Interneti areng. Meil on juhtunud väga kummaline lugu: on murtud riigi monopol uudistele. Selle murdis internet. Televisioon oli ju esimene, mille Vladimir Putin (Venemaa rahvuslik liider – J. P.) hõivas. Jäid küll sõltumatud ajalehed, jäi sõltumatu raadio, kuid nad ei toiminud uudiste loojatena. Nad tegid kommentaare, kuid kommentaar ja uudis on väga erinevad asjad. Viimase kahe aasta jooksul on tekkinud tendents, et internet on hakanud Venemaal uudiseid tegema.

Mida te silmas peate?

Võib jälgida kas või seda, kuidas on reageeritud tippametnike rasketele liiklusõnnetustele. Kui tollase kaitseministri Sergei Ivanovi poeg ajas alla eaka naise (see juhtus 2005. aastal, Aleksandr Ivanovi kriminaalasi lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu – J. P.), siis see oli väga marginaalne uudis. Inimesed sellest muidugi rääkisid, aga uudis ei levinud laialt. Kui aga nüüd Lukoili asepresident Barkov sõitis Moskvas Lenini prospektil otsa Citröenile, milles hukkus kaks naisterahvast, siis see oli absoluutne uudis number üks just tänu internetile. (Avarii juhtus tänavu 25. veebruaril, reaktsioon sellele tekitas Venemaa blogosfääris tõelise tormi. Ametliku versiooni järgi oli süüdi Citröeni juht – J. P.)

Peale selle on juhtunud veel mitu märkimisväärset sündmust. Näiteks olid suvel suured metsapõlengud. Putin ilmus tulekahjukohale ja teleris näidati, kuidas ta kohtub inimestega. Veel mõni aasta tagasi oleks ainus, mida ajalehed oleksid teinud, olnud umbes sellised kommentaarid, et Putin ilmus liiga hilja õnnetuskohtadele – Venemaa põles juba kaks nädalat, aga keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Aga nüüd pandi internetti üles videolõik sellest, kuidas inimesed tegelikult Putinit vastu võtsid. Inimesed karjusid talle: „Valitsus erru!”, „Maha!”, „Oinad!”, „Meid ei aita keegi!” See ei olnud enam kommentaar. Selge, et seda lõiku nägi internetist vähem inimesi kui oli televisiooniuudise vaatajaid, aga igal juhul oli nägijaid palju.

Kui Putin sõitis kodumaise kollase Lada Kalinaga mööda Kaug-Ida (tänavu septembri algul läbis Putin ise autoroolis 2000 km Habarovskist T?itasse mööda uut, Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga ühendavat maanteed – J. P.), siis seda näidati teleuudistes kui isakese-tsaari reisi. Veel mõni aasta tagasi oleksime saanud endale lubada vaid kommentaare à la „näete, sõidab mööda Kaug-Ida, aga tee pole ju veel asfalteeritudki”. Aga nüüd juhtus, et mingid tüübid T?itast, kes nimetasid ennast klubiks Diversant, sõitsid Putinile vastu ja võtsid mobiiltelefonidega üles, kuidas teda saatis ligi sadakond autot, mis kõik olid välismaised, ja veel kaks ühesugust kollast Lada Kalinat. Nad olid blogijad ja ma olen kindel, et paljud inimesed mäletavad nende videot internetist, mitte ametlikke reportaa?e.

Milliseid muutusi blogijad veel Venemaa infoväljal teinud on?

Peale selle on internet muutunud kohaks, kus tegeldakse uurimisega, sellega, mida me teame kui uurivat ajakirjandust. Loomulikult ei puuduta need uurimised seda, mis arvete kaudu midagi kuhugi liikus või milliseid tegusid on korda saatnud tippametnikud. Näiteks juhtus hiljuti Jekaterinburgis, et üks „kuldse nooruse” jõuk sigatses liikluses, lõigates teistel autodel tee ära ja tulistades nende juhte õhupüssidest. Võimud ütlesid, et nemad ei tea, kes need sigatsejad on. Kuid mitmel blogijal õnnestus autode numbreid pildistada ja teised blogijad selgitasid kiiresti välja nende nimed. Selgus, et nad elavad Tjumenis ja nende isa on Ühtse Venemaa (Venemaa võimupartei – J. P.) liige jne. Neid pole siiamaani tulistamise eest vastutusele võetud, kuid kõik teavad, et nemad seda tegid.

Mõni aeg tagasi oli juhtum, kus Venemaa peaprokuröri Juri T?aika pojale tundus, et üks naisterahvas riivas autoga tema autot. Ta saatis naise juurde militsionäärid, kes läksid teda kinni pidama umbes selliste sõnadega, et ta olevat rünnanud peaprokuröri enda autot! Aga naine pildistas militsionääre ja pärast ka autot ning pani fotod internetti. Tuli välja, et auto kuulub 21-aastasele kutile, kes osutus Venemaa peaprokuröri pojaks.

Kõik sellised asjad saavad avalikuks. See tähendab Venemaal põhimõtteliselt teistsugust olukorda kui oli veel mõni aasta tagasi, kui keegi poleks saanud midagi sellist tõendada ja keegi polekski selliseid asju teada saanud. See näitab, et internet on saavutanud Venemaal sellise ulatuse, et võib iseseisvalt asju uurida. Jekaterinburgi blogijad saavad avaldada foto autost, mis tuvastatakse Tjumenis. See on väga tõsine asi.

Kas võib öelda, et blogijad on tänavu teinud Venemaa muidu riigi poolt üsna kontrollitud infoväljal väikese revolutsiooni?

Vaatame, milleni see revolutsioon viib. Sest üks variant on piirata ligipääsu internetile, kuigi see on väga raske. Isegi Hiinas võib ju keelata selliste teemade arutamise nagu „vabadus” ja „demokraatia”, aga ei saa keelata internetis liiklusõnnetuste arutamist. Teisisõnu: kas internet võidab re?iimi või re?iim võidab interneti?

Kohe nii julge väide Venemaa kohta!

Nõukogude Liidu krahhi kutsus ju muu hulgas paljuski esile sõltumatu ajakirjanduse ja infotehnoloogia kiire areng, kui tulid piiramatult kasutusele videomakid ja paljundusmasinad. Putini süsteemi üks iseloomulikumaid jooni on mis tahes kohaliku võimu ametniku täielik karistamatus. Need ametnikud on aga internetiajastuga väga halvasti kohanenud. Vaatame, millega see kõik lõpeb.

Venemaa seisab siis suure muutuse lävel?

Ma ei ole kindel... Ma ei tahaks ennustada sel lihtsal põhjusel, et keeruliste süsteemide käitumist on keeruline ennustada. Keegi ei ennustanud 1917. aasta jaanuaris Veebruarirevolutsiooni. Lihtsate süsteemide käitumist on lihtsam ennustada. Kui tuli uudis Juri Lu?kovi mahavõtmisest (Moskva linnapea kohalt – J. P.) ja ma sain teada, et Putin puhkas salaja koos Sergei Sobjaniniga, siis ütlesin kohe, et uueks linnapeaks saab Sobjanin. Mitte sellepärast, et ma olen tark, vaid lihtsalt süsteem on selline! Kremli käitumist on kerge ennustada, aga vaat Venemaa käitumist raske.

Miks hakkasid blogijad just sel kevadsuvel nii tugevasti Venemaa infoväljal ilma tegema?

Sellepärast, et ühel hetkel kasvab kvantiteet üle kvaliteediks. Põhjus on puhtalt selles, et interneti levik on ületanud kriitilise piiri. Oli vaja suurt kasutajate hulka. Võtkem näiteks Jegor Bõt?kovi juhtum, kes oli Ni?ni Tagili fondi „Linn ilma narkootikumideta” juht. Ta mõisteti äsja 3,5 aastaks vangi selle eest, et ta sisuliselt võitles narkomaffia vastu. Selliseid lugusid oli Venemaal olnud juba mitmeid ja seni polnud ükski sellist resonantsi esile kutsunud. (Tänavu sügisel Venemaa blogosfääris kõige rohkem laineid löönud juhtum, millele on reageerinud juba ka Venemaa president Medvedev. Üle Venemaa toimub Bõt?kovi toetuseks meeleavaldusi. – J. P.)

Kas mõnes mõttes kutsus president Medvedev ise selle kuradi välja, kui hakkas blogi pidama ning viis blogimise ja blogide lugemise n-ö massidesse?

Kindlasti mitte! Medvedevi vabadus on väga piiratud. Ilma loata võib ta nuusata. Tal on ilmselt lubatud ilma loata – kuigi ma pole selles kindel – oma abikaasaga magada. Ja tal on lubatud aeg-ajalt ilma loata öelda mõnele ametnikule: ma vallandan sind. Aga ainult öelda, sest vallandada pole tal lubatud! Isegi kui tegu on vanemkojamehe nooremabiga. Internet on üks tema vabadusi. Ka moderniseerimine on selline vabadus – tal on lubatud rääkida moderniseerimisest. Veel on lubatud sõita läände ja rääkida seal vabadusest. Ta teeb seda väga hea meelega ja ilmselt tõesti loodab, et lääs teeb panuse temale, mitte Putinile.

Kas Venemaa võimud üritavad teha midagi interneti piiramiseks?

Perioodiliselt tekib selliseid ettepanekuid, kuid seni pole midagi tõsist toimunud. Tehniliselt on see võimalik, nagu me näeme Hiina näitel. Selliseid katseid tuleb kindlasti veel. Näiteks teevad kohtud aeg-ajalt regioonides otsuseid à la „Youtube tuleb keelata”. See on muidugi hoiatav signaal. Senaator Slutski rääkis interneti keelamisest pärast seda, kui seal ilmusid tema turvameeste ülekuulamisprotokollid, mis viitasid senaatori võimalikule seotusele KGB kindrali Trofimovi mõrvaga. Slutski on mõjukas senaator.

Aga riigi sihikindlat poliitikat interneti piiramiseks te ei näe?

Ei näe.

Peale blogijate on tänavu võimudelt tavatult palju reageeringuid suutnud saada mitmed  ühiskondlikud liikumised, kes näiteks kaitsevad Moskva-Peterburi kiirtee ehitusele ette jäävat Himki metsa, Moskvas Kada?is asuvat ajaloolist hoonet jne. Mida see näitab? Võib selle panna ühte ritta interneti saavutustega?

Mitte päris, kuigi oma tuntuse on need liikumised saavutanud just tänu internetile. Ma ikkagi ei näe Venemaal tekkimas tõsiseid ja tugevaid uusi ühiskondlikke või poliitilisi liikumisi. Riik reageerib kõigele sellisele väga jäigalt. Võimu eesmärk on näidata, et selliste liikumiste tegevus ei ole tulemuslik. Kui need liikumised midagi nõuavad, siis riik mingil juhul ei täida nende nõudmisi, sest see tähendaks oma nõrkuse näitamist. Selline on Putini filosoofia.

Himki on hea, kuigi keeruline näide. Kui Medvedev tegi Himki metsa kaitsjate nõudmiste peale sammu tagasi ja teatas, et jah, asja üle oleks veel vaja mõelda, siis kohe kutsuti Lu?kov Valgesse majja ja kästi tal Medvedevile peale põrutada. Kukkus välja midagi väga nutikat: Lu?kov sai Medvedevit avalikult alandada, aga ühtlasi sai Medvedev põhjuse Lu?kov lahti lasta. Tegelikult oli see ilmselge Putini intriig, mitte Medvedevi iseseisev otsus.

Kuivõrd on blogijate populaarsuse põhjus selles, et nende kaudu on Venemaal võimalik leida mingitki õiglust? Et blogid on justkui ühiskondlikud kohtud?

Õiglust pole meil ammu olnud. Internet on meil mõjukaks muutunud alles nüüd. Põhjus on puhtalt selles, et internetiühenduse levik on ületanud kriitilise taseme. Oli vaja suurt kasutajate hulka.

Kuidas on suured muutused internetis mõjutanud Venemaa traditsioonilist ajakirjandust, kas on mingeid positiivseid trende? Eelkõige pean ma silmas telekanaleid.

Muidugi mitte. Meil on alates Putini võimuletulekust kogu aeg jätkunud vabaduste piiramise trend. Vabadust jääb avalikus elus pidevalt vähemaks, aga üha rohkem on internetti ja inimesi internetis.

Oktoobri alguses möödus neli aastat tuntud ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrvast. Kas  ajakirjaniku elu on muutunud Venemaal ohutumaks? („Piirideta reporterid” märkis äsja oma raportis, et eelmisel aastal ei tapetud Venemaal kutsetöö pärast ühtegi ajakirjanikku. – J. P.)

Venemaal ei ole endiselt ohutu ajakirjanikuna töötada, sest sa lihtsalt ei tea kunagi ette, mis kellelegi pähe võib lüüa. Kuid Venemaal pole üldse ohutu olla ei kodanik, ärimees ega kas või ettekandja või koristaja! Kui sa oled ärimees, võidakse sult äri ära võtta, kui sa oled koristaja, siis võidakse sulle lihtsalt millegagi vastu pead anda jne. Ma ei ülehindaks Venemaa ajakirjaniku elukutse ohtlikkust.

Mul endal on olnud selline juhtum, kus ma märkasin, et mind jälitatakse. See juhtus kohe pärast Vene-Gruusia sõda (2008. aasta sügisel – J. P.), kui ma kritiseerisin väga palju (Lõuna-Osseetia) presidenti Kokoitõt. Ehho Moskvõ (raadiojaam, kus Latõnina juhib iganädalast poliitikasaadet – J. P.) juht Venediktov pöördus FSB-sse (Venemaa julgeolekuteenistus – J. P.), kes mind siis mitu kuud turvas. Ma polnud loomulikult selle vastu. Ja nad uurisid välja, kellega mu jälitajad seotud olid.

Kellega nad seotud olid?

Seda mulle ei öeldud, aga ma teadsin seda isegi. Need jälitajad olid kõik Kaukaasia päritolu ning töötasid kõik ühes ja samas autopesulas ning olid kõik mitu korda karistatud. Mulle öeldi, et nad olevat jälitanud mind huligaansetel ajenditel. Ma näitasin siis neile (FSB-le – J. P.) nende fotosid ja nimetasin autopesula omaniku nime. Nad küsisid imestunult: kust teie teate?

Ütleme nii, et selle autopesula omanik oli ühe tunnustamata Kaukaasia vabariigi presidendi lähedane sõber. Ma muidugi mõistsin FSB muret minu pärast, sest kui minuga oleks midagi juhtunud, siis kes oleks uskunud, et seda tegi Kokoitõ? Kõik oleksid ju muidugi mõelnud kohe Putinile.

Kritiseerite oma Ehho Moskvõ saadetes sageli Venemaa võime, aga tihti ka rahvusvahelisi õiguskaitseorganisatsioone. Mille eest neid?

Rahvusvaheline õiguskaitse on senisel kujul oma aja ära elanud. Assisi Franciscus elas väga askeetlikult, aga frantsiskaani mungad kandsid juba kuldehteid ja jõid väga palju veini. See on alati karismaatiliste organisatsioonide häda, et ühe-kahe põlvkonna jooksul muutuvad nad oluliselt. Eriti puudutab see lääne õiguskaitseorganisatsioone. Rahvusvaheline bürokraatia ei tule lihtsalt toime, sest neil pole valijate ega üldse kellegi ees mingit vastutust! Vastupidi, nad on huvitatud lahendamata probleemide loomisest! Alati, kui rahvusvahelised õiguskaitseorganisatsioonid hakkavad tegelema rahvusvaheliste probleemidega – terrorism, vaesus, Iisraeli-Palestiina konflikt jne –, muutuvad need lahendamatuks. Mulle see ei meeldi.

Milles on põhjus, et nii kipub minema?

Eelkõige puudutab see rahvusvahelist bürokraatiat ÜRO, UNESCO ja teiste selliste organisatsioonide näol. Mind paneb imestama, et Euroopa Liit, mis suutis võita kommunismi, hakkab alla jääma bürokraatiale. Aga bürokraatia ongi seesama kommunism. Euroopa võitis külma sõja, aga kaotab millelegi, millest ei saada isegi täpselt aru.

Võime näiteks võrrelda, kuidas elavad muslimi immigrandid USA-s ja Euroopas. USA-s on nad ühiskonda hästi integreeritud, teenivad kuus korda rohkem kui keskmine ameeriklane. Euroopa immigrantidest muslimid elavad toetustest ja räägivad, et islam on ühiskonna helge tulevik. Nad ei ole absoluutselt ühiskonda integreeritud ja nende ümber istub terve hulk bürokraate, kes heietavad: mida me peaksime veel tegema, et neid aidata? See on jällegi üks näide, kuidas probleem on muudetud bürokraatia abiga lahendamatuks.

Venemaa on ise üks osa sellest probleemist, sest on läinud nii, et tsiviliseeritud maailmal ei ole õigust vägivallale, aga igasugused lurjused võivad vägivalda kasutada. Õigus vägivallale on Afganistani Talibanil, igasugustel Ahmadinejadidel ja Hugo Chavezidel (Iraani ja Venezuela riigipea – J. P.). Õigus vägivallale oli Putinil, kui ta ründas Gruusiat. Ja juhtus paradoksaalne asi: Venemaa ja Gruusia said kaela võrdselt sõnnikut, kuigi Saaka?vili (Gruusia president – J. P.) oli väljapääsmatus olukorras ja pidi midagi ette võtma.

Huligaanidega viisakas olemine lõpeb sellega, et huligaanid sülitavad teie pihta! Ma saan muidugi aru, et jämedalt võttes ei ole vägivald tänapäeva maailmas efektiivne ja sellepärast riigid, mis ei tarvita vägivalda, lõppkokkuvõttes siiski võidavad, kuid ei maksa muuta olukorda absurdseks!

Vägivalla hukkamõist suurte arenenud riikide poolt muundub vägivalla kasutamiseks huligaanriikide poolt, kes sülitavad kõigele. Ja seejuures räägitakse neile huligaanriikidele: me hakkame teiega sõbrustama, sest ükskord see nagunii mõjub teile. Pakistan aitas avalikult Talibani, aga USA ei katkestanud oma häid suhteid Pakistaniga. Kui Albrightilt (USA endine välisminister – J. P.) kongressis küsiti, miks seda ei tehtud, siis ta vastas ausalt: muidu me poleks saanud enam kuidagi Pakistani mõjutada. Kui ma küsisin ühe suure Euroopa riigi kõrgelt ametnikult, miks Tagliavini (Vene-Gruusia sõja kohta Euroopa Nõukogu raporti tegija – J. P.) kirjutas Gruusia suhtes valeliku raporti, siis ta vastas mulle: aga muidu me ei saaks neid (Venemaad – J. P.) kuidagi mõjutada!

Minu arust tuleks Venemaale ainult kasuks, kui lääneriigid võtaksid Putini suhtes jäigema hoiaku. Ma ei ütle, et tuleks kõvasti kasuks, aga iga kord, kui Putin saab lääne käest vastu nina, tõmbub ta tagasi.

Kuna rääkisime enne internetist, siis ei saa ma jätta küsimata Venemaa moderniseerimise kohta. Kuivõrd Venemaa eliit seda Medvedevi üleskutset toetab?

Venemaal pole mingit moderniseerimist. Venemaa on tüüpiline tooraineriik, mille tooraine müügist elatuv juhtivate isikute rühm ei eksisteeri mitte tänu oma konkurentsivõimele, vaid tänu vägivalla monopolile. See eliit ei ole huvitatud riigis mingite klasside tekkest, kes suudaksid genereerida uusi ideid. See juhtiv eliit on huvitatud ainult nafta müügist ja selle eest läänest Mercedeste, vaipade, eralennukite või ükskõik mille ostmisest. Läänes hoiavad nad ka oma raha, mis on iseenesest hea, sest kui sa hoiad oma raha ?veitsi pangas, siis see tähendab, et sa ei saa ?veitsi pikalt saata... Selles on Putini re?iimi suur vahe Nõukogude Liiduga ja see on lääne jaoks positiivne. Oma lapsed saadavad nad läände õppima, aga sõbrustavad seejuures Chavezi ja Ahmadinejadiga. Sellel eliidil ei ole mingit elementaarset huvi oma riigi tuleviku vastu. Aga just seetõttu – nagu bandiit tahab alati tunda, et ta teeb kõike õigluse pärast, ja nagu terrorist tahab end tunda solvatu ja alandatuna – tahavad need, kes elatuvad nafta müügist, tunda ennast vertikaalse võimu loojatena.

Kuidagi kummaliselt kukub välja. Kas Venemaa eliit arvab tõesti, et ainult toorainet müües tuleb kaua toime?

Aga mis see eliit teha saab? Eliidi seas on väga suur rahulolematus, seda on palja silmaga näha. Ükspuha kellega sa ka omavahel ei räägiks, kas ärimehe või ametnikuga, kõik haaravad peast kinni ja ütlevad: „Kurat küll, no mida nad ometi teevad!” See ei takista neid endid, kui sa küsid midagi millegi konkreetse kohta – näiteks Gruusia sõja kohta –, rääkimast ORT (Venemaa riigi kontrolli all olev suur telekompanii – J. P.) väljenditega. Aga põhimõtteliselt arvavad paljud neist: mis küll ometi toimub?! Riigis on selline bardak, et isegi kui ärimees on saavutanud palju igasuguseid soodustusi, mille arvel ta üldse eksisteerib, siis alati leidub „vasakul” mõni FSB kindral, kes talle peale lendab. Ja sellisel hetkel haarabki see ärimees peast kinni ja ütleb: „Kurat küll, no mida nad ometi teevad!” Kuigi ta ise on korduvalt palganud FSB kindraleid (oma äri huvides – J. P.). Enamik sellest eliidist, kes peast haarab, elab ise selles süsteemis ja on võimeline eksisteerima ainult seal. Kas Baturina (Venemaa rikkaim ärinaine, Moskva endise linnapea Lu?kovi abikaasa – J. P.) oleks olnud konkurentsivõimeline ausalt vabal turul? Ei, vaevalt! Osa kindlasti oleks, nagu Fridman või Deripaska (kaks Venemaa rikkamat ärimeest – J. P.)

Õnneks pole Venemaa veel niikaugel, et protsessid oleksid pöördumatud, kuid protsesside muutmiseks on vaja eliidi tahet. Kindlasti pole Putin ja Medvedev need inimesed, kes oleksid võimelised selleks vajalikke otsuseid tegema.

Te tunnete hästi Kaukaasiat. Mida näete Põhja-Kaukaasias? On seal võimalik positiivne areng?

Sealsed sündmused on ületanud punkti, kust ei saa enam tagasi pöörduda. Seal on positiivne areng vähem tõenäoline kui Somaalias. Mõni aasta tagasi polnud olukord veel pöördumatu, aga praeguseks toetan ma tugevalt Põhja-Kaukaasia Venemaast eraldumist. Ma rõhutan: kogu Põhja-Kaukaasia, mitte Tsetseenia. See oleks muidugi väga valuline ja tekitaks Kaukaasias midagi Palestiina-sarnast, kus agressiivne vähemus hakkab enamusele oma tahet peale suruma ning millel oleksid suured pretensioonid suurele osale Stavropoli ja Krasnodari kraile.

Väga omapärane ja pessimistlik arvamus. Miks te arvate, et Põhja-Kaukaasia sündmused on juba pöördumatud?

Islamiäärmuslusel on väga ebameeldiv omadus, et kui seda on juba üle teatud taseme, siis ta võidab mis tahes ühiskonnakorralduse. Praegu ei muutu islamiäärmuslus Põhja-Kaukaasias üha tugevamaks poliitiliseks jõuks mitte sellepärast, et üha rohkem inimesi toetab seda, vaid sellepärast, et mis tahes bojevik võib minna mis tahes ärimehe või ametniku juurde ja nõuda raha. Kui ärimees või ametnik keeldub, siis lüüakse ta lihtsalt maha. Kui juhtub ime ning süsteem muutub ja Venemaal hakatakse jälgima inimõigusi jne, siis andke andeks, aga tõelise demokraatia tingimustes areneb fundamentalism Kaukaasias veel kolm korda kiiremini.

Mis roll on teie meelest selles arengus Ramzan Kadõrovil (Tsetseenia juht – J. P.)?

Kadõrov oli pikka aega äärmiselt efektiivne. Tegelikult on ta siiamaani kõige efektiivsem Põhja-Kaukaasia bojevik’ide (riigivõimu vastased relvastatud võitlejad – J. P.) vastu võitleja. Ta teeb seda täiesti keskaegsete vahenditega, aga seal on ka tegemist keskaegse (usu)vooluga. Jah, ta võtab bojevik’ide peresid pantvangi, aga see on praegu ainuke tõhus vahend, et hoida ära 15-aastaste poiste mägedesse võitlema minek. Mul poleks Kadõrovile mingeid pretensioone, kui ta eristaks bojevik’e õiguskaitsjatest.


Kes on Julia Latõnina?

Sündinud 1966. aastal.

Üks selle sajandi tuntumaid Moskva ajakirjanikke. Juhatab igal laupäeval Ehho Moskvõs (välismaalastele kõige tuntum Vene raadiojaam) tunnipikkust poliitilist ühenaisesaadet „Ligipääsukood”. Kirjutab uurivaid artikleid Novaja Gazetas (tuntud kui ajaleht, kus töötas mõrvatud Anna Politkovskaja), Moscow Timesis ja portaalis www.ej.ru

2008. aastal pälvis vabaduse kaitsmise eest USA välisministeeriumi auhinna Freedom Defenders Award, on saanud ka Itaalia väljaande Corriere della Sera uuriva ajakirjanduse preemia.

Latõnina on ka tuntud kirjanik, kes on kirjutanud üle 20 romaani. Viimastel aastatel on ta kirjutanud terve sarja romaane Põhja-Kaukaasia sündmustest.