Kaheksa päeva „kurjuse teljel”
Jaanuarikuu lõpul oli grupil Eesti teatritegelastel (Iir Hermeliin, Priit Raud, Raivo Põldmäe, Märt Meos ja allakirjutanu) kultuurkapitali toel võimalik külastada Iraanis toimunud 28. Fadjri rahvusvahelist teatrifestivali. Sõna fadjr tähendab võitu ja järjekorranumber viitab sellele, et üritust alustati juba kolmandal aastal pärast 1979. aastat toimunud võidukat islamirevolutsiooni. Reisist kuuldes tellis Eesti Päevaleht mult ülevaate Iraani poliitilisest, igapäeva- ja teatrielust.
Kohal viibides sai kiiresti selgeks, et nagu igas totalitaarriigis, on ka Iraanis need asjad lahutamatud. Viimastel aasta-kümnetel kehtestatud keelud ja kord mõjutavad igapäevaelu otseselt ning teatritegemise ja selle vaatamise muudab ülipopulaarseks just võimalus ridade vahelt lugeda, vihjekeelt mõista ja sellele pimedas saalis tormiliselt kaasa elada. Juba esimese meie vaadatud etenduse, „Kuningas Leari” kohaliku töötluse puhul reageeris saal rõkkava naeruga kaardil tallava tegelase sõnadele. Meile selgitati, et tekstis kõlanud vihje Prantsusmaa maailmakaardilt kadumisele olevat tsitaat president Mahmoud Ahmadinejadi järjekordsest välispoliitilisest filipikast. Mis parata, meenus meie endi kolme aastakümne tagune teatritegemine ja sai mõistetavaks, miks on just klassikatõlgendused Iraanis praegu populaarsed. Nii Shakespeare’i kui ka antiiktragöödiaid oli suurfestivali kavas olnud 80 omamaise lavastuse hulgas üsna palju. Erilise elamuse andsid aga meile ja tundub, et ka kohalikule publikule n-ö paheliste monarhide tegusid kujutanud etendused: Camus’ „Caligula” ja Dürrenmatti „Romulus Suur”.
Põhimulje, mille reisilt kaasa tõime, oli arusaam, et tegelik Iraan erineb oluliselt eurooplastele ja ameeriklastele teleekraani ning ajalehtede vahendusel loodud kuvandist – sügavas islamifanatismis ja läänevihas olevast riigist, kus paljudki enesestmõistetavad asjad ja tegevused on lihtsalt keelatud. Riigist, kes ihaleb aatompommi ja ähvardab sellega maamunalt pühkida Iisraeli. Kogu möödunud suve ja sügise toimunud, presidendivalimiste võltsimisega seotud protestimeeleavaldused andsid muidugi aimu ka valitusvastase n-ö demokraatliku opositsiooni tekkest.
Tegelikult on lugu kaugelt keerulisem, aga teatud mõttes ka selgem. Usufanatismi asemel nägime silmakirjalikkust, mis on ju üsna loomulik, kui riiklikud keelud ei arvesta riiki ümbritsevat 21. sajandi tegelikkust.
Kuiv seadus on viinud massilise puskariajamiseni – puskarit teevad nad rosinatest ja see on tõesti hea – ja loonud armeenlastest viinakaubitsejate kihi, kes telefonikõne peale toovad kauba ka koju kätte. Naiste ja meeste avaliku ühise pidutsemise keeld on surunud sellised peod erapinnale. Katuseantennide kaudu jälgitavale kuuele riiklikule telekanalile pakuvad konkurentsi SAT-i-taldrikute vahendusel nähtavad välismaised telejaamad. Politsei korjab vahel taldrikud ära, kuid peagi ilmuvad uued. Farsikeelset Ameerika Häält kostab segamatult autoraadioteski, nagu ka Ameerikas elavate iraani protestilauljate rokki ja räppi. Ja kui ma näen kaupluseaknal DVD-d Kieslowski filmidega, sõrmitsen teatrikioskis Peter Brooki tõlget ja kuulen, et riigiraadios kõlavad loengud nüüdisaja poola ja vene filmikunstist, siis mõistan, et seda riiki, kus 20 miljonit elanikku kasutab internetti, ei suuda keegi maailmale sulgeda. Facebooki võib ju ära keelata, aga selle lahtimuukimise programmid on samuti käibel.
Valitsus ei suuda kaugeltki kõiki eluavaldusi enam kontrollida ja seetõttu meenutab Iraani ühiskondlik kliima üsnagi tugevalt lagunemiseelset Nõukogude Liitu. Ja kuigi turiste on vähe – viimase 30 aasta jooksul polevat Teherani ehitatud ühtegi uut hotelli –, siis oli näiteks teatrifestivalile saabunud lavastusi 14 riigist ja külalisi kokku 28 maalt. See aga tähendas võimalust välismaailmaga suhelda, millest agaralt kinni haarati.
Mis puutub rahva tõsiusklikkusse, siis šiiitide puhul tundub see olevat vähem märgatav kui sunniitidel. Igatahes massilisi viis korda päevas toimuvaid ühispalvusi polnud näha ja ka mošeesid tundus Teheranis esmapilgul vähemgi olevat kui Tallinnas kirikuid. Fanaatilisi usklikke (ja seetõttu ka ajatollade režiimi veendunud pooldajaid) on umbes veerand rahvastikust. Pooled iraanlased suhtuvat aga religiooni leigelt või lausa külmalt, mis lubaski 1975. aastal šahh Reza Pahlavil kuulutada Iraani ilmalikuks riigiks – kiirendades selle sammuga küll kindlasti ka oma kukutamist. Ja nagu ikka, nii on ka Iraanis ketser palju tõsisem vaenlane kui pagan või mõni muu-usuline. Seetõttu pole Teheranis ühtegi sunniitlikku mošeed, kuigi sealt võib leida koguni sünagoogi, rääkimata ristiusu kirikutest.
Sakslased ei karda
Kaheliiniline metroo on ainus päästevahend, mis hõlbustab Teherani päris hullumeelset liiklusolukorda, sest bussiliine on vähe. Tänavad on täis väike- ja keskautosid, vähestel valgusfooridel on pigem nõuandev iseloom ja sõiduteele maalitud vöötradadel dekoratiivne tähendus. Erinevalt Tallinnast liiklus siiski toimib, mis on saavutatud peaaegu kõigi tänavate ühesuunaliseks muutmisega ja põhilise kohaliku liiklusreegliga, mis käsib naabrile teed anda, kui ta on oma autonina sinu omale ette keeranud. Ja kuigi väikest plekikolinat kostis alatihti, siis ühtegi avariid ega allaajamist me kaheksa päeva jooksul oma imestuseks küll ei näinud (ega sooritanud).
Linnas üksipäini luusida on aga sel kaugel maal isegi öisel ajal kindlasti turvalisem kui meie kallis pealinnas. Pole ju joodikuid ja rahvuslikul pinnal tülinorijaid. Pole ka kerjuseid: tänavail on lubatud raha koguda vaid konkreetse tegevuse eest – olgu selleks siis pillimäng või möödakäijate kaalumine.
Teheran on linnana üsnagi ilmetu ja enamjaolt vaid mõnekorruseline. Kõrgemad ja paremini ehitatud majad asuvad äärelinnas, kus luksuskorterite ruutmeetri hind ulatub 10 000 dollarini (Teherani keskmine kuupalk olevat 1000 dollarit). Eriti kurva pitseri vajutavad kesklinnale sadade meetrite pikkused kõrged okastraadiga tipnevad müürid. Nende taha on varjunud välissaatkonnad: Briti, Vene, Itaalia, Prantsuse... Võika ja tühja kummitusena seisab USA saatkond, mille tegevus lõppes teatavasti 1979. aasta pantvangikriisiga. Seda ümbritsev tohutu müür on kaunistatud Iraani liidrite ingliskeelsete mõtteavaldustega Ameerika-ohust ja USA nõrkusest ning surnupealuusarnasele Onu Samile adresseeritud ähvardustest. Et ettevaatusabinõud pole aga objektiivne paratamatus, vaid peegeldavad pigem välisesindajate endi ehk mustagi südametunnistust, annab märku Saksamaa saatkonna elegantne ja ainult tavalise raudtaraga piiratud hoone.
Iraani valitsusasutuste ees võib rahulikult jalutada, ainult presidendipaleele on keelatud läheneda. Suure Juhi ajatolla Ali Hamenei residentsi luksus ületavat kaugelt kunagiste (praegu muusueumidena avatud) šahhilosside oma. Mõistagi ei saanud me selle jutu paikapidavust kontrollida.
Siit ongi vist õige siirduda Iraani praegust sisepoliitilist olukorda analüüsima. Telepildis Iraanist näeme tihti miitinguid, kus tuhanded ja tuhanded musta riietunud naised ning väikseid portreesid ja loosungeid käes hoidvad mehed istuvad liigutuspisarad silmis ja kuulavad Suure Juhi isalikke manitsusi, neid aeg-ajalt mingite hüüdlausete skandeerimisega katkestades. Teha selle pildi põhjal järeldusi rahva ühtsusest või tegelikest meeleoludest on sama tark kui kujundada oma arvamust Nõukogude Liidust mõne parteikongressi ülekande järgi.
Iraani olukorra mõistmiseks tuleb endale kõigepealt aru anda, et 70 protsenti üle 70-miljonilisest rahvastikust on alla 30-aastased, aga islamirevolutsioon toimus 31 aastat tagasi. See oli eelmise põlvkonna revolutsioon, need olid eelmisele põlvkonnale antud lubadused ja lootused, mis on juba ammu surnuaial, nagu noored iraanlased tavatsevad öelda. Seega on praeguse Iraani põhikonfliktiks põlvkondade vastasseis islamirevolutsiooni väärtuste ja noore põlvkonna tänapäevaste tõekspidamiste vahel.
Selle konflikti lahenduse on elu ette määranud. Lahenduse saabumist tahab teokraatlik juhtkond loomulikult edasi lükata, sest lisaks võimule on ohus ka nende rikkus. Hiljuti Iraanist põgenenud kõrge salateenistuse ametnik olevat läänes avaldanud nimekirja Iraani viiekümne tähtsama usu- ja poliitilise juhi isiklikest sularahakontodest välispankades, kus leiduvad summad tunduvad oma pöörasuses lausa uskumatud. 1979. aastal ajatolla Homeini poolt kehtestatud vaimuliku ja ilmaliku võimu kattumine ehk ajatollade ja mullade poliitiline võim on muide Iraani ajaloos kõrvalekalle ega tulene ka islamist, kus teatavasti puudub üldse (näiteks katoliiklusele või õige-usule omane) kindel kiriklik hierarhia. Sellise, ka islamimaailmas erandliku totalitarismi kardetava kokkuvarisemise paratamatus on äärmuseni teravdanud Iraani poliitilise ladviku vahekordi.
Nii näemegi täiesti hämmastavat pilti, kus demokraatliku opositsiooni liidriks on tõusnud presidendivalimistel kaotanud Mir-Hossein Mousavi (67), kes on küll arhitekt ja Iraani kunstiakadeemia hiljutine (konservatiivide poolt kõrvaldatud) rektor, kuid ühtlasi... ei keegi muu kui ajatolla Homeini aegne Iraani peaminister (1981–1989). Tema n-ö oponent ja praegune Iraani kõrgem juht ajatolla Ali Hamenei (70) oli neil aastail aga riigi president ehk Mousavi otsene ülemus. Mousaviga on praegu mestis – ja seega opositsiooni poolel – eelmine president (1997–2005) Mohammad Hatami (66) ja ka aastail 1989– 1997 presidendiametis olnud ajatolla Ali Rafsanjani (75). Just tema kuulutas pärast revolutsiooni isa ajatolla Homeini surma 1989. aastal asjatundjate kogu esimehena Ali Hamenei riigi eluaegseks kõrgemaks juhiks. (Rafsanjani on selle ülitähtsa kogu esimehe kohal muide ka praegu.)
Opositsiooniliidrite võitluse sihtmärgiks polegi seetõttu mitte otseselt kõrgem juht, vaid mullu juunis teist korda (opositsiooni arvates suurte võltsingute abiga) presidendiks valitud Mahmoud Ahmadinejad (53), pisut teise põlvkonna mees, revolutsiooniliste teeneteta tehnokraat, kelle president Hatami tagandas omal ajal provintsikuberneri ametist. Oma vaadetelt ortodoksse radikaalina tõusis ta 2003. aastal Teherani linnapeaks ja sealt juba Hamenei soosikuna 2005. aastal presidendiks, võites neil valimistel taas kandideerinud Rafsanjanit. Vastamisi on seega Iraani viimase 30 aasta poliitilise elu absoluutsed tipud, mis tuletab meelde kisklemist Lenini-järgses poliitbüroos, kusjuures Stalini rollile pretendeerib ilmselt Ahmadinejad.
Rohelise lootuse tee
Vastuolud lähtuvad erimeelsustest ajatolla Homeini kehtestatud režiimi säilitamise teedes. Ahmadinejad on valinud vägivalla ja kruvide kinni keeramise taktika: Iraani vanglates on praegu tuhandeid poliitvange ja alles mõni päev tagasi viidi täide järjekordsed surmaotsused. Hatami poliitika oli liberaalsem ja ta võitis endale reformimeelse presidendi maine. Seda teed jätkaks ka Mousavi, kuid arvestades noorsoo meelestatust võib see viia kogu teokraatliku süsteemi kokkuvarisemiseni – NSV Liidu liberaliseerimise hoiatav eeskuju on ju silme ees. Seda kartes ongi Hamenei, kel algul oli suhteliselt pehme poliitiku maine, valinud nüüd selgelt Ahmadinejadi toetava hoiaku.
11. veebruaril tähistatava islamirevolutsiooni 31. aastapäeva eel kippus opositsiooniliikumine lõhenema. Seniste väljaastumiste massilisus – tuli ju 7. detsembril tähistatud üliõpilaspäeval Teherani tänavaile sadu tuhandeid inimesi – ja nendega kaasnenud vägivald on kohutanud ilmselt ka opositsiooniliidreid endid. Radikaalse revolutsiooni ärahoidmiseks ja teokraatliku süsteemi säilitamiseks on nad valmis endiselt Hameneile alluma ja Ahmadinejadiga kompromissi otsima.
Samal ajal on avaliku vastupanuliikumise ootamatu ja arvukas esiletõus aidanud inimestel hirmust üle saada. Käivitunud on meie laulva revolutsiooni või Ukraina oranži revolutsiooni fenomen, mis tähendab poliitilise võõrandumise järsku vähenemist ja rahva julgust ise oma saatuse üle otsustada. Paradoksaalselt on Iraani revolutsiooni värviks roheline, mis on ju traditsiooniline islami värv. Mousavi on kuulutanud välja „Rohelise lootuse tee” (millel pole muidugi midagi tegemist Euroopa rohelistega). See tähendab, et avalik võitlus käib mitte islami vastu, vaid pigem „inim-näolise islami” eest. Efekt on sama, kui NSV Liidu partokraatia vastu oleks võideldud punaste lippude all – aga nii Praha kevad kui ka Gorbatšovi perestroika seda ju tegidki!
Loomulikult on Iraanis ka monarhiste, kes soovivad praegu USA-s elava 49-aastase Reza Pahlavi (kukutatud šahhi poja) trooniletõusu. 1979. aastal polnud šahhivõim populaarne ja islamirevolutsioonis lõid aktiivselt kaasa ka üliõpilased ja intelligents. Valitsejat süüdistati poliitiliste vabaduste lämmatamises, korruptsioonis ja liigses läänemeelsuses. Pariisis elanud „dissident” Homeini ei paljastanud aga oma tegelikke kavatsusi, vaid lubas rahvale võrdsust ja koguni tasuta energiakandjaid. Ent kui šahhi ajal oli tsiviilelu vaba ja puudus poliitiline vabadus, siis Homeini lämmatas peagi mõlemad. Monarhia päevil loendati vangistatud ja tapetud opositsionääre kümnete, praegu aga tuhandetega. Bensiini hind oli tol ajal viis, nüüd 50 USA senti. Iraani poolt naftamüügiga teenitavad miljardid dollarid on läinud kas erakontodele või kulutatud ülikallile tuumaprogrammile, märgatavaks rahva elatustaseme tõstmiseks pole neist jätkunud.
Majandusliku rahulolematuse taustal tunduvad Iraani liidrite karmid välispoliitilised avaldused – neile omistatavat tuumapommi ihalust küll ametlikult eitatakse – teenivat suuresti just sisepoliitilisi eesmärke. Vastukaaluks ilmnev välismaine surve ning koguni USA ja Iisraeli rünnakuähvardused võimaldavad Hameneil nimetada oma vastaseid ebapatriootlikeks ning nõuda (ja ka saavutada) rahva koondumist kodumaa kaitseks. Seetõttu on Obama pakutud suhete parandamine ja läbirääkimisvalmidus praegusele Iraani juhtkonnale kindlasti suurim oht. Bush kuulutas Iraani „kurjuse telje riigiks” ju 2002. aastal, kui võimul oli reformimeelseks peetud Hatami, ja tegi sellega tema vastastele suure teene.
Igatahes on selge, et mis tahes ennetav löök Iraanile hävitaks pigem sealse opositsiooni ja paneks uhke iraani rahva üsna ühtselt oma sõltumatust kaitsma, rääkimata muidugi sellise sammu katastroofilistest tagajärgedest nii Iisraelile kui ka kogu USA Lähis-Ida poliitikale. Välisohu puudumise puhul ennustab aga intelligents, et pooleteise aasta jooksul toimub sisepoliitiline pööre. Esimene tähis, mis näitab, mis suunas ja kui kiiresti asjad Iraanis muutuvad, on kindlasti 11. veebruari tähistamise rahulikkus/rahutus. Selle päeva suured rongkäigud on riiklik traditsioon ja neid ei saa keelata, seekord võivad need aga valitusvastaseks muutuda. Revolutsioonilises situatsioonis, mis Iraanis praegu kahtlemata valitseb, piisab aga ka ühest sädemest.
Rätikud teevad naised ilusamaks
•• Sügavamalt usklikud naised olid Teheranis riietatud üleni musta, aga näokatteid polnud märgata. Islami kombe kohaselt peavad naiste juuksed olema kaetud ja see reegel on raudne, kuid pikemalt silmitsedes võis näha, kuidas eri värvi ja ka erinevalt seotud rätikud teevad Iraani niigi väga ilusad (ikkagi iidne aaria rass!) ja tihti hästi meigitud naised veelgi kaunimaks.
•• Kui aga need rätikud hakkasid pimedas teatrisaalis pisut alla langema, siis oli psühholoogiline efekt samasugune kui Euroopa naiste dekolteede sügavamaks muutudes.
•• Tänavapildis on kõige harjumatum vahest see, et 80 protsenti vastutulijaid on mehed. Naised on kodus ja tegelevad lastega (lapsevankreid polnud tõepoolest tänavail näha). Kui järele mõelda, siis ongi ju arusaamatu, miks peaksid naised mööda tänavaid ja poest poodi tormama, kui sellise tühja-tähja jaoks on olemas mehed. Naine pole Iraanis kaugeltki allasurutud, vaid pigem hoitud ja pjedestaalile tõstetud rollis ega tohi ennast määrida sobimatu töö ja labasusega.
•• Meestele seadusega määratud abikaasakohustused – kaasa arvatud pruuditasu, mille naise suguselts võib mõnel puhul mehelt kohtu kaudu välja nõuda – olevat viimastel aastakümneil nii rängaks läinud, et meeste keskmine abiellumisiga on jõudnud 35. eluaastani.
•• Ilmalikumate naiste meelisriietuseks paistavad olevat püksid, mille peal kantakse põlvini ulatuvat tumedat jakki või kleiti, sest nagu juuksed, nii peavad islaminaisel olema kaetud ka puusad. Seetõttu ei tohi naised mootorratast juhtida, ehkki kõikjal (ka kõnniteedel) tuiskavad mootorrattad on Teheranis põhiline lihtrahva liiklusvahend. Ent autorooli võivad naised istuda.
