Nadežda Savtšenko on Ukraina piloot, kes kõigi märkide järgi rööviti Ukraina territooriumilt ning toimetati seepeale Venemaale. Teda süüdistatakse selles, et ta koordineeris suurtükirünnakut, milles hukkusid kaks Venemaa ajakirjanikku. Suure tõenäosusega aga võeti ta kinni alles tund aega hiljem. Teda võib pidada praegu Venemaa poliitvangiks number üks.

Praegu on ta kuulutanud välja nö kuiva näljastreigi. Ilma vee ja söögita. Nii kaua ei ela. Seepärast ka „inimest tappa".

Savtšenko toetuseks käivad miitingud paljudes endistes NSV Liidu vabariikides. Thbilisis moodustati paari päeva eest ümber Venemaa saatkonna seitsmekilomeetrine (!) inimkett. Väike miiting oli ka Eestis (ja Leedus läks koguni väikeseks löömaks Kremlimeelsete ning miitinguliste vahel).

End Viktarina tutvustav demonstrant kõneleb, et tuli meelt avaldama puhtalt enesekaitseinstinktist: praegu röövitakse keegi Ukrainas, aga järgmine sihtmärk võib olla juba Valgevene.

Ometi on Valgevenes peale Venemaa enda vist ainsana ohtlik välja tulla. Kohalike võimude suhtumine Moskvasse pole küll kõige parem, aga neile „isetegevus" samuti ei meeldi.

„Ja mis siis minuga saab, kui ma teile oma nime ütlen? Arreteeritakse?" ütleb üks end ärimehena kirjeldav vanem härrasmees, kes kategooriliselt keeldub end tutvustamast, kuid sajatab ikkagi pikalt enda ja Venemaa võimude suunal.

Eks „seal, kus vaja", teatakse teda niigi. Ümber miitinguliste tiirlevad mustade murumütsidega seltsimehed, võttes igaühe näod üles - teravalt ja suurelt. Demonstrantide taga on just sel hetkel ilmunud välja oranžides kuubedes koristajad, kes demonstratiivselt prahti ekskavaatori koppa loobivad.

Ja pärast... Süsteem on siin efektiivne. Valgevene opositsiooniliikumise Razam juht Viatšelau Sutšik näitab oma telefonist, kuidas talle on tulnud SMSiga järjekordne kutse kohtusse ilmuda. Sellega loetakse kutse kättesaaduks ning kohtusse ilmuma ei peagi. Järgmisena saabub juba tagaseljaotsus ning umbes tuhande eurone trahv. Kuid ikkagi inimesed seisavad...