Kampaania: teeme Venest ainult positiivseid uudiseid!
„Käed eemale Putini-Medvedevi Venemaast!” nõuavad sisuliselt siinsed noorsotsid ja veel mõni partei, kelle arvates Eesti „kallutatud” meedia ei kujuta Venemaad piisavalt positiivselt. Niisiis, kuidas me saame edaspidi putinlikku Venemaad positiivsemalt kajastada? Loomulikult on esimene trump majandus: IMF-i statistika järgi oli Venemaa majanduskasv Putini võimule tulles 6,4% ja tema tänavu peaministritoolile ümber istudes 7%. Keskmine palk on kaheksakordistunud, kuigi siin mängib rolli ka kõrge inflatsioon.
Riik on muutunud jõukamaks. Mis on jõukuse vedurid? Loomulikult Gazprom, mis on kasutanud monopoolset seisundit ära lausa väljapressimiseks. Teiseks naftatööstus, ja justkui tellitult on nafta ja gaasi hind maailmas juba mitu aastat kerkinud. Ning valuutareservid tohutult kasvanud, et nüüd sama kiiresti kahaneda. Kuigi Putin alustas valitsemist oligarhidevastase võitlusega, on maailma jõukurite edetabelisse kerkinud kümneid Vene miljardäre.
Uued rahamehed on üldjuhul Putini sõbrad, mitte nagu Mihhail Hodorkovski, kes vangi pandi, ning Vladimir Gussinski ja Boriss Berezovski, kes maalt välja kihutati. Noorsotside jaoks peaks jõukuse valitute kätte koondumine olema eriti positiivne uudis?
Kord on majas
Kord on Venemaal muidugi majas, sest riigiametnikud alluvad kõik Putinile. Kubernerid on vabastatud tüütust valijatega kohtumisest, sest nende vastutus on selge: kõik presidendi (nüüd peaministri või ikkagi presidendi?) käsul. Demokraatia tähendab ju Venemaal korratust, mis vajab likvideerimist. Transparency Internationali korruptsiooni tajumise indeks asetab Venemaa 147. kohale ja uus president peab hakkama tegelema sellega, mis Putini ajal käest lasti. Seda, et riik oli 1999. aastal veel samas tabelis 82. kohal, ei tohiks me enam mainida, sest see näitaks ju Venemaad negatiivses toonis.
Niisiis, korruptsioonist Venemaal me enam ei räägi. Liiga negatiivne uudis. Loomulikult on Venemaa uhkus rajatud sõjaväele. Punaarmee veteranidele osutatakse palju ja pidevat tähelepanu, Kremli kontrollile alluvates meediakanalites näidatakse iga päev sõjafilme ja vaenulikke lääneriike on lausa kohustuslik avalikult sajatada. Sõjalistelt kulutustelt jääb Venemaa küll alla ülejäänud neljale suurele tuumariigile, aga kogu rahvas teab, et armee võimsus on Putini ajal taastatud. Kuid sõduriemade ühendusel on dedovštšina ohvrite kaitsmisega ikka sama palju tööd kui Nõukogude aja lõpus.
Tsensuuri Venemaal ei ole. Kuid millegipärast pidid Putini-kriitilised meediakanalid pärast 2000. aasta Kurski kriisi tutvuma maksuvõmmide ametkonnaga. Mõnedel meediakanalitel läheb seda paremini, mida paremini nad Putinist ja võimuparteist Ühtne Venemaa kirjutavad, teised aga leppigu sellega, et „tundmatud FSB-ga seotud isikud” läkitavad nende uste taha tapjaid. Ja Gazprom-meedia on ajastu võlusõna. Kellel raha, sellel võim ja ka sõna – eriti hea eeskuju meile siin? Venemaal elas Putini võimule tulles 147 miljonit inimest. Nüüd on neid 141 miljonit. Ptüi! Jälle negatiivne uudis, mida me ei tohi enam mainida. Ja loomulikult on suur Moskva kõikide sõber. 1991. aastal koondus terve hulk sõpru liitlasühendusse SRÜ.
Kuid „vaenuliku lääne karvased käed” võtsid tema sõprade hulgast Gruusia ja Ukraina. Kui Putin tuli võimule, oli OSCE relvaks, millega Eestile ja Lätile venelaste diskrimineerimist nina peale hõõruda. Kuid nüüd, kui OSCE arvustab Venemaad, on Moskva hädas ka selle „kallutatusega”. Kremli retoorikas on põhikoha leidnud Stalini ajast tuttav Ameerika-viha. Tavaline venelane teab vaid seda, kuidas „kurjad ameeriklased” Venemaad õõnestavad, talle rakette külje alla topivad ja riike tema mõjupiirkonnast välja sikutavad. Ülemaailmses finantskriisis on süüdi ameeriklased, teatavad Medvedev ja Putin kooris.
Kuid kinnisvaramull on lõhkemas ka ülikallis Moskvas. Ja nafta hinna langemine on USA presidendivahetuse peaaegu oodatud kaasnähe. See pole aga Venemaa jaoks enam sugugi meeldiv uudis. Niisiis, sellestki ei tohi me enam kirjutada. Või kuidas? Äkki ootaks Venemaast positiivsete uudiste kirjutamiseks ka positiivseid fakte? Või tuleb ajakirjanikele mõnelt parteilt kuri käsk neid kampaania korras leiutama hakata.
Kaks seisukohta: lääne meedia kallutatusest ja infosõjast
Noorsotside kriitika meediale
Noored Sotsiaaldemokraadid, Tallinna klubi •• Kahjuks käsitleb meedia Venemaa-teemalisi uudiseid pea eranditult läbi negatiivse vaatevinkli. Tähtsa teatena kisutakse üles iga veretöö, õudus ja halb uudis. Venemaast jäetakse mulje kui elamiskõlbmatust põrguavarusest või hädaorust, kus eestlasega on kiire lõpp. Samas teab igaüks, kes on Venemaal reisinud, vastupidist ja kiidab venelaste külalislahkust. Häid uudiseid edastatakse meile Venemaalt aga nii harva, et igaüks neist torkaks silma nagu tänaval jalutav sinine tuvi. On lausa hirmutav, kui uudise peale, et Venemaal peksti laiali meeleavaldajad, pillab mõni raadiohääl lause: „Venelastele meeldibki peksa saada.” Samal ajal peame ju ise täiesti vastuvõetamatuks, et Vene meedias esitatakse Eestit kui väikest fašistlikku piinakambrit, kus venelastel pole mingeid õigusi. Leiame, et rahvaste üksteisemõistmise parandamiseks on vaja tunduvalt rohkem positiivset meediakajastust venelaste ja eestlaste suhetest Eestis. Lihtsad inimesed ei ole süüdi valitsuste või järjekindlate vaenuõhutajate tegevuses.
Infosõjast meie riigi vastu
Sergei Lavrov, Venemaa välisminister •• Selle infosõja enneolematult ületulistav ulatus oli vastupidise mõjuga, mis kõikus enesepaljastuseni välja. Meie meedia tegi õigesti, et tõi selle Venemaa publiku ette. Vene-vastaste eelarvamuste kogu ulatus paljastus. Seda kasutati poliitilistes erihuvides mitmetes naaberriikides, näiteks Ukrainas. Me võime järeldada, et lääne meedia kogu kallutatus on ammendanud oma mõju meie avalikule arvamusele ja poliitikale.
