Itaallased otsustasid suurärimees Berlusconi valitsemise alla naasta
Vasakpoolsete jaoks tähendas Berlusconi eelmine valitsusaeg nii suurt piina, et esimest korda sõjajärgses ajaloos mindi 2006. aasta valimistele ühisrindena. Värvikireva bloki kooshoidmine osutus aga üleliia raskeks. Nii lõppeski Romano Prodi valitsemine pühapäeval ja esmaspäeval korraldatud ennetähtaegsete valimistega ning Berlusconi tuleb taas võimule.
Ka nüüd ei saa Silvio Berlusconi veel esineda itaallaste enamuse nimel. Talle piisas ülekaalukaks valimisvõiduks paremparteide ühisrinde 46,8-protsendisest häältesaagist, samal ajal kui kaks aastat tagasi ei õnnestunud nende blokil isegi 49,7 protsendiga võimule jääda.
Skandaalidest ja probleemidest hoolimata on Berlusconi leidnud kindla koha suure osa itaallaste südames. Ligemale pool riiki tõrjub teda, teine pool aga aitab uuesti valitsuse etteotsa. Kahe aasta tagune ülinapp rebimine, mis siis andis ligi
42 000 enamhäälega ülekaalu vasakpoolsete ühisrindele, tänavu ei kordunud.
Romano Prodi järglasena peaministriks saada üritanud Demokraatliku Partei juhil Walter Veltronil ei õnnestunud Berlusconit võita. Selle partei loomine tähendas lõppu kunagi kompartei reformimisega loodud Demokraatlikule Vasakparteile, mille endine esimees Veltroni tõsteti mullu uue poliitilise jõu liidriks. Häving tabas ka sellest tookord lahku löönud Kommunistlikku Taas-sünniparteid, mis jäi üldse parlamendist välja.
Berlusconi blokk Vabaduse Rahvas kogus esindajatekoja valimistel 37,4 protsenti hääli ja senati valimistel veelgi enam – pisut rohkem kui selle loonud Forza Italia ja Rahvusallianss kaks aastat tagasi. Küll tulid jõudsamalt tagasi Põhjaliiga (8,3%) ja Autonoomialiikumine (1,1%), kes kahekordistasid oma varasemat toetust.
Lisaks võib Berlusconi loota teatud üksmeelele ka vast loodud Tsentriliiduga (5,2%), mille kristlik-demokraatlikud eelkäijad kuulusid kaks aastat tagasi samuti paremrindesse. Nii Berlusconi blokk kui ka Põhjaliiga jäid ometi alla 1996. aasta rekordtulemustele (43,2 ja 10,8 protsenti).
Raskused võitluses maffiaga
Itaalia poliitika otsib ikka veel väljapääsu 1980. aastate lõpus alanud sisekriisist. Tookord korruptsiooni- ja spiooniskandaalidesse takerdunud suurparteid (kristlikud demokraadid, kommunistid) on sama hästi kui kadunud, kuid igaks valimiseks üritatakse kokku saada mõni uus, varasemast kõlavama nime ja säravama liidriga ühisrinne.
Kuhugi pole kadunud kunagised kahtlused, et paremparteidel on sidemeid maffiaga ja vasakparteidel KGB-ga.
Nii teataksegi lahkuvat peaministrit Romano Prodit väidetava Vene mõjuagendina ja tema eelkäijat Berlusconit oletatava maffiapoliitikuna. Kohtus süüdi mõista pole aga kumbagi neist suudetud.
Skandaalid mõjutavad Itaalia valijaid üsna vähe, sest veel mõni aeg tagasi olid need seal lausa igapäevased ja enamik valitsusi ei suutnud püsida võimul üle aasta. Samal ajal on uute parteide programmides tõusnud üha tähtsamale kohale võitlus korruptsiooni ja maffiaga.
Majandusnäitajatega on Berlusconi võitu raske seletada. Tema eelmisel valitsemisajal 2003. aastal langes majanduskasv korraks isegi miinusesse, kuid ka Prodi ei suutnud seda tõsta enama kui 1,8 protsendini. Samal ajal on näiteks tööpuudust ja riigivõlga õnnestunud järjekindlalt vähendada nii Berlusconi kui ka Prodi valitsemisajal.
Prodi ja seega ka vasakparteide ühisrinde võimule sai saatuslikuks hoopis see, et nende ridadesse kuulunud väikepartei läks jaanuaris korruptsiooniskandaaliga lõhki ning kadus nüüd parlamendist üldse. Pärast umbusaldushääletust polnud Prodil enam isegi mõtet valimistele minna.
Võimule aitas meediarusikas
•• Poliitikasse läks 1993. aastal partei Forza Italia loonud Berlusconi mõne oletuse kohaselt võlgade peitmiseks, mõne järgi aga selleks, et kohtuliku uurimise eest pääseda.
•• Tollal olid Itaalia vanad parteid just lagunenud ja populistlikumale poliitikale avanes ideaalne võimalus. 1994. aastal tõi Berlusconile valimisvõidu jõuline meediakampaania, kus ta oma telekanaleid jultunult ära kasutas.
•• Hiljem tekkis lausa skandaal, kui ta saavutas peaministrina kontrolli ka riiklike telekanalite üle ning kujunes meediamonopoli tekkimise oht.
Jõukuse allikas on teadmata
•• Kuni 2008. aastani oli Silvio Berlusconi (71) Itaalia rikkaima mehe kohal sama kindlalt kui Bill Gates kogu maailmas. Tänavu loovutas ta selle šokolaaditööstur Michele Ferrerole (kaubamärgid Nutella, Tic Tac ja Kinder), kelle varandus on ajakirja Forbes hinnangul 11 miljardit dollarit.
•• Berlusconi 9,4 miljardi dollari suuruse vara allikad pole niivõrd käegakatsutavad. Ta asutas 1978. aastal investeerimiskontserni Fininvest, mille algkapitali päritolule pole ka detailsete uuringute abil suudetud jälile jõuda.
Nii ongi levinud oletus, et ta sai raha allilmast, kuid kohtus on Berlusconi alati õigeks mõistetud. Tema isa Luigi töötas omal ajal pangas, mis oli maffiaga seotud. Samal ajal elasid nad Milanos, mis pole just kõige maffialikum linn. Milano ülikooli meediajuristina lõpetamine avas talle ukse meediamaailma, ärisse ja lõpuks poliitikasse.
•• Noorpõlves oli Berlusconi unistuseks aedlinna Milano 2 (MI2) ehitamine, mis osutus kasumlikuks ettevõtmiseks. Meediasse trügis ta 1974. aastal ostetud kaabeltelevisioonikanaliga Telemilano, kuid esialgu takerdusid tema plaanid bürokraatiasse.
•• Samal ajal ei saa väita, et valitsuse juhtimine oleks Berlusconit oluliselt rikkamaks teinud, kui analüüsida ajakirja Forbes edetabeleid. Aastail 1995–2001 opositsioonis olles suutis ta oma varandust viis korda suurendada, peaministrina kaotas aga sellest 2003. aastaks koguni poole.
