Kaksteist meest, kes käinud Kuu peal, kipuvad ununema

Kui Neil Armstrong 1969. aastal Kuu peal esimesi samme astus, oli see tõeline ime.

Lause „Üks väike samm inimeselt, kuid hiiglaslik hüpe inimkonnalt” tegi Neil Armstrongi 20. juulil 1969. aastal hoobilt maailmakuulsaks, kuigi kahtlemata ootas terve planeet pikisilmi, millal Kuult teateid kuuleb.

Apollo programm, mis 1961. aastal president John F. Kennedy nõudel käivitati, et Nõukogude Liidu edumaad kosmosevallutustel tagasi võita, sai kõige rängema tagasilöögi 1967. aastal, kui Apollo 1 stardiplatsdarmil süttis ja kolm astronauti elu kaotas. Mehitatud lendude juurde naasti alles kuus lendu hiljem, kui Apollo 7 orbiidile jõudis. Apollo 8 tegi 1968. aastal esimesena Kuule tiiru peale.

Otsus, et Neil Armstrong astub esimesena Kuule, langetati märtsis 1969. Komandöriks määratud Armstrong kavatses esialgu endaga kaasa võtta Jim Lovelli, kuid hiljem otsustati, et Lovell väärib pigem omaette komandöri rolli – paraku õnnetul Apollo 13-l, mis 1970. aastal ei suutnudki Kuule maanduda.

Apollo 11

Apollo 11 lend kestis vaid kaheksa päeva, 16.–24. juulini 1969, ja kolmeliikmelise meeskonnaga. Michael Collins jäeti Kuu orbiidil tiirlevasse juhtimiskeskusse, taevakehale ta ei astunud. 

Komandör Neil Armstrongile oli see teine kosmoselend (esimene oli Gemini 8-ga 1966. aastal), kuid jäi ka viimaseks, sest mees lahkus NASA teenistusest 1971. aastal ja eelistas keskenduda akadeemilisele karjäärile Cincinnati ülikoolis.

1994. aastast alates on ta keeldunud autogrammide jagamisest, sest neid hakati kalli raha eest edasi müüma. 2005. aastal pidi Armstrong kohtusse kaebama oma juuksuri, kes müüs ta juukseid kollektsionääridele ilma tema loata.

Armstrongist pool aastat vanem Edwin „Buzz” Aldrin sai samuti oma kontosse kaks kosmoselendu. Pärast 1972. aastal erruminekut alkoholiprobleemidega vaevelnud mees võttis end lõpuks kokku: 1985. aastal arvutas ta välja nn Aldrini trajektoori, mis võimaldab kosmose­aparaatidel mööduda Marsist. 1996. aastal Titanicu vraki juurde sukeldudes sai temast esimene astronaut, kes on käinud ka ookeanipõhjas.

Apollo 12

Järgmine lend novembris 1969 viis Kuule komandörina Charles Conradi ja piloodina Alan Beani.

Conradile oli see kolmas kosmoselend, veel jõudis ta orbiidil käia 1973. aasta missioonil Skylab 2. Kuid 1973. aastal NASA-st lahkunud mees oli hiljem lennufirma McDonnell Douglase pressiesindaja. 1996. aastal sooritas ta Learjetiga rekordilise 49-tunnise ümbermaailmalennu, ent 1999. aastal suri mootorrattaõnnetusel saadud vigastustesse.

Praegu 77-aastane Alan Bean käis kosmoses kahel missioonil, kuid pärast NASA-st lahkumist keskendus hoopis maalikunstile, sest oli enda arvates näinud selliseid asju, mida ükski kunstnik enne näinud ei olnud, ja pidas vajalikuks jäädvustada teiste maailmade kogemus maalidele.

Apollo 14

Nagu teada, jäi Apollo 13 meeskonnal 1970. aasta aprillis Kuul käimata, sest tehnilised probleemid tegid seal maandumise võimatuks. Veebruaris 1971 astusid seega viienda ja kuuenda mehena Kuu pinnale Alan Shepard ja Edgar Mitchell Apollo 14 meeskonnast, orbiidilt jäeti neid seirama Stuart Roosa.

1961. aasta 5. mail esimese ameeriklasena kosmoselennu sooritanud Shepardile langes seega au astuda oma teisel kosmoselennul Kuu pinnale.

Eduka investorina miljonäriks saanud Shepardil polnud raske 1974. aastal NASA-st erru minna, tema 1994. aastal avaldatud raamat USA Kuu-võidujooksust tekitas skandaali, sest seal oli võltsitud fotosid. Kuid golfilöögi Kuu pinnal ta siiski sooritas. 1998. aastal suri Shepard 74-aastasena leukeemiasse.

Mitchellile jäi Kuul käimine ka ainsaks kosmoselennuks, hiljem on ta silma paistnud hoopis oma sensatsiooniliste avaldustega. Nimelt teatas ta, et on 90 protsenti kindel, et teated ufo-dest Maal viitavad külastajatele teistelt planeetidelt. Mees peab praegu pensionipõlve Floridas.

Apollo 15

Apollo 15 lend juulis 1971 viis Kuu pinnale taas kaks meest, David Scotti ja James Irwini, kuid lisaks neile ka kuukulguri LRV. NASA pidi küll tunnistama kaotust Nõukogude poolele, sest kulgur Lunohod 1 oli Kuule jõudnud juba 1970. aastal, ometi peab NASA seda missiooni üheks õnnestunumaks Kuul käiguks.

Tegelikult lõppes lend siiski skandaaliga, sest Scott oli viinud orbiidile esimese päeva templitega postmarke, kokku 398 kaardil, mida ta hiljem edukalt filatelistidele müüs. Karistuseks ei lastud ühtki selle missiooni liiget enam kosmosse. 77-aastane Scott elab praegu Los Angeleses, Irwin suri 1991. aastal Colorados. 1973. aastast alates võttis Irwin ette mitu ekspeditsiooni Ararati mäe otsa, lootes leida Noa laeva jäänuseid.

Apollo 16

Juhtimismooduli probleemid oleks äärepealt nurjanud Apollo 16 Kuule maandumise aprillis 1972. Komandör John Gordon ja piloot Charles Duke siiski said oma nimed 12 Kuul käinu nimekirja. Kokku viis korda, sh kaks korda kosmosesüstikuga kosmoses käinud Gordon siduski end hiljem püsivalt NASA-ga ja läks sealt pensionile alles 2004. aastal. Noorim Kuul käinud mees, 1935. aastal sündinud Duke aga on hiljem hoopis keskendunud kristliku sõnumi kuulutamisele, käies misjonärina vanglates.

Apollo 17

Apollo 17 missioon 1972. aasta detsembris on jäänud seni viimaseks Kuul käiguks. Komandör Eugene Cernani jaoks oli see juba kolmas kosmoselend, kuid kuundumismooduli piloodina tema järel Kuu pinnale astunud Harrison Schmittile jäi kurikuulus tiitel „viimane mees, kes astus Kuule”. Hiljem avaldas Cernan raamatu „Viimane mees Kuu peal”, tahtes sellega ilmselt viidata, kes sealt viimasena lahkus. Schmitt jõudis aga esimese Kuu-mehena poliitikasse, esindades ühe ametiaja New Mexico osariiki USA senatis. Praegu on ta professori ametis Wisconsin-Madisoni ülikoolis.

1970. aastate majanduskriis tähendas hirmkalli Apollo programmi lõppu ja alles president George W. Bushi avaldus 2004. aastal tõstis Kuule naasmise taas eesmärgiks – kuigi mitte varem kui 2015. aastal.