajate veel NATO liikme staatust?
Jah, ma arvan, et NATO on tähtis, sest meile on oluline osaleda aktiivselt rahvusvahelistel foorumitel ja institutsioonides. Väikeriikidele on ta isegi olulisem kui suurtele. Me vajame palju sõpru ega saa olla sõltuvad vaid ühest või kahest suurriigist. Praegu on rahu, kuid kunagi ei või teada… Põhja-Atlant muutub üha tähtsamaks. Ja ka NATO 5. artiklit on Islandil endiselt tarvis.
Islandis on NATO-le ka palju vastuseisu ja hiljuti suleti Keflaviki lennuväebaas. Kas Island panustab oma kaitsesse piisavalt või toetub vaid NATO-le?
Keflavik tähendas Islandi poliitikas ligi 50 aastat väga rasket küsimust. See jagas riigi kaheks leeriks: nendeks, kes olid ameeriklaste kohaloleku poolt, ja nendeks, kes olid vastu. Mõnikord oli see otsustav isegi valitsusliidu loomisel. Selles suhtes oleme õnnelikud, et baas suleti, sest tegemist pole enam nii lõhestava küsimusega.
Me ei hakka looma oma kaitsestruktuuri, sest Islandil pole olnud relvajõude juba 16. sajandist alates. Olla ilma armeeta riik – see on osa meie identiteedist. Rahvas on relvajõudude loomise vastu. Me tegeleme nende küsimustega omal moel.
Island on üleilmse soojenemise ohver, kuid meie liitlane USA on selliseid ohte kaua eiranud. Kas see on põhjustanud teie suhetes USA-ga probleeme?
Ei. Meil on USA-ga pikaajalised sidemed. Teise maailmasõja ajal oli meil nii palju õnne, et meid ei okupeerinud sakslased, vaid britid ja USA. Probleemid on rahvusvahelisel areenil, kuid need ei kahjusta kahepoolseid suhteid. USA inimesed on üha enam huvitatud ka Islandi kogemustest, eriti selles osas, kuidas kasutada geotermilisi ressursse. Meil on juba üle saja-aastane taastuvenergia tootmise kogemus.
Majanduslikult ei lähe Islandil just kõige paremini. Teil on Euroopa kõige kõrgemad toiduainete hinnad. Inflatsioon on suur (11,8%), ka erasektori välisvõlg on tohutu ning partnerid teistest Põhjamaadest pakkusid lausa krediiti, et Islandi krooni päästa. Mis on valesti läinud?
Ajavahemikus 2003–2007 tegi meie valitsus majandus- ja rahanduspoliitikas mitmeid vigu. Esiteks eraldati suuri investeeringuid elektrijaamadele ja alumiiniumitööstusele ning see seadis majanduse surve alla. Eluasemelaenude turgu laiendati oluliselt ning seal ägenes konkurents. Nii tekkis meil kinnisvaraturule palju raha, mis suurendas samuti survet majandusele. Kolmandaks alandasime samal ajal makse. Oli küll majandusbuum, kuid see ei tuginenud mitte jätkusuutlikule kasvule, vaid liigsele laenamisele. Kroon oli üle hinnatud ja ta kurss pidigi langema.
Kuid samal ajal peame meeles pidama, et Islandi majandus on väga paindlik ja tugev. Valitsus ei ole võlgades ja meil on väga suur pensionifond, 130 protsenti SKT-st, mis on läänemaailmas erakordne. Olen veendunud, et tegemist on ajutiste probleemidega ja me ületame need juba tänavu.
Island on üks väheseid riike, kes veel lubab ärilist vaalapüüki. Kas te ei näe vajadust vaalu kaitsta või peate võimalikuks leida mingi kompromiss vaalapüüdjate ja keskkonnakaitse huvide vahel?
Jah, ma arvan, et on võimalik saavutada kompromiss. Island on arvamusel, et kõiki mereressursse peaks kasutama säästlikult. Vaalad pole mingi erand, nad ei ole pühad olendid. Kui vaalapüük ei tekita kahju, peaks see olema lubatud. Maailmaturu olukord ei anna meile vaalapüügist kasu, meil ei ole selleks majanduslikku vajadust. Kuid see on asi, mida otsustab kalastusministeerium, ja seal leiti, et praegu võib püüda 40 vaala. Island suhtub vaalapüüki väga pragmaatiliselt, kuigi tegu on emotsionaalse teemaga.
