Kaheksa kevadist hetke tolmuses Kabulis – hirmutav ja põnev korraga


Vabakutseline ajakirjanik Õnne Pärl kirjeldab esimest kahte kuud Afganistani pealinnas Kabulis, kus ta ajutiselt koos abikaasaga viibib. Tema abikaasa on IT-eksperdina tegev loomade tervisega seotud projektis.

Afganistan muutub meile järjest lähedasemaks, sest aasta lõpuks teenib seal juba ligi 120 Eesti sõdurit. Hea sõber küsib: “Kuidas siis tegelikult tunne on – vahva, igav, hirmutav, koduigatsusega, põnev?” Nii ongi. Kabulis leiab seda kõike, ja mitte vähe.

On vahva ronida künkale, kus mehed suudlevad aupaklikult lahingupaika tähistavaid lippe. On igav kuulata mõne inimese igapäevast monoloogi teemal, kui mitut miljonit dollarit abiraha ta siin maal liigutab. On hirmutav kõndida tänaval, kus sind jälgivad korraga pinevalt sajad silmad ja sa ei saa aru, mida pilgud tähendavad. On meeletu koduigatsus, kui jääd pikemalt silmitsema kõrgeid okastraatidega palistatud müüre enda ümber. Ja on uskumatult põnev olla nii lähedal teistmoodi kultuurile ja meelelaadile.

8. märts

Esimese päeva lõpuks olen sügavas masenduses. Juba saabumine külalistemajja tundub piisavalt hirmutav. Takerdume lõpututesse ummikutesse – nii on aega silmitseda sinistes burkades naisi ja relvastatud mehi.

Õhtupoolikul puistab vaikselt ähvardava väljenduslaadiga turvaekspert Mike meid üle värviliste joonistega. Mike’i ülesanne on anda meile turva‰okk ning see kukub tal suurepäraselt välja.

Piirkondade värvilised ohutsoonid ja rünnakute arvu tulpdiagrammid keerlevad mu peas, kuni rampväsinult õhtul voodisse kukun. Statistika on kurb: lõunapoolsetes provintsides on sel aastal intsidente olnud varasemast mitu korda rohkem. Tavaliselt hääbuvad rünnakud talvel; sel aastal aga “vaikset hooaega” ei olnudki.

Kogu liikumisvõimalus piirdub Mike’i sõnul autosse sisse ja autost välja hüppamisega. Ei soovitata: seista tänaval, minna jalutama, liikuda öösel, liikuda koos sõjaväekolonniga või reeglipäraselt. Armastan jala käia ning mind ajab endast välja mõte, et edaspidi tuleb piirduda vaid jõusaali jooksulindil lippamisega.

Abikaasa palganud firma meile tegelikult nõudeid ei esita, võime ise teha otsuseid. ÜRO allorganisatsioonide ja saatkondade töötajate jaoks kehtivad aga ranged reeglid: elada tohib ainult turvafirma heakskiidetud paigas ning kaasa ei tohi võtta pereliikmeid. Igal õhtul kell kaheksa tormab turvakontrolliks õue raadiosaatjatega mehi, kes karjuvad üksteise võidu märksõnu “tango-tango” või “zulu-zulu”.

16. märts

Püüame end kurssi viia kohaliku kinnisvaraturuga, sest pikemas perspektiivis mõjub külalistemajja jäämine rahakotile hävitavalt. Majade üürihindu võis aga eelmisel aastal võrrelda Kesk-Euroopa või USA hindadega.

Sõidame üht kinnisvaraarenduskohta vaatama. Pärast mitmest väravast läbisõitmist ja turvakontrolli jõuame restoranini, mida peab ala arendav austraallane Dan.

Edasi läheb asi päris kummaliseks kätte. Seisame keset prü-gimäge meenutavat, tara ja okastraatidega piiratud tühermaad. Põhjas kõrgub Microrayan-1 – üks venelaste ehitatud viiekorruselistest Lasnamägedest. Idas on vabrikukompleks, Seal paiknevad barakid võivad olla põhjuseks, miks ala meenutab mulle vangilaagrit. Läänes on sein, mille taha vuravad Pakistani tööliste bussid. Ja lõunas üksik hale küngas.

Danny-poisi müügimehelik jutt voolab: kahe kuu pärast on siin püsti tosin kõigi mugavustega kolmekümneruutmeetrist plekk-katusega majakest. Piidleme samal ajal umbusklikult platsil seisvaid värvilisi plekk-konteinereid. Dan selgitab tõsimeeli, et neid saab ta meile üürida isegi odavamalt kui 1300 dollarit kuus…

22. märts

19-aastane Pakistanist pärit asjaajaja Najeeb lubab meile dari keelt õpetada. Ta on ise urdu, kes on dari keele omal käel ära õppinud. Lisaks oskab ta veel kuut keelt.

Najeebi isa töötab Kunduzis ja ema Pakistanis. Noormees elab Kabulis koos oma venna ning õega, kes käivad ameerika koolis ning kujutavad endast tõelisi särasilmseid rõõmurulle.

Loe veel

Najeeb on üllatunud, kui kohalikke palgates inimesed ta käest küsivad: “Kui palju sa endale vahendustasuks tahad?” Riigiasutustes on nimelt palgal arutu hulk inimesi, kes ei tee sõna otseses mõttes mitte midagi. Abiprojektide raames saabunud eksperdid üritavad veenda kohalikke ülemusi, et kasutu kamp tuleks lahti lasta. Ja mõni üksik – aga see-eest asjalik – tööle võtta. Paraku on vastuseis tugev: kuuldavasti kasseerib boss iga pea pealt oma “kümnise”.

Najeeb õpetab meile tervitusväljendeid, nende meeldejätmine ja hääldamine tundub üle mõistuse raske. Vokaalidele erilist tähelepanu ei pöörata, häälikud tuleb kurgu põhjast välja haukuda. Kui arvsõnad saavad mõningase vaevaga selgeks, siis väljendid on segi nagu puder ja kapsad. Õhtul soovivad keele-õpet pealt näinud külalistemaja töötajad head ööd: “Shab ba khayr.”

Mõni aeg hiljem suunab poeet Waheed mu “ümberõppele”. Nimelt selgub, et Najeebi õpetatud kirjakeelt ei kasutata,vaid räägitakse enamasti slängi.

23. märts

Eile saabus suure paugutamisega – sõna otseses mõttes, sest kõrvaltänaval tühjendasid tülitsevad valvurid üksteise suunas salvesid – kohaliku kalendri järgi 1385. aasta.

Täna kutsub pleiboiliku käitumisviisiga 23-aastane autojuht Massoud meid enda perele külla. Kui firma teine autojuht (endine mudĻahiid) Mussa riietub afgaanile kohaselt pikka hõlsti ja palvetab reeglipäraselt, siis Massoud eelistab Enimemi pildiga T-särki.

Imekitsad käänulised tänavad looklevad kõrgete savimüü-ride vahel. Majad on peidus. Õues tuleb meile vastu üks Massoudi vanematest vendadest, kelle hoole all on ühe ÜRO üksuse masinapark. Tema ümber hüpleb kari väikesi poisslapsi nagu sõbralikud kutsikad.

Massoud juhatab meid vaipadega kaetud tuppa, mida kirgastavad purpursed kardinad ja padjad. Ainult nurgalaual trooniv arvutikomplekt annab märku, et on saabunud 21. sajand.

Ukseavast pudenevad lapsed jäävad meid üksisilmi uudishimulikult piidlema. Üllataval kombel tuleb tervitama ka vanim ja väärikaim pereliige – ema. Igal perekonnal on jutustada oma kurb lugu: pereisale lõi taliib vastu pead ja ta suri mõni aasta tagasi poolhulluna.

Joome teed, vestleme viisakalt ja sööme magustoitu: mitu päeva kerges suhkruleemes leotatud pähkleid. Leemeke maitseb hästi ja on toitev. Massoud räägib, et üks vendadest abiellub peagi. Sugulased tegid uue aasta puhul kihlatule kingituse: kaelakee ja seitse kilo kala, mis on õnne ja rikkuse sümbol.

24. märts

Hea sõber kirjutab: “Kas Sa annad endale ikka aru, et keegi pole teid kutsunud sinna õnnetule maale, mis on juba 26 aastat sõjaseisukorras?” Tegelikult olen sellele palju mõelnud. Kas Kabulis ringi sõeluvad välismaalaste hordid toovad afgaanidele mingit kasu?

Sõidame igal reedel linnast välja. Missugune vahe on mü-rast ja heitgaasidest küllastunud Kabulil ning rahulikul külaelul mägede jalamil!

Istuda jõe ääres vaibal ja jälgida salamisi silmanurgast, kuidas afgaanid liha küpsetavad, teed keedavad ja ennast ümmardada lasevad. Nooremad ajavad palli taga ja kindlasti uitab ringi ka jalgpallide müüja. Ainult üks asi on harjumatu: vahel on kaasas mõni tütarlaps, aga ei ühtki naist puhkehetke nautimas…

Täna sõidame piki Kabuli jõge kohta nimega Lalander. Pärast agulite lõppemist muutub ümbruskond: põllulapikesed vahelduvad kepilaadsete puuhakatistega, tarade taga on peidus lambakarjad, värskelt rajatud kanalite vahel õitsevad noored mandlipuud.

Iga natukese aja tagant on tee ääres pumbamaja sildiga, mis programmi raames süsteem on rajatud. Massoudi sõnul oli siin varem kõnnumaa. Niisutussüs-teemide ja teede rajamine tundub mulle tänuväärse tegevusena. Tööpakkumised ongi suunatud eelkõige inseneri- või tehnikuharidusega spetsialistidele.

Lalanderis peatume kruusasel jõekaldal aprikoosisalu kõrval. Kaks kohalikku meest kõplavad põllulapikesi puude all. Nad tulevad sõbralikult kätt suruma ja lubavad meil lahkelt einet võtta.

See on uskumatu rahu hetk, mil viskame end pikali võililledega pikitud haljale rohule. Tuuleiilid sasivad puid ja õrnroosad aprikoosiõied langevad heljudes meie peale. Teisel pool jõge purskub mööda kaljusid alla kosk. Perekond suundub hanereas selle jalamile piknikule, vaibad üle õla. Massoud kaob kuhugi ja naaseb, käes kann värske rohelise teega ning mõned kruusid.

Äkki kuuleme mürinat. Õrnroheliste puude vahelt näeme sõjaväekolonni möödumas. Kiivrites-kuulikindlates vestides sõdurid valvsalt kuulipildujate taga seismas, kaetud veoautod sabas.

28. märts

Lähen fotograafina kaasa ameeriklase Dobbsi kontserdile. Tegu on omapärase Julliardis hariduse saanud muusikuga. Ta mängib kontrabassil Bachi t‰ellosüite ja laulab (Kabulis dari keeles). Dobbs esineb koolides, vanglates jm ebatraditsioonilistes paikades. Täna mängib ta muusikaõppuritele.

Kõigepealt peab kaunite kunstide kooli direktor meile oma kabinetis – inglise keele õpetaja vahendusel – südantlõhestava kõ-ne. Tegu on Afganistani ainukese kunsti- ja muusikakooliga (riigis elab hinnanguliselt u 26 miljonit inimest), kus õpib ligi 200 noort. Kooli ainukest klaverit jagab kakskümmend õppurit. Sama lugu on teiste pillidega: kümne peale tuleb umbes üks pill.

Direktor anub Dobbsi, et ta kooli mingil moel abistaks. Õpilased oleksid õnnelikud toolidegi üle! Muusik tunnistab oma vastukõnes, et üksinda ei suuda ta kooli jalule aidata, aga kindlasti leidub USA-s lahkeid pillide annetajaid.

Kontsert toimub kooli trepikojas, mis tassitakse laudu-toole täis; hilisemad saabujad kükitavad. Tõmbetuules lehviva habemega Dobbs seisab keskpunktis. Kolmes suunas hargnevad koridorid on tuubil täis noori, kes kõik ootavad vaikselt ja suuril silmil imet.

Järgmisel päeval kordub midagi sarnast laste päevakeskuses. Kui palju innukaid nägusid! Ja seejuures kohutavalt tõsiseid…

30. märts

See on esimene “pühapäev”, mil me linnast välja ei sõida. Liiguvad kuuldused, et mullad on afgaanist kristlase ellujätmise pärast vihased. Reedeti kell kaksteist toimuvad mo‰eedes palvused. Et ülesköetud rahvahulkadele mitte jalgu jääda, soovitatakse pärastlõunal silme alt ära olla.

Läheme pärast hommiku-sööki parki jalutama. Tunnen igatsust puude järele. Afganistani pinnast on metsaga kaetud vähem kui sajandik: seda on ainult hävitatud. Nüüd teadvustavad afgaanid probleemi ka ise ning istutuskampaaniaid näeb kõikjal.

Välja minnes mässin ümber pea räti, tõmban selga lohvaka mantli ning panen jalga saapad (et vajadusel oleks lihtsam pageda). Tavaliselt on park mehi täis – naistel on oma park linna serval –, aga täna tibutab vihma ning valitseb vaikus.

Longime mööda turistilõksu Chicken Streeti. Oleme vaat et ainukesed ning kaupmehed ei viitsi õnneks meie tüütamisega vaeva näha. Raamatupoest saame hea Afganistani käsiraamatu ja lillepoest kimbu hapraid kohalikke tulpe. Joome tänaval värskelt pressitud porgandimahla ning varustame end ‰okolaadi-pähklitega.

Pärast tagasijõudmist kohtlevad külalistemaja elanikud meid nii, nagu oleksime väärt medalit vapruse eest. Siin elavad inimesed ei käi linna peal kõndimas. Tunnen, et olen saanud lõpuks hirmust üle: barjäär on ületatud.

Neli päeva hiljem kõnnin tänaval juba üksinda. Samal päeval tehakse Kabulis katse inimröövi korraldada.

7. aprill

Sõidame koos abikaasa töökaaslastega Lalanderi piknikule. Kaasas on vaip, söevann ja marineeritud lambaliha, mille valmistas ette Massoudi ema. Pärast ohjeldamatut lihapugimist viskavad mehed, sh afgaanidest autojuhid, end punasele vaibale pikali.

Longin jõe äärde ja avastan teisel kaldal tantsivad tüdrukud, kellest üks – Nabilla – räägib head inglise keelt. Vestlus kulgeb raskelt, sest karjuda tuleb üle kiirevoolulise jõe mühina.

Tüdrukud üritavad mind üle jõe meelitada. Algul punnin vastu, kui aga kaks noort daami jõkke sööstavad, astun vette minagi (loomulikult riietes). Vesi ulatub umbes poole reieni ja on sama külm kui Võhandu suvisel ajal. Enam valmistab muret, kuidas libedatel munakividel püsti jääda.

Mind konvoeeritakse lavatsile, mis on püstitatud tehiskose jalamile. Jõega paralleelselt on mäekülgedele rajatud kanalid ning ühte on auk sisse lõhutud, nii et vesi langeb mööda kaljut puude alla.

Nabilla tutvustab pereliikmeid: pisut jahmunud ema, rõõmustavaid noori naissugulasi ja reserveeritud meessoost liikmeid. Mulle pakutakse teed ning me tunneme üksteise vastu huvi.

Perekond viibis üksteist aastat Pakistanis paguluses ja püüab end nüüd Kabulis sisse seada. Maaomanikust onu lubab lahkelt tulla edaspidi kose alla piknikku pidama. Rätsepast tädi silmitseb aga mu second-hand’i rõivaid ja palub mulle tõlkida, et võiks midagi sobivamat selga õmmelda…

Oma igapäevast elu kirjeldab

Õnne Pärl veebipäevikus:

http://qnne.blogspot.com

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare