JAANUS PIIRSALU: otse Tšetšeeniast!

 (47)
JAANUS PIIRSALU: otse Tšetšeeniast!
Jaanus PiirsaluRauno Volmar

Allolev tekst pärineb muutmata kujul Jaanus Piirsalu blogisissekandest.
Eesti Päevalehe korrespondent Venemaal Jaanus Piirsalu veetis koos paarikümne kolleegiga välismaalt kaks ja pool päeva sõjajärgses Tšetšeenias.

Esmaspäev, 18. veebruar

Esimese päeva esimesed muljed Groznõist on, mis seal salata, positiivsed – bussiga linnast läbi sõites ei leia enam erilisi märke sõjast ega sellest, et Tšetšeenia pealinn veel mõned aastad tagasi varemetes oli ja Stalingradi 1943. aastal meenutas. Hea tuttav James Reutersist ütleb, et ta käis esimest korda Groznõis poolteist aastat tagasi ja selle lühikese ajaga on linn muutunud nagu öö ja päev. Asfalttee lennujaamast kesklinna on väga hea.

Lennujaam on uus ja Venemaa kohta ilus. Peale Moskva olen ma nii korraliku lennujaama Venemaal näinud veel vaid Anadõris, Abramovitši kuningriigis Tšukotkal.

Lennujaama hoone otstes tervitavad saabujaid kaks suurt portreed – Putin ja Tšetšeenia eelmine president Ahmad Kadõrov, praeguse presidendi Ramzan Kadõrovi tapetud isa. Samad portreed vahivad vastu, kui lennujaamast välja sõidad. Kohe on esimene kontroll-läbilasekpunt automaaturitega.

Meid välisajakirjanikke, keda on kokku umbes 20, saadavad samuti automaaturid. Ja mitte vähe – kohati kuni kümme meest kohalikust OMONist. Räägin tiba nende juhiga ühe peatuse ajal. Ta ütles, et muidugi on olukord stabiiline ja midagi kartma ei pea, aga OMON on „lihtsalt igaks juhuks, paljugi mis juhtuda võib.” Aga ei öelnud, et mis siis juhtuda võib.

Samal teemal:

Kesklinnas peatudes ei ole neid automaatureid isegi eriti näha, istuvad autodes. Aga kui hiljem viiakse meid ühte haiglat vaatama kesklinnast väljas, siis on automaaturid igal pool tänava otstes.

Kui saabusime, siis küll keegi meie eripropuskeid ei kontrolli. Reutersi kohaliku reporteri jutust tuleb välja, et ega siin sisuliselt ei kontrollitagi. Et võib küll niisama Moskvast pileti osta ja külla lennata tuttavatele. Et kui just videokaameraga väga avalikult vehkima ei hakka, siis ei juhtu midagi.

Sama kinnitab hiljem kohaliku parlamendi spiiker, et võib ka niisama tulla, et pole vaja mingit eriluba. MVD nõuab ajakirjanikelt seda veel intertsist, selgitab ta. Aga nagu teada, on Venemaal läbi aegade inerts alati kõva olnud.

Ma arvan, et enamus vene linnu näeb mornimad välja kui Groznõi praegu. Fenomen on ilmselt selles, et linn on sisuliselt uuesti üles ehitatud ja näeb sellepärast selline värske välja. Hipodroomi linnaosa (fotol majad sellest linnaosast, aga enamus linna siiski nii piltilus välja ei näe, see on kõige ilusam linnaosa), kuhu meid kõige peale viiakse, korrusmajad näevad küll nagu nõelasilmast tulnud. Lapsed mängivad ja jalutavad tänaval, täitsa tavaline linnaelu.

Nägime ka bussiaknast vägeva mošee ehitamist kesklinna. Nagu palee. Sellest peaks tulema suurim mošee terves Euroopas. Türgid ehitavad ja valmis peaks saama aasta lõpuks.

Vahepeal vahelduvad tänava ääres erinevad plakatid jällegi Ahmad Kadõroviga. Näiteks selline tekst: „Ma olen alati oma rahva üle uhkust tundud” ja vana Kadõrovi foto.

Groznõi kliiniline haigla jätab üsna ülerahvastatud mulje. Umbes 30-ruuduses toas on 8-9 voodit. Naised ja mehed ühel korrusel läbisegi, aga mitte samades tubades. Saabastes võib igale poole sisse minne, ei mingit erilist puhtuse jälgimist.

Ööseks majutatakse meid otse lennujaama külje all olevasse Vene sisevägede baasi. Taas elan üsna spartalikes tingimustest.

Teisipäev, 19. veebruar

Hommikul viiakse meid Šaliisse, mis on rajoon Gronznõi naabruses ja samanimeline linn. Teises sõjas purustati Šalii peaaegu täielikult. Nüüd taheti meile näidata, kuidas linn on täielikult taastatud. Linnajuhid väidavad, et linn ehitati üles kolme kuuga! Eelmise aasta augustist kuni oktoobrini. Kohalikud tänavalt kinnitavad seda juttu.

Loe veel

Uued hooned, uus asfalt. Elanike arv on tõusnud üle 120 000, võrreldes enne sõda seal elanud 75 000 elanikuga, väitsid linnajuhid. Kasv on toimunud purustet küladest linna elama tulnud inimeste arvelt.

Pärast kohtumist lastakse linna peale. Inimesed räägivad jälle eranditult positiivset juttu, kuidas kõik on paremaks läinud ning kõik tänu Ramzanile. Ainult üks naine kähvab, et see mida teile näidatakse, on vaid pealispind. Sama väidavad mulle hiljem veel paar üllatavalt avameelset sõjaväelast, kelle sõnul pole ka olukord nii superstabiilne nagu meile väidetakse.... aga nende juttu on meil võimatu kontrollida.

Enne linnapeale laskmist palume Kadõrovi pressipealikku, et meid lastakse vabalt käia ilma saatjateta. Ja-jah, palun, mina mingit takistust ei tee. Sellele vaatamata antakse igale väiksele grupile üks OMONi automaatur kaasa. Nad väidavad, et neil on selline käsk ja Kadõrovi pressimees võib rääkida, mida tahab.

Ma olen linna peale koos kahe naisajakirjanikuga, Sloveenia ja Kataloonia raadiost. Lisaks automaaturile kleebib end meiega kaasa mingi lühike kutt, kes väidab, et on kohalik ajakirjanik. Aga ei kirjutanud ta midagi üles ega küsinud küsimusi, vaid kommenteeris aeg-ajalt, kui mõne kohalikuga rääkisime, et seda pole nüüd küll vaja küsida või, et miks teil on vaja seda teada.

Lähme taga jumala tülli, siis ta solvunult kõndis veidi maad meist taga pool, aga kuulas ikka kõrv kikkis. Ja vana ei saanud kuidagi aru inimlikust palvest, et lasku jalga. Küllap pärast kaebas ka veel meie peale.

Mõne veidi kriitilisema inimesega õnnetusb veel rääkida ja nende jutust tuleb välja, et enamus nendest ülesvuntsitud majad kesklinnas, mida meile näidati kui näidet Ramzani ja Kremli hoolitsusest, on tühjad või siis elavad seal tšinovnikud. Hakkame siis Tonyga tähelepanelikumalt maju vaatama ja tõepoolest – prospekt Pobedal (üks peatänavatest, mis viib Ahmad Kadõrovi väljakule) on kõik renoveeritud majade aknad ilma kardinateta. Selge, et seal keegi ei ela. Pärast väidetakse meile, et veel pole jõutud neid kortereid lihtsalt välja jagada rahvale...

Kolmapäev, 20. veebruar

Hommikusöögilauas satun kõrvuti istuma ühe meid saatva alampolkovnikuga, kes on armees teeninud 15 aastat. Osales teises Tšetšeenia sõjas. Põhiliselt teenib praegu Hankalas. Jutt läks rahale. Ütles, et tema auastmes mees teenib armees olenevalt ametikohast 21-23 000 rubla. Eelmisel aastal oli palgatõus 7 protsenti, nüüd veebruaris tõstetakse 9 protsenti. Mõlemad tõusud jäävad alla siiski ka ametlikule inflatsioonile.

Täna on täisigav programm. Kõigepealt viiakse ülikooli ja pärast keskvalimiskomisjoni. Ülikooli spordihoone seinal tervitab meid kohe suur plakat Ramzani pildiga, mis ütleb suure aitäh Ühtsele Venemaale.

Rektor ütleb, et see on tänu selle eest, et Ramzan „kinkis” neile selle spordihoone. „Kinkis” tähendasb et lasi ehitada tema isa nimelise fondi rahadest. See on üks imelik fond, mis koosneb tšetšeeni ärimeeste väidetavalt vabatahtlikest annetustest. Aga keegi ei tea, ja meie ei saanud ka kelleltki selget vastust, et kui palju selles fondis raha on. Parlamendi spiiker ütles, et kui on vaja siis on miljon dollarit, kui vaja siis miljard dollarit. Arva sellest vastusest, mida tahad...

Tšetšeenia keskvalimiskomisjoni juhi jutt kõlas meile, eurooplasetel, ütleme nii, et vähe arusaamatu või imelik, kui ta seletas, kuidas on võimalik et 99 protsenti inimesi käib valimas ning neist veel 98 protsenti hääletab ühe partei poolt, nagu juhtus detsembris duumavalimistel.

Ta ütles, et meile võib see ju naljakas olla, aga nemad teavad, et see on tõsi ning see näitab rahva usaldust Kadõrovi võimu vastu. Et see on tšetšeeni mentaliteet ja et nende jaoks on valimised pidupäev.

Küsisin, mis ta eurooplastele soovitab, et ka meil oleks valimistel rohkem hääletajaid. Ta vastas, et „oma töösse tuleb tõsiselt suhtuda”. Raske vastu vaielda. Nii, et härra Sibul ja teised, paluks tõsisemat suhtumist. Ja veel üks soovitus Tšetšeenia valimiskomisjoni juhilt – valijatega tuleb rohkem tööd teha ja neid paremini informeerida.

Pikemalt saab Tšetšeenia kohta lugeda Piirsalu Venemaa-teemalisest blogist.

Jaanus Piirsalu vastab hea meelega lugejate küsimustele Tšetšeenias toimuva kohta. Küsimused lisage palun selle artikli kommentaaridesse.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare