Kaheksa aastat triivimist Karzaiga, lõppu nägemata

 (1)
Kaheksa aastat triivimist Karzaiga, lõppu nägemata
Afganistani president Hamid Karzai nautis eelmisel nädalal maastikuvaateid Istanbulis Bosporuse väina kaldal. Reuters

Peaaegu lääne peksupoisiks muutunud Hamid Karzai alustab täna teist ametiaega.

Ligi kaheksa aastat pärast võimule saamist peab oma võimu piiratuse tõttu irooniliselt Kabuli linnapeaks nimetatud Afganistani president tublisti vaeva nägema, taastamaks otsa saanud usalduskrediiti kreeditoride ehk USA ja teiste lääneriikide silmis.

Karzai tõus rahvusvahelisele lavale pärast USA invasiooni Afganistanis 2001. aastal oli kiire.

„Ma ei tea kedagi, kes oleks imetletum ja respekteeritum rahvusvahelises kogukonnas kui president Karzai oma jõulisuse, tarkuse ja julgusega,” ütles tollane USA välisminister Condoleezza Rice veel 2006. aastal.

Järgnesid aga aastad, mil julgeoleku olukord drastiliselt halvenes, Taliban tuli kättemaksuhimuliselt tagasi, lääneriigid kaotasid üha rohkem sõdureid, korruptsioon levis kõikjale ning narkokaubanduse niiditõmbajad istusid väidetavalt Karzai enda lähikonnas.

Möödunud kuul pidi Karzai välissurvele alludes tunnistama ulatuslikke võltsinguid augustikuistel presidendivalimistel ja leppima teise valimisvooru korraldamisega. Allumine oli vaat et silmanähtav, sest Karzai teatas sellest USA senaatori John Kerry ja ÜRO saadiku Kai Eide vahel seistes. Vastaskandidaadi loobumise tõttu jäi teine voor küll ära.

Kas siis Paulusest sai Saulus? „Karzai pole muutunud, tema on ikka seesama vana Karzai. Erinevus on selles, et lääs tunneb teda paremini. Nüüd, kui olukord on tõsiseks muutunud, saab lääs aru, et pole see Karzai nii hea midagi,” seletas AFP-le poliitikaanalüütik Waheed Mujda. „Karzai on väga hea hõimu- ja sõjapealikega tehingute tegemises. Ameeriklased ei tundnud teda ja uskusid, et ta on keegi, kes ta pole.”

Samal teemal:

USA möödalask

„Karzai tuli areenile populaarsena. Inimesed olid tüdinenud endistest liidritest, kes olid segatud sõdadesse ja konfliktidesse. Tema isa oli tuntud ja austatud mees,” rääkis politoloogiaõppe-jõud Nasrullah Stanikzai. „Kuid hiljem tegi lääs, ennekõike USA Afganistanis tohutuid vigasid ja et õigustada ennast, hakkas süüdistama Karzaid, kes seisis vastu mõnedele nende käskudele ja õpetussõnadele.”

Kuigi Karzai kritiseerimine on läänes üsna üldine, kõlab ka teisi noote. Nii näiteks kirjutas Bret Stephens hiljuti ajalehes Wall Street Journal, et Karzai patuoinaks tegemise juures tuleks asju komplekssemalt vaadata. „Oleks kasulik, kui Karzai mõned kõige salvavamad kriitikud läänes suudaksid endalt küsida, miks halvenes olukord Afganistanis järsult pärast mitut aastat, mil Karzaiga eesotsas olid asjad üsnagi sujunud. Vastus puudutab vähem Karzai hakkamasaamist ja rohkem NATO-t,” väidab Stephens.

Ja muidugi on asi ka USA-s. Juba mulluse presidendikampaania ajal võttis maad arvamus, et Ameerika tegutsemine Afganistanis on olnudki vaid üks pikk ja pidev allakäiguspiraalis katastroofi poole liikumine. Kaheksa aastat triivimist ja seda muidugi mitte paremuse poole. Kuid nagu väidab Stephens, on tegelikkus palju keerukam. Fakt on see, et pärast edu Talibani kukutamise järel 2001. aasta lõpus hakkas olukord Afganistanis märkimisväärselt halvenema 2005. ja 2006. aasta paiku. Just siis mitmekordistus enesetapurünnakute, nagu ka isetehtud lõhkekehade plahvatuste arv.

Miks nii? Väljaande Foreign Policy autor John Hannah tõstab esile kolm tegurit: USA saadik Afganistanis, täpsemini tema lahkumine; Afganistani-missiooni juhtrolli minek USA-lt NATO-le; USA suutmatus survestada Pakistani, mis võimaldas seal Talibanil jõudu koguda ja Afganistani naasta.

Zalmay Khalilzad oli president Bushi eriesindaja Afganistanis Talibani kukutamisest kuni 2003. aastani ja seejärel 2005. aastani suursaadik. Afganistanist pärit Khalilzadil olid väga lähedased suhted Karzaiga, nad veetsid päevast päeva tunde aru pidades. See võimaldas Khalilzadil suunata Karzaid õigetele tegudele, väidab Hannah, ning Karzai omakorda usaldas Khalilzadi tohutult. Enamgi veel, Khalilzadis väljendus USA vankumatu toetus Karzaile.

Khalilzadi lahkudes ei olnud USA-l enam nii usaldusväärset otsesidet Karzaiga. Temal omakorda hakkas vähenema usk USA toetusesse. Mõnes mõttes viimaseks piisaks karikas sai kevadine leke Obama administratsioonist, et seal otsitakse meeleheitlikult Karzaile alternatiivi.

Loe veel

Foreign Policy artiklis peetakse aga persoonidest olulisemaks asjaolu, et Lõuna-Afganistanis, Talibani tugipunktis ja taimelavas, läks sõjaliste operatsioonide juhtimine 2006. aasta keskel üle NATO-le. Karzai olevat sellele vägagi vastu olnud. Ilmselt kartis ta, et juhtrolli minek NATO-le annab märku USA Afganistanist taandumise algusest. Selline ettekujutus mõjus Hannah’ meelest demoraliseerivalt Karzai valitsusele ja julgustavalt Talibanile. Samal ajal ärgitas seesama tegur – usk, et USA on Afganistanist lahkumas – Pakistani valitsust  jätkama oma topeltmängu ehk hoidma alles võimalust, et sõbralik Talibani valitsus naaseb Kabuli.

USA oli tollal muidugi sundseisus. Olukord Iraagis vajas palju suuremat tähelepanu ja sõjalist panustamist. Tundus, et Afganistani võis suuremas osas jätta NATO õlule. Kuid väidetavalt tähendas see ka võitlusvõime langust eelkõige Helmandi ja Kandahari provintsis. Ehk nagu öeldakse Foreign Policy artiklis: „Vaid veidi liialdades ütles üks Afganistani ametnik kord president Bushile, et 800 USA sõdurit olid loonud suurema turvalisuse ja heaolutunde rahva seas kui 8000 NATO sõdurit.”

Seemned vägivalla hoogsaks laienemiseks ehk lihtsalt öeldes sõja jätkumiseks eelkõige Lõuna-Afganistanis idanesid aga juba aastaid varem. Hannah’ väitel hoiatas suursaadik Khalilzad vähemasti 2003. aastast saadik korduvalt Washingtoni, et Pakistani võimud lasevad Talibanil seal jõudu koguda. Sama tegi ka Karzai.

Kuid Washingtoni surve Musharrafile jäi selles osas siiski ebapiisavaks ning aastail 2005–2006 hakkaski Taliban aina jõulisemalt pead tõstma. Washingtoni reaktsioon jäi aga ka siis aeglaseks, nii et alles aastail 2007– 2008 hakati ellu viima mitmekülgset diplomaatilist, majanduslikku ja sõjalist plaani, mille sisuks oli Pakistani valitsusele ühel ajal surve avaldamine ja tema abistamine Talibani juhtide hävitamisel ja operatsioonide takistamisel Afganistani piiri lähedastel aladel.

Möödunud aastast saadik on USA tasapisi võtmas tagasi juhtrolli Afganistani sõjas, kuid nagu märgivad mõned vaatlejad, pole Obama veel tunnistanud seda n-ö oma sõjaks. Kriitikute sõnul on Valge Maja juba paar kuud venitanud otsustamisega, kas Afganistani on vaja juurde saata 20 000, 30 000, 40 000 või mis iganes arv sõdureid. Teisalt on ju selge, et asi pole üksnes sõdurites, ning väidetud on sedagi, et Obama mitte ei venita, vaid soovib oma nõuandjatelt sellise strateegia esitamist, mis sisaldaks ka tähtaega, mil ta saab oma väed Afganistanist välja tuua.

Washingtonis on aga raske sellele küsimusele vastust leida, sest see sõltub peaaegu täielikult olukorrast Afganistanis ja vastusest teisele küsimusele: kas president Karzai saab hakkama oma sõjaväe arendamisega tasemeni, kus see suudab Talibani sõdalased maha suruda, ja kas tema võim ulatub kaugemale Kabulist?

Vahetagu liitlasi

Lääs võib ju ähvardada, aga Karzai võim püsib

•• USA ja teised lääneriigid nõuavad, et Karzai vabaneks ebakompetentsetest, korrumpeerunud ja väidetavalt narkokuritegevusega seotud liitlastest, kuid siis poleks Karzail ilmselt sedagi võimu, mis tal praegu on. Reaalsus on ju see, et Karzai võim on Kabuli linnapea omast suurem seetõttu, et ta on meister kohalike liidritega tehingute tegemisel. Need pole aga just puhtad poisid.

•• Nii näiteks soovivad ameeriklased, et Karzai lööks minema ebakompetentse energeetikaministri Ismail Khani. Kuid Khan on endine mudžahiidide pealik Heratis ning kui Karzai soovib hoida oma mõjuvõimu neis läänepoolsetes piirkondades, ei saa ta niisama lihtsalt Khanist loobuda.

•• Samuti on Karzai käitunud ka teiste piirkondadega. Näiteks kirjutas ajakiri Spiegel, et tal on kokkulepe usbekk Abdul Rashid Dostumiga, kindrali tiitliga ehitud mehega, keda peetakse üheks verisemaks sõjapealikuks ja keda on süüdistatud talibite veresaunas nende võimult kukutamise järel.

Usbeki kaart Dostum osteti ära

•• Karzaile valimistel sadade tuhandete usbekkide hääled andnud Dostum peaks saama nüüd oma jüngritele viis ministrikohta valitsuses, neli kubernerikohta ja kuus suursaadiku kohta välismaal.

•• Asepresidendiks on aga Karzai ameeriklaste vastuseisust hoolimata nimetanud Muhammed Fahimi, endise sõjapealiku ja kaitseministri, keda süüdistatakse peale korruptsiooni narkoäri ajamises ja kellele USA on ähvardanud kehtestada viisakeelu.

•• Küllap usub Karzai, et tema võim püsib pigem sellistel tehingutel kui lääneriikide ähvardustest hoolimisel. Sest mida saab Obama tegelikult teha? Näiteks vähendada aastas umbes 225 miljardi dollarini ulatuvat tsiviil- ja sõjalist abi Kabulile. See oleks Karzaile valus, aga lükkaks USA vägede lahkumise veelgi edasi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare