Itaalia laenuvõtmisvõime jõudis murdepunktini
Kui esmaspäeval läksid liikvele kuuldused, et peaminister Silvio Berlusconi astub tagasi ja see on võib-olla vaid tundide küsimus, läksid turud tõusule. See osutus võltsoptimistlikuks reaktsiooniks – paljudes Itaalia hädades või vähemasti nendega tegelemise takistamises süüdistatud veteranpoliitik ei lahkunud.
Kui teisipäeva õhtul tuli Itaalia presidendilt teade, et Berlusconi on lubanud olulisemate eelarveseaduste vastuvõtmise järel tagasi astuda, läksid turud kolmapäeva hommikul hoopis langusse. Optimismi ei sisendanud enam ka Berlusconi enda kinnitus, et ta lahkub ega kandideeri ennetähtaegsetel valimistel. Olukord muutus hoopis hullemaks, kui Itaalia uute kümneaastaste võlakirjade intress hüppas üle seitsme protsendi.
Itaalia jõudis selgelt topeltkriisi, nii poliitilisse kui ka majanduslikku, kusjuures need on mõistagi omavahel seotud. Itaalia on sama selgelt tõusnud ka euroala võlakriisi keskmesse, Kreeka asemel.
Kui juba kuueprotsendist intressi peetakse üldiselt riigi maksejõuetust suure tõenäosusega ette kuulutavaks teguriks, siis seitse on enamikul hinnangutel talumatu. Sellel tasemel pöördusid EL-i ja IMF-i abifondi poole Portugal ja Iirimaa. Viimati oli Itaalial raha laenamine nii kallis 1997. aastal, veel liiri ajal. Kui intressid saavutavad sellise taseme, siis investorid teavad, et nii suure võlakoormusega riik ei suuda võlgu tasuda, märkis kommentaariks BBC.
Kuid siin tulevad mängu Itaalia eripärad, nagu tõstis esile sama meediakanal. Kuigi võib ka lisada, et need eripärad ei pruugi praeguses sügavas ja laiaulatuslikus kriisis närvilistele turgudele piisavalt mõjuda.
Jah, Itaalia riigivõlg – umbes 120 protsenti SKT-st – on väga suur isegi praeguste teiste Euroopa riikide näitajatega kõrvutades. Üldiselt peetakse juba 90 protsenti riskantseks ja raskeks koormaks, rääkimata sellest, et teadagi on 60-protsendine maksimum üks euroala stabiilsuse ja seal olemise kriteeriume.
Erinevalt aga näiteks Iirimaast või Hispaaniast ei ole itaallaste kui eraisikute üldine laenukoormus suur. Ehk siis Itaalia tervikuna – nii riigi- kui ka erasektorit arvestades – ei olegi kohutavalt võlgades, kui võrrelda teiste suurte majandustega nagu Prantsusmaa või Suurbritannia. Pealegi ei ole Itaalia riigivõlg (ehk võib-olla täpsemas väljenduses valitsuse võlakoormus) midagi uut, ulatudes üle saja protsendi SKT-st juba 1991. aastast saadik.
Erinevus Kreekast
Lisandub erinevus näiteks Kreekast, kus ei suudeta teenida piisavalt tulusid ka igapäevaseks toimimiseks. Itaalia suudaks aga ära majandada, kui varasemate võlgade tasumiseks ei oleks vaja aina uusi laene peale võtta. Nimelt kulutab valitsus avalikule sektorile ja sotsiaalvaldkonnale vähem raha, kui maksudega kogutakse. Nii on olnud kõik aastad 1992-ndast saadik, välja arvatud retsessiooniaasta 2009.
Tegelikult on Itaalia majanduskasv juba viimase 15 aasta jooksul olnud keskmiselt vaid 0,75 protsenti ehk palju vähem kui võlgade teenindamiseks kuluv intress. Risk, et valitsuse võlakoorem kasvab kiiremini, kui võime seda teenindada, on seega ammune. Selle realiseerumise vastu on aga töötanud suhteliselt kõrge inflatsioon.
Ent olukord ilmsesti muutub. Nagu teisteski Lõuna-Euroopa maades, kerkis palgatase paremail aastail liiga kiiresti, mis vähendas Itaalia konkurentsivõimet Saksamaa või teiste põhjapoolsete euroala riikidega võrreldes. Nüüd tähendab see ilmselt paljudeks aastateks veelgi nõrgemat majanduskasvu, mis (hoolimata sellest, et näiteks Eestis nii pole läinud) peaks tähendama ka madalat inflatsiooni, kuna Itaalia tööinimestel on palku külmutatud või vähendatud. Madal kasv ilma inflatsioonilise maksutulu tõusuta teebki laenukoorma raskemaks.
Niisiis on Itaalia laenatav uus raha vanade võlgade tasumiseks aina kallim ning analoogiliselt Kreeka, Iirimaa ja Portugaliga peaks ta sirutama käe abi poole. Itaalia puhul pole see ilmselt lähema aja küsimus, küll on aga küsimus, kuhu pöörduda. 440 miljardi euroni paisutatud ja veel mitte triljonini finantsvõimendatud päästefondis EFSF on välja antu ja lubatu järel alles veel umbes 250 miljardit, millest Itaalia jaoks ei piisa.
Berlusconi taandub aeglaselt ja segaduses
Ligi 17 aastat Itaalia poliitikas domineerinud, valimisi võitnud ja kaotanud, kümneid ja kümneid umbusaldusavaldusi üle elanud Silvio Berlusconi (75) peab ilmselt lõpuks areenilt lahkuma ilma valimistel kaotamata või parlamendis umbusaldamist kogema.
„Ma astun tagasi niipea, kui (eelarve-) seadused on vastu võetud, ja kuna ma usun, et mingi teine (valitsus-) enamus ei ole võimalik, näen ma valimiste toimumist veebruari algul ja mina neil kandidaat ei ole,” ütles Berlusconi intervjuus ajalehele La Stampa.
Senine opositsioon sooviks laiemapõhjalist ülemineku- või tehnokraatlikku valitsust, mida eelistavad ka turud, kuid Berlusconi ja ilmselt ka tema valitsusliit mitte. Nad on isegi väitnud, et n-ö apoliitiline valitsus – mille juhiks on pakutud näiteks endist Euroopa Komisjoni volinikku Mario Montit – oleks ebademokraatlik, sest ei arvestaks rahva tahet viimastel valimistel.
Igatahes paistab praegu jäävat seis segaseks veel kuudeks ja kui ka valimised jaanuaris tuleksid, kujuneks kampaania ägedaks ja ennustamatuks. Küsitlused küll näitavad, et vasaktsentristlik opositsioon võidaks, kuid jõulist valitsusjuhti ja valitsust ei pruugi see anda. On ju opositsioon ilma selge tugeva liidrita ja konsensuseta küsimustes, kuidas päästa Itaalia kriisist.
