Jumala poolt hüljatud oaas keset mooni- ja miiniväljasid

Hunnik isevalmistatud lõhkekehasid ja üks hoiatuslask koera suunas, loetleb Eesti sõdur viimase kahe nädala tipphetki Afganistani missioonilt.

Ehkki seoses alanud suuroperatsiooniga Mushtarak tuleb välismeediast pidevalt uudiseid eel­kõige Briti ja Ameerika vägede inimkaotustest, pole see Eesti üksusele midagi üliohtlikku siiani kaasa toonud. Sootuks rahulikuks on hoopis läinud.

„Ega taliibid pole rumalad ja niipea, kui operatsioon algas, lõppesid püssilasud hoobilt,” võtab Eesti sõdur viimased pool kuud kokku. „Kõige olulisem ongi nüüd operatsiooniga võidetu hoidmine, sest muidu on nad kohe kõik tagasi.”

Suurem osa Eesti väekontingendist Afganistanis asub sõna otseses mõttes jumalast hüljatud maal – Wahidi patrullkeskuses, mis paikneb kümneminutilise kopterilennu kaugusel nii brittide suurbaasist Camp Bastionist kui ka Helmandi provintsi pealinnast Lashkar

Gah’st. Ühe tõkkemüüri ääres voolab vesi kanalivõrgustikus, mis on loonud kollakashalli kõrbesse väikse oaasi, kuid ka see ei takista kõrbele omaseid liivatorme. Sooja on vabariigi aastapäeval kindlalt üle 25 kraadi, mis võib kodus lumes sumpavatel inimestel meele vägagi kadedaks ajada.

25 kilo väetist

Laagris asub peale sadakonna eestlase veel ka britte ja afgaani võitlejaid. Lisaks neile üks õnnetu kukk, kes paneb viimaste nädalate jooksul sõduri isegi rohkem hambaid krigistama kui oht väljaspool laagri müüre. „Meie poisid kasvatasid kana, aga ühel hommikul oli kana kadunud, sest afgaanid otsustasid ta supiks teha,” selgitatakse olukorda. Eesti noored sõdurid olid sündmusest väga löödud, nagu ka kukk, kelle üksindus on täiesti segadusse ajanud – kiremist kostab ka öises pimeduses.

Ent ei tasu mingil juhul arvata, et samal ajal, kui teised väe­­osad Afganistanis suurte jõududega peale tungivad ning kaotusi kannavad, on Eesti sõdurite elu lust ja lillepidu talviselt maheda päikesepaiste all. Peamiseks probleemiks on IED-d ehk isevalmistatud lõhkekehad, mis on seni toonud ka eestlastele kõige enam kaotusi.

„Nad ei kasuta enam pommide valmistamisel metalli ja see­tõttu on metalliotsija muutunud sisuliselt kasutuks,” selgitatakse ajakirjanikule ning näidatakse viimast üles kaevatud pommi, mille otsas ootas 25 kilo väetist. „Kaks laudplaati, mille vahel asub grafiitpulk ehk astud peale ja käibki pauk.”

Pomme on paigutatud teedele, puude otsa ja teede ääres asuvatesse kraavidesse, kus sõ­durid tulistamise korral tulepositsioonidele asuvad, ehk kõikjale, kuhu inimmõistus neid panna oskab. Kuidas aga kahest lauajupist pomm, mida ei võta ei metallidetektor ega muu tehniline vidin, üles leiti? See paneb sõduri naeratama ja näpuga pioneeride suunas näitama – nende ülesanne ongi ohtlik tee­lõik esimesena läbida. „Mina pole siiani aru saanud, kuidas nad pomme leiavad – tee on sile, vihm peal käinud ja jäljed kaotanud, aga ikka nad leiavad,” kehitab sõdur õlgu.

Ka pioneer ise ei paljasta oma töönippe. „No juhtus,” naeratab ta, lisades, et pomme võib leida nii muutunud kivi asukoha järgi kui ka kohalike vihjete alusel, mida on kõigi rõõmuks viimasel ajal juurde tulnud. „Eks kohalikud üldiselt teavad, kus pommid on ning nemad ise neid teid siis ei kasuta.”

Kõige enam õnnetusi juhtubki esimestel missiooninädalatel, kui pioneer veel ei tea, milline tee täpselt on, ja pole tekkinud erilist kõhutunnet. Praegu võibki Wahidi ümbruses sisuliselt turvaliseks pidada vaid poo­le­teistkilomeetrise läbimõõduga ala, kuid sealt edasi on pomme tihedamalt kui Joosep Tootsi unistuste saias. Nii on rekordiks üle saja leitud lõh­kekeha nädalas.

Pealegi ei paista ka lõhkeainena kasutatav väetis otsa saavat, sest mõne aasta eest otsustas Ameerikas keegi tark mees humanitaarabina kohalikku põl­lumajandust 300 000 tonni väetisega turgutada ja nii see pahatihti koos sõduritega õhku lendabki.

„Meil kõigil on siin teisi sün­nipäevi, kus mitu meest läheb mõne sentimeetri kauguselt pommist jalgsi mööda ja järgmistel tulijatel enam nii ei vea,” lausub sõdur. „Kaks korda on läinud Eesti tulejuht koos britiga väljale ja snaiper on siis tulistanud – britt on pihta saanud. Või ükskord läks ühel poisil kuul kiivrist läbi ja kui ta poleks pead vastu soomuki ust ära löönud, siis oleks löök tal kaelaluu murdnud – õnne peab olema.”

Rusikad ja kivid appi

Taliibe võrreldakse pahatihti Eesti ajaloo metsavendluse etapiga, kuid sõdur ei taha sellega nõustuda. „Välisvõitlejad on ikka enamasti taliibide põhijõud,” väidab ta. „Kohalikele pakutakse aga pommi või tapetud koalitsioonivõitleja eest raha ning vaeses ühiskonnas ei näegi talupojad endal muud võimalust hierarhias tõusta, kui sellega kaasa minna.”

Eesti sõdurid on Wahidi läheduses asuvate külade lapsed juba nii ära hellitanud, et Eesti patrullijat nähes koondub tema ümber kohe suur lastekari, kes nõuab kingitusi – seejuures sujuvalt ka käsi sõduri taskutesse toppides. „Ise algul pakkusime ja nüüd on nad sellised, et mitte midagi saades võivad rusikad ja kivid appi tulla,” sõnab sõdur kahetsevalt.

Suurest ideest tavapärast põl­lumajandust arendada pole samuti midagi välja tulnud, sest külasid ümbritsevad põllud on ikka enamasti ohakat meenutava taime all. „Mis see on?” küsib naiivne ajakirjanik väeosa tõlgil käest. „Moon,” vastab tõlk rahulikult ja seirab ümberringi moonipõldudel töötavaid vanureid ja lapsi.

Moonikasvatusest saadav sissetulek on kohalikele niivõrd hea teenistus, et seda majan­dus­haru  ei võta ei ussi- ega püssirohi. Kõige tipuks võib Wahidi patrullpostilt näha narkoturu tegevust. „Mooni­põl­dude hävitamine pole meie töö, selle teevad ära kohalikud väed ehk anakad (ANA – Afghan National Army ehk Afgaani rahvusarmee – toim),” selgitab sõdur.

Ometi leidub üks eluala, kus kohalikud vajavad eestlaste abi. Siin tuleb mängu leitnant Lauri Lemming – suurt kasvu ja rõõm­sameelne kiilakas mees. Ta on õppinud lastekirurgiks, aga töötab nüüd hoopis sõja­väearstina Afganistanis. Kohalikud tulevad tihti tema käest abi saama, ilmudes oma haigetega otse baasi väravate alla. „Kohalikud arstid küsivad neilt raha, kuid meie teeme esmase ravi ju tasuta,” põhjendab Lemming, kellele on tekkinud juba ka esimesed stammkunded, kes tulevad iga pisema tervisehäda puhul abi küsima. „Eks me siis aitame neid.”

Nii näiteks saabub abi otsima vana põlvemurega kohalik ning peagi tunduvalt ohtlikumas seisus noor poiss, kes oskas põllul aktiveerida valgusmiini ja sai tõsiseid põletushaavu. „Nägu põlenud ja käsi põlenud, kõhu peal oli veel vana ja suur põletushaav, mis näitab, et ta on korra juba sama asjaga kokku puutunud, aga näe – ei õpi,” vangutavad sõdurid pead.

Ometi tuuakse Lemmingi juurde ainult mehi ja ühtegi naispatsienti pole ta seniste teenistuskuude jooksul kohanud. „Naisi siin ju ei loeta,” kehitab ta õlgu.

„Mina nägin korra akna tagant piilumas,” meenutab üks sõdur kohtumist kohaliku naisega. Teine lisab, et on vist ka näinud ja täitsa ilus oli teine, ent sellega nende kogemused ka piirduvad. Väga konservatiivne Lõuna-Afganistan on nii­võrd alalhoidlik, et naisi püü­takse iga hinnaga võõra pilgu eest varjata.

„Ükskord oli brittidega baasis huvitav juhtum, kui korraga hüppas keset ööd üle müüri sisse noor neiu,” jutustab kolmas sõdur legendaarset lugu sellest, kuidas sõduritel õnnestus tõe­poolest kohalikku naist näha. „Britid olid algul kohutavalt ehmunud ja oleks ta peaaegu enesetaputerroristi pähe maha lasknud, kuid lõpuks selgus, et neiu põgenes vägistamise eest ja tahtis kõrvalasuvasse anakate laagrisse varju joosta, aga ajas laagrid sassi.”

Neiu pääses küll vägistamisest, kuid kohalike mõistus ei liigu lääneliku loogika järgi ja nii muutub lõbus vahejuhtum peagi kurvaks. „Järgmisel päeval laskis tüdruku isa ta kodus püssist maha, sest liiga palju uskmatuid olid teda katmata näinud,” lõpetab sõdur loo.

Suur osa sõduritest on veel väga noored mehed, kelle eakaaslased tegelevad kodumaal suuremat ja väiksemat sorti rumalustega. Nii ei maksagi imestada, kui tihti kuuled koduigatsusest nõretavaid küsimusi ja arutelusid.

„Kui paks see lumi siis ikka on?”

„Nii paks, et reisirong jäi lumme kinni?”

„Ei või olla?”

Või siis.

„Kas see „Avatar” on ikka nii hea, kui räägitakse? Mul tüdruk kiitis taevani!”

Koduigatsust saab vähendada nii väikse viivituse kiuste telefonitsi kodustega rääkides kui ka tavaarusaama järgi väga aeglast internetti kasutades, mille ajutine katkemine poiste poolt suure meelepahaga vastu võe­tak­se. „Tegelikult võib kodustega ühendust saada väga tihti, kuid alati ei teagi, kas see on hea, kuna nii võtad ikka kodused mu­red endaga kaasa, aga siin oleks äkki isegi parem, kui saaks missioonile keskenduda,” arutleb sõdur.

Ometi leidub üks asi, mis sõduritele kodumaalt vaadatuna haiget teeb. „Netikommentaatorid on nagu taliibid, näo ees naeratavad, aga selja taga panevad selliseid pauke,” kurdab sõdur. „Või siis ajakirjanikud, kes kirjutavad, kuidas Afganistan muudab meid tapamasinateks.”

Trööstitu tulevik

Muidugi on posttraumaatiline stress, aga see pole ju tapamasinaks muutumine, selgitavad nad. „Kui tooks selle ajakirjaniku siia ööseks põllu peale ja vaataks, mis tast hommikuks järele jääb,” pahandavad sõdurid veelgi enam Õhtulehe ajakirjaniku peale, kes sellise kirjatükiga hakkama sai. „Meie suudame veel seda eirata, aga mida kodused mõtlema ja tundma peavad?”

Peale selle eitavad Eesti sõdurid, nagu oleksid nad lihtsalt sõjardid, kes käivad Afganistanis oma teatud ihasid rahuldamas. „Kui ikka oled taliibidega kontaktis ja pead mutta kaevuma, et kuulide eest pääseda, siis ei mõt­le enam keegi, et tahaks kedagi tulistada,” lausub solvunud sõdur. „Sellised mõt­ted võivad olla ainult väga noorel sõduril esimestel päevadel.”

„Siis, kui meil keegi viga või surma saab, rõõmustatakse ja parastatakse, et mida me siia ronisime,” mõtleb sõdur netikommentaaridele. „Küsige seda poliitikutelt, sest nemad otsustasid meid siia saata ning meie täidame vaid enda antud vannet ja ükski sõdur ei taha ju tegelikult sõda, sest siis peab ta ju tööle tulema.”

Aga mida toob Afganistanile tulevik? Ameerika president Barack Obama lubas ju väed välja viia ning hakata võimu tasapisi kohalikele üle andma? Sõdurid, kes antud teemal üldse midagi öelda soovivad, vangutavad kahtlevalt pead. „Kohalikud on ära hellitatud ja nad ilmselt ei tahagi, et neid siia üksi võitlema jäetaks,” kahtleb sõdur. „Ja

ausalt öeldes ei usu, et niimoodi jätkates siin üldse midagi väga kiiresti ja positiivselt lahendatud saab.”

Sama kinnitavad värsked mul­jed sõjaväebaasidest, kus niigi mitmete ruutkilomeetrite suurustel maa-aladel käib pa­rajasti väga vilgas juurdeehitus. Ka lääne­rii­kidest kostavad üha tugevamad signaalid koalitsioonivägede arvu suurendamisest Afganistanis.

Reisi Afganistani finantseeris kaitseväe peastaap.

Loos kasutatud tsitaadid on võetud mitmelt sõdurilt.