Itaalia minister kutsub Euroopat ühisarmeed looma
Frattini sõnul oleks ühise armee loomine Euroopale majanduslikult kasulik, kuna see võimaldaks liikmesriikidel optimeerida oma ressursse, kirjutas The Times. Tema arvates võiks armee moodustamist käsitleda Euroopa ühiskaitsena.
"Euroopa armee on objektiivselt vajalik," rõhutas Frattini. "Võtke näiteks Afganistan: praegu palub Obama Poolalt või Itaalialt või Suurbritannialt vägesid juurde."
Frattini leiab, et iga riik duplitseerib praegu relvajõude. Iseloomustades sõjategevust Afganistanis, tõdes ta, et ühismissiooni asemel on iga liikmesriik saatnud sinna eraldi mehi, tanke ja lennukeid.
"Kui aga oleks Euroopa armee, siis võiks Itaalia saata lennukeid, Prantsusmaa tanke ja Suurbritannia soomukeid ning sel viisil võiksime me optimaalsel viisil kasutada oma ressursse," nentis Frattini.
Frattini sõnul näitas Afganistani missioon kujukalt, mil viisil on võimalik erinevate riikide relvajõude integreerida.
"Herati provintsis töötame meie, itaallased, koos hispaanlastega," selgitas Frattini. "Miks mitte moodustada ühiseid jõude? See oleks ka majanduslikult kasulikum."
Kunnas: ühisarmee idee pole perspektiivikas
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas ütles Eesti Päevaleht Online’le, et Euroopa Liit ja NATO ei peaks üksteist dubleerima.
"Ma ei usu, et sel on perspektiivi," kommenteeris Kunnas Frattini ideed. "See on poliitiline loosung."
Kunnas selgitas, et NATO peaks jääma edasi püsima, kuna organisatsioon täidab oma põhirolli, viies läbi õppuseid ja valmistades ette liikmesriikide relvajõude.
Ka analüütik Kaarel Kaas suhtus Frattini ideesse üsna skeptiliselt, kuna julgeolekupoliitika on hetkel liikmesriikide pärusmaa.
"See idee ilmselt reaalselt mingit kõlapinda ei leia," rääkis Kaas.
Frattini: suveräänsus säilib
Frattini arvab, et ühise armee loomine ei ohusta Euroopa riikide suveräänsust. Nii võiks Euroopa näiteks Vahemerele patrullima saata ühise merelaevastiku või õhuväeüksuse.
"Kui me ei suuda leida ühtset välispoliitikat, siis on risk, et Euroopa võib muutuda väheoluliseks," ütles Frattini. "Meist võivad mööda minna Ameerika ja Hiina ehk G2, mida peetakse Vaikse ookeani teljeks ning Atlandi telg on unustatud. Me vajame poliitilist tahet ja pühendumust, vastasel juhul purunevad Euroopa inimeste illusioonid ja nad pettuvad."
Frattini loodab oma ideele saada tuge Briti konservatiivide liidrilt David Cameron’ilt, kes võib järgmisel aastal parlamendivalimiste järel tõusta suure tõenäosusega peaministritoolile.
Vene analüütik: Euroopa armee oleks mõjukam
Ria Novosti julgeolekuanalüütik Ilja Kramnik leiab, et Euroopa armee loomisel ei saaks USA mitte poliitilise partneri, vaid võrdväärse vastase, kes hakkaks strateegilistes küsimustes nõudma suuremat sõnaõigust.
Kramnik mõtleb, et Frattini ettepanek võiks leida eelkõige toetajaid vanades liikmesriikides, nagu Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias. Samas arvab Kramnik, et Euroopa armee idee kõige suuremad vastased tuleksid endistest liiduvabariikidest ja idabloki riikidest, kuna nende poliitika keskendub eelkõige osalusele NATO-s.
"Muidugi ei tähenda need vasturääkivused NATO kohest lagunemist ja vaevalt märgivad need selle protsessi silmnähtavat algust," võttis Kramnik oma analüüsi kokku.
"Euroopa ja USA vahel on militaarkaitse tingimuste osas suur lõhe," vahendas Global Times World Military Affairs’i peatoimetajat Chen Hu’d. "Euroopa pole kaua aega omanud ühiseid kaitsejõude ja see on paljuski sõltuv (USA-st - toim.) ja mõjutatud USA poolt."
Churchill’i ja Pleven’i taaselustatud idee
Kuigi 1950. aasta augustis käis Euroopa armee loomise mõtte välja tollane Briti opositsiooniliider Winston Churchill, võib ühise armee idee ristiisaks pidada pigem Prantsusmaa peaministrit René Pleven’it, kes 24. oktoobril 1950 kutsus üles pidama läbirääkimisi Euroopa kaitseliidu moodustamiseks, mille eesmärgiks oleks ühine kaitsestrateegia. Tookord vajus ettepanek toetuse puudumisel unustuse hõlma.
Euroopa Liidu loomisel on taas pööratud üha rohkem tähelepanu liikmesriikide relvajõududealasele koostööle. 2003. aastal avaldati Euroopa julgeolekustrateegia, aasta hiljem loodi Euroopa kaitseagentuur (EDA), mille ülesandeks on ühenduse kaitsevõime suurendamine ja relvastusalane koostöö liikmesriikide vahel. Tänavu veebruaris käis Euroopa Parlamendi saadik Karl von Wogau välja idee, et riikide relvajõudude koostööd tuleks edendada palju suurema sünkroonsuse suunas (SAFE).
Euroopa Liidus on relvastusalase koostöö raames moodustatud ka ühiseid lahingugruppe ja nii kuulub Eesti näiteks Põhjala lahingugruppi. Samas võib üks riik osaleda näiteks mitmes lahingugrupis, mistõttu tema kaitsekulutused võivad hajuda.
2007. aastal olid Euroopa Liidus kõige suuremad kaitsekulutused Suurbritannias ja Prantsusmaal, vastavalt 69 miljardit ja 61 miljardit dollarit. Eesti oli oma kaitsekulutuste poolest euroliidu viimase kolme riigi seas koos Malta ja Luksemburgiga.
SKP-st moodustasid kaitsekulutused kõige suurema osa Bulgaarias (2,55 protsenti) ja Suurbritannias (2,49 protsenti). Teisalt kulub enamikes Euroopa riikides kaitseväe arendamiseks mõeldud rahadest personalikuludeks. Nii moodustasid 2006. aasta andmetel personalikulud kaitsekuludest alla 30 protsendi vaid Eestis ja Rootsis. Samas Kreekas ulatusid personalikulud 79 ja Itaalias 78 protsendini kaitsekuludest.
