Karmid keeleseadused tekitavad vastuolusid ka väljaspool Eestit
Kuigi keeleseadused üritavad maailmas kaitsta vähemus- ja riigikeelte kasutamist või tõrjuda võõrkeelte mõjusid, on nende jõustamine põhjustanud probleeme ja protestiavaldusi näiteks Prantsusmaal ja Venemaal.
Kurikuulsaim on Prantsusmaal 1994. aastal vastu võetud Loi Toubon, tollase kultuuriministri Jacques Touboni nime saanud seadus, mis üritab jõuga tõrjuda inglise keele levikut.
Prantsuse seadus ei puuduta küll keelekasutust erasuhtluses, raamatutes, filmides, avalikes kõnedes ja valdkondades, mis ei puuduta äritegevust, kuid nõuab, et kõikides valitsusasutustes, töökohtadel, kaubandussuhetes, koolides ja avalikes reklaamides tuleb kasutada prantsuse keelt. Eetrisse lastud muusikateoste puhul seati kvoot, kui palju nendest peab olema prantsuse keeles.
Osa piiranguid tuli küll juba enne jõustamist seadusest eemaldada, sest need hakkasid sõnavabadust piirama. Ka ei ole näiteks akadeemilistel konverentsidel võimalik täita seaduse nõuet, et need peaksid toimuma prantsuse keeles. Seaduse alusel kaevati kohtusse USA Georgia tehnoloogiainstituudi filiaal, kus õppetöö toimus ainult inglise keeles. 2006. aastal trahviti aga General Electricu Prantsuse tütarfirmat poole miljoni euroga Touboni seaduse rikkumise eest.
Hoolimata Moskva protestidest on mitu endist Nõukogude vabariiki võtnud vastu keeleseadusi, mis üritavad tõrjuda vene keele kasutamist ametiasutustes. Venemaal aga tekitas pahameelelaine 2002. aasta keeleseadus, mis sunnib vähemusrahvusi üle minema kirillitsale. President Vladimir Putin jõustas 2006. aastal vene keele ainsa riigikeelena.
