Jörg Asmussen: ükski tulemüür pole piisav, kui valitsus tööd ei tee

Euroopa Keskpanga värske juhatuse liige Asmussen usub, et Eestis leitakse lahendus ESM-i lepingu ratifitseerimiseks. Majanduskriisi positiivseks tulemuseks on nn vanade ja uute Euroopa Liidu liikmesriikide erinevuse kadumine. Euro ei ole Titanic: täiskäik on Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ja majanduseksperdi sõnul majandusliidu, mitte jäämäe poole.

Euroopa Keskpanga (EKP) viimase aja tegevused, sealhulgas suure koguse pikaajaliste laenude andmine euroala finantsinstitutsioonidele, on tõuganud mõnd väljapaistvat poliitikut ütlema, et võlakriis on läbi. Kas teie meelest on valitsustel juba kohane vähendada eelarvete konsolideerimise kiirust – nagu Hispaanias – ja uskuda, et ainuüksi EKP tegevused on nad päästnud halvimast?

Me näeme stabiliseerumise märke, vähemalt lühiajaliselt. EKP meetmed on vähendanud pingeid pankadevahelistel rahaturgudel. Valitsused on astunud tähtsaid samme euroala tulemüüride kindlustamiseks ühtset majandusvalitsust on tugevdatud. Kõige haavatavamate riikide valitsused viivad aktiivselt ellu julgeid reforme. See kõik on aidanud ebakindlust vähendada.

Kuid enesega rahuloluks pole aega: pikemaajalised struktuursed probleemid on ikka lahendamata – eriti üleliigne võlakoormus ja nõrk konkurentsivõime. Eelarvete konsolideerimine ning majanduskasvu edendavad reformid peavad jääma kõrgendatud tähelepanu alla. Eri valdkondades astutavad sammud peavad saavutama kooskõla, ja saavutavadki. Tasapisi hakkavad ka finantsturud seda märkama ja premeerima.

Mis on teie meelest peamised euroala majandust ohustavad riskid sel aastal? Enamik analüütikuid näeb Euroopat ja euroala 2012. aastal maailma kontekstis majanduskasvu saavutamise osas mahajääja rollis – või võiks vana maailmajagu teie meelest võlakriisi taandudes aasta lõpuks ikkagi üllatada päris hea taastumisega?

Me ootame praegu euro-ala majanduse kerget langust ning järkjärgulist taastumist selle aasta jooksul. Tugevnev välisnõudlus, väga madalad euroala lühiajalised intressid ning kõik meetmed, mis on kasutusele võetud ühisraha kasutava majanduse korraliku funktsioneerimise edendamiseks toetavad taastumist. Me näeme ka mõningaid negatiivseid riske: taas kord tekkinud pingeid võlakirjaturgudel ja selle mõju laenutingimustele. Seetõttu on veelgi tähtsam, et pangad parandaksid oma bilansse moel, mis aitaks neil end isoleerida nendest arengutest. Nafta ja teiste toorainete hinnad on samuti riskifaktoriks, kuid võivad mõjutada asju mõlemas suunas.

EKP on astunud julgeid samme suuremate leekide kustutamiseks suurte likviidsussüstidega euroala finantssektorisse. Kuid mõningatel hinnangutel pole see jõudnud reaalmajandusse, mis tähendab, et pangad ikka ei laena. Samuti paistab euroala finantssektor ikka haavatav. Kas EKP-l ei pruugi mitte olla vaja jätkata likviidsussüstidega vaatamata deklaratsioonidele, et pikaajaliste laenude programm on nüüdseks läbi näiteks?

Meie rahapoliitika otsuseid juhib EKP mandaat, milleks on hinnastabiilsuse säilitamine. Erinevate kasutusele võetud mittestandardsete meetmete eesmärk oli rahapoliitika transmissioonimehhanismi toimimine ning vältida finantssüsteemi kokkukukkumist. Meie tuleviku otsused sõltuvad hinnangust sel ajal olemasolevale olukorrale ja sama kehtib meie valitavate instrumentide kohta. Fakt, et oleme teinud väga pikaajalisi refinantseerimise operatsioone, ei pruugi tähendada, et teeme seda uuesti. Oleme teinud enda osa, nüüd on valitsuste kord teha nende osa.

Kuidas hindate kolme kõige raskemas seisus oleva euroala riigi – Kreeka, Portugali ja Iirimaa – progressi normaalsuse poole tagasijõudmisel?

Kuigi kõik kolm riiki on täitmas kohanemisprogrammi, peame nende vahel vahet tegema. Kreeka teine programm on mõeldud selleks, et riik saaks pöörduda tagasi jätkusuutliku eelarve ning taastunud majanduskasvu rajale. Paraku oleme silmitsi programmi elluviimist puudutavate suurte proovikividega. Iirimaal ja Portugalis on kvartaalsed ülevaated leidnud programmid suures piires õigel teel olevat. Mõlema riigi valitsused näitavad üles tähelepanuväärset pühendumist programmi eesmärkide saavutamisele. Just sel teel taastatakse finantsturgude usaldus enda vastu ning seeläbi ka ligipääs sinna. Eriti Iirimaa puhul – olin seal just kaks päeva – näeme esimesi märke, mis võiks riigist teha „programmi eduloo”. See näitab, et jah, rohi on kibe, kuid patsient saab taastuda. Muide, samasugust edukat tulemust võib täheldada Lätis.

Jätkuv surve euroala valitsustele tulla liikmesriikide tarvis lagedale veel suuremate tulemüüridega näitab, et lisanduvaid abiprogramme ei saa sugugi välistada. Nüüd otsustati liita EFSF-i ja ESM-i n-ö tulejõud. Kus on tulemüüride suuruse piir, sest nendega seotud summad on maksumaksjatele tõsiselt hirmutavad – ja mitte ainult vaesematele riikidele, vaid ka palju jõukamate riikide kodanikele?

Mitte ükski tulemüür, ükskõik kui suur, pole piisav, kui euroala riigid ei tee ära oma kodutööd: eelarvete konsolideerimist ja majanduskasvu ergutavaid struktuurseid reforme. Hiljutine otsus liita ESM-i ja EFSF-i maht on teretulnud. See pakub kõige haavatavamatele liikmesriikidele reformiprotsessi jooksul vajalikku turvavõrgu. Lõpuks, efektiivne finantsturvavõrk viib tugevama ning stabiilsema euroalani, kus maksumaksjate riskid on madalamad.

Nagu te teate, on Eesti õiguskantsler pöördunud ESM-i asutamise lepingu puhul riigikohtusse, sest tema meelest pole lepingus sätestatud erakorralise otsustuse mehhanism põhiseadusega kooskõlas. Täpsemalt, ta näeb, et Eesti parlament kaotaks õiguse otsustada eelarve üle, sest selle mehhanismiga saaks Eesti arvamusest üle sõita. Erakorralist otsustusmehhanismi saab rakendada ainult siis, kui Euroopa Komisjon ja EKP selle algatavad. Kas EKP nõukogu liikmena näete, et see protseduur võiks saada ESM-i otsuste langetamisel normiks? Ja kui EKP-l tuleks teha ettepanek ESM-i erakorralise otsustusmehhanismi kasutamiseks, siis kas te arvestaksite hoolikalt ka sellega, et tehtav otsus võtaks arvesse ka seda vastustavate riikide huvisid?

ESM-i leping paneb paika selge standardi „erakorralise otsustusmehhanismi” käivitamiseks: nii Euroopa Komisjon kui ka EKP peavad järeldama, et otsuse tegematajätmine ohustaks euroala majanduslikku ja rahanduslikku jätkusuutlikkust. Siin pole midagi enamat lisada või tõlgendada. Ja on täiesti selge, et efektiivne mehhanism, mis aitab kaitsta süsteemse ebastabiilsuse eest, on kõigi euroala riikide huvides, Eesti kaasa arvatud.

Kui Eesti peaks olema sunnitud oma põhiseaduslike küsimuste tõttu ESM-i lepingust taganema, mis mõju, kui üldse, oleks sellel euroala tulemüüride ülesehitusele tervikuna ja omakorda Eestile üksikult?

Ma töötan eeldusega, et kõik riigid, kes rääkisid läbi, nõustusid ja allkirjastasid ESM-i lepingu, ka ratifitseerivad selle. Eestiga sarnaseid põhiseaduslikke küsimusi arutatakse teisteski euroala riikides. Ma olen kindel, et on võimalik leida lahendused, mis teeksid ESM-i lepingu kooskõlaliseks kõigi euroala riikide rahvuslike põhiseadustega.

Majanduskriisi alguseni valitses tavaarusaamine, et EL koosneb läänest ja idast. Kus vanemad liikmesriigid läänest olid arenenud majandused ning uued liikmesriigid idast vaesemad vennad, kes pidid õppima vabaturumajanduse toimimist jms. Kuid nüüd näikse, et nii EL kui ka euroala jagunevad üldse muul moel, mil pole miskit pistmist enam vana ida-lääne, uue-vana käsitlusega. Riigid näivad grupeeruvat selgelt hoopis sel alusel, kuidas saadakse hakkama oma majanduse, eelarvete ja rahanduse ohjamisega. Kas te nõustuksite, et laiemas plaanis on ida-lääne jaotus viimastel aastatel kaunis vananenuks muutunud, või peab see ikka veel paika?

Minu meelest on selle kriisi üks positiivsemaid arenguid kõrvalprodukti mõttes see, et erinevus vanade ja uute EL-i liikmesriikide vahel on kadunud. Euroala on Euroopa integratsiooni südames, aga see on avatud uutele liikmetele, kes täidavad jätkusuutlikul moel olemasolevaid ühilduvuskriteeriume.

Olete EKP juhatuse ja nõukogu liige. Rahvas ei näe eriti EKP nõukogu otsuste langetamise protsessi sisse. Kui võtta näiteks natuke avalikumad otsuseid langetavad kogud Brüsselis, siis tihtipeale paistab, et suured riigid langetavad otsuse ja väiksemate rolliks jääb nende heaks kiitmine. EKP nõukogus on teooria kohaselt igal euroala keskpangal teistega võrdne hääl poliitika suunamisel – kas saaksite kirjeldada, milline on väiksemate liikmesriikide keskpankade roll selles? Või peaksime me eeldama, et suures plaanis käib asi EKP nõukogus samamoodi nagu mujal – suuremad ja võimsamad keskpangad panevad poliitika paika ja väiksemad noogutavad kaasa?

Siin paistab olevat paar fundamentaalset valearusaama rahvuslikkuse rollist EKP nõukogus: iga nõukogu liige on seal enda isiklikus ja sõltumatus rollis, mitte oma riigi esindaja. Me võtame koos otsuseid vastu euroala väljavaadete alusel ja mitte rahvuslikes huvides. Seega, meie otsuste tegemises loeb kõige rohkem argumentide tugevus konkreetse kursi valimisel ning selle aluseks oleva analüüsi kvaliteet.

Samuti pole ma nõus viitega, et EKP otsuste tegemise protseduur pole läbipaistev. Kõik nõukogu liikmed peavad avalikku kommunikatsiooni oma töö keskseks osaks. Teame, et kommunikatsioon teeb rahapoliitika efektiivsemaks.

Lõpuks – Eesti on olnud euroala liige nüüdseks natuke üle aasta. Ikka kostab siinsetes avalikes aruteludes seisukoht, et euroga ühinedes lootsime saada osaks unikaalsest stabiilsuse infrastruktuurist, kuid selle asemel oleme sattunud Titanicu pardale. Niisiis, kas euro läheb põhja või kaaluvad ühisraha hüved Eesti-sugusele väikeriigile selle hädad ikka üles? Mis on teie meelest euro kõige väärtuslikumad hüved Eestile?

Euro on ja jääb edulooks. Euroala liikmelisuse hüved pole muutunud võlakriisi tõttu mõnedes ühisraha kasutavates riikides. Kriis on toonud esile, et koos hüvedega tulevad ka kohustused. Euroala riigid peavad ellu viima poliitikaid, mis on kooskõlas euroala liikmelisusega. Eesti on ere näide riigist, mis on käinud õiget rada pidi ja on parajasti kõige kiiremini kasvav majandus euroalas.

Kollektiivselt teeb euro-ala kriisi poolt paljastatud puudujääkide heastamiseks õigeid asju: tugevam euroala valitsemise raamistik ja sammud integreerituma finantsjärelevalve ning regulatsiooni poole. Selle asemel, et viidata Titanicule, ütleksin, et euroala läheb täiskäigul edasi tõelise majandusliidu poole.Kes Ta on?Jörg Asmussen
Sündinud 31. oktoobril 1966 Flensburgis Saksamaal

Majanduskõrgharidus Milano Bocconi ülikoolist Itaalias ja Bonni ülikoolist Saksamaal

Töö
2012. aasta jaanuarist
Euroopa Keskpanga juhatuse liige. Vastutusalaks on rahvusvahelised ja Euroopa suhted. Määrati järglaseks karmikäelise kuulsuse omandanud, varem juhatuses Saksamaad esindanud Jürgen Starkile.

2008–2011
Saksamaa rahandusministeeriumi kantsler. Enne seda alates 1996. aastast töötanud mitmesugustel ametikohtadel samas ministeeriumis.
Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) liige