Karupoegade lastekodus õpetatakse mõmmikuid inimest kartma
Endine elukutseline jahimees Valentin Pažetnov on üles kasvatanud rohkem karupoegi kui ükski karuema. Aastaid tagasi kasvatas ta edukalt üles kolm Eestist toodud ja emata jäänud karupoega.
„157 karupoega oleme 15 aasta jooksul abikaasa ja poegadega üles kasvatanud ning metsa saatnud,” ütleb 74-aastane Valentin oma „kasulaste” arvu kiirelt, ilma mõtlemata. „Seni on meil olnud kuus juhust, et karupojad on hiljem hakanud inimeste juurde tulema, aga kõigil neil juhtudel sattusid nad meie juurde suhteliselt hilja ja pärast seda, kui olid inimestega juba kokku puutunud.”
Pažetnovide retsept on lihtne: emata jäänud karupojast saab asja ainult siis, kui ta õpib kartma inimest ega otsi temaga kontakti. Hirm inimese ees on põhiline oskus, mille karupoeg peab Pažetnovide juures ära õp-pima. Ülejäänu õpetavad talle instinktid. „Kui hirmu inimese ees pole, ei saa karupoeg metsas hakkama. Muidu läheb ta kohe, kui tal probleeme tekib, inimeste juurde,” räägib Valentin.
Karupoeg tuleb niimoodi üles kasvatada, et ta peaaegu ei näeks inimesi, suhtleks nendega minimaalselt. Pažetnovid puudutavad karupoegi ainult kinnastega. Karupoegade sülle-võtmine või nendega mängimine on välistatud.
Varem Siberis Jenissei keskjooksul kutselise jahimehena töötanud Valentin alustas koos abikaasa Svetlanaga peaaegu Eesti naabruses Tveri oblastis pruunkarude uurimist 36 aastat tagasi. Ta on maailmas üks tunnustatumaid pruunkarude spetsialiste. Kõik tema lapsed ja lapselapsed tegelevad ühel või teisel viisil karude või teiste meie kandi kiskjate uurimisega.
Peaaegu kõik karupojad satuvad praegu rahvusvahelise loomade hoolekande fondi IFAW toetusel töötavate Pažetnovide juurde talvel pärast seda, kui jahimehed, metsatöölised või juhuslikud möödujad on talvekoopast üles äratanud emakaru. Emakaru tavaliselt põgeneb ja jätab jaanuaris sündinud üks kuni kolm poega (harva on poegi rohkem) saatuse hooleks. Emakaru ei tule iial talvekoopasse tagasi, kinnitab Valentin Pažetnov.
Vastsündinud karupojad ei suuda enda eest hoolitseda ja neil veab, kui nad satuvad Tveri oblastisse suurte metsade keskel asuvasse Bubonitsõ n-ö karulastekodusse. Bubonitsõ on endine mahajäetud küla, kus nüüd elab peamiselt Pažetnovide sugu-võsa.
„Meil on juhuseid, et on toodud samal päeval sündinud karupoegi, kes kaaluvad umbes 500 grammi,” räägib Svetlana Pažetnova. „On olnud ka enneaegselt sündinud karupoegi, kellest kõige väiksemad olid kõigest 330-grammised. Neil ei olnud isegi veel nahka käppade peale formeerunud. Neid oli kolm, ühe neist suutsime üles kasvatada.”
Väikseid karupoegi toidetakse iga kahe tunni tagant lutiga. Algul lehmapiimaga (vaid viis kuni kuus grammi!), kuhu lisatakse rasvasuse suurendamiseks piimapulbrit, hiljem ka vedela mannapudruga. Pärast õpetatakse neid sööma kausist, kuhu pannakse herkulo- ja tatrapudru segu. „Tatra lisamist, muide, soovitas meile üks Eesti zooloog, see pidi olema hea karupoegade maole,” ütleb Svetlana.
„Me ikka hoiame teie teadlastega sidet!” lisab kõrvalt Valentin ja palub kindlasti saata tervisi Mati Kaalule („Tallinna loomaaiast on mul kõige parem arvamine!”), Peep Männilile ja Enn Vilbastele.
Teavad üksnes Sergei lõhna
Kolm esimest kuud elavad karupojad spetsiaalselt selleks ehitatud majakeses, kus pole ühtegi akent. Seal peab olema pime ja soe nagu karuema talvekoopas lume all. Märtsi lõpus või aprilli alguses, kui looduses väljub karuema poegadega koopast, viivad ka Pažetnovid oma kasvandikud välja elama.
Päris vabasse loodusesse väiksema koera suuruseid karupoegi veel ei lasta. Nad elavad Pažetnovide majast 300–400 meetri kaugusel 1,3 hektari suuruses aedikus. Seal on peaaegu nagu päris mets, kus nad õpivad esimest korda omapäi hakkama saamist. Aedikusse tohib karulastele süüa viia ainult Valentin Pažetnovi vanim poeg Sergei ning alati ühes ja samas riietuses. Karupojad teavad vaid Sergei lõhna.
„Igal inimesel on oma individuaalne lõhn. Ühe inimesega võivad karupojad harjuda, ta võib isegi mõnes mõttes saada nende pereliikmeks, kui ta nendega metsas elaks,” räägib Valentin Pažetnov. „Teise inimese lõhn on karupojale aga juba hirmus, sest see on võõras lõhn. Kui karupoegadega tegeleks palju inimesi, siis nad harjuksid ära inimese kui liigi lõhnaga, nii nagu karupojad tunnevad ära hobuse või koera lõhna. Vaat kui karupoeg harjub inimese kui liigi lõhnaga, siis ei tohi teda enam vabasse loodusesse lasta.”
„Kui nad suureks kasvavad, kas nad siis tunneksid Sergei lõhna järgi metsas ära?” küsin. „Meil on olnud ainult üks selline juhus, et mina olen metsas kokku põrganud karuga, kelle ma üles kasvatasin,” vastab Valentin.
„Ja mis siis sai?” uurin.
„Ei midagi! Karu oli juba täiskasvanud, tuli meile vastu, kui ma oma lapselapsega metsas käisin. Eks ta tundis minu lõhna, sest ta liikus nina püsti selgelt meie poole. Nad tunnevad ju väga hästi lõhna. Ma hakkasin temaga rääkima. Karud kardavad väga inimkeelt, sest see on nende jaoks väga harjumatu heli. Metsas nad seda ju ei kuule! Ta oli juba umbes 15 meetri kaugusel. Ma ütlesin talle: „Kuhu sa nüüd tuled!” Ta ehmus sellest ja jooksis minema.”
Mai alguses jäetakse aediku uks lahti – karupojad võivad hakata iseseisvalt ümbritseva metsaga tutvuma. Alguses teevad nad seda hirmus ettevaatlikult, sest karupojad on väga arad. Mida aeg edasi, seda pikemaid tiire nad metsas vabalt ette võtavad.
Valentini sõnul toidetakse neid sel ajal aedikus pudruga edasi põhimõtteliselt ainult sel põhjusel, et neid saaks hiljem kinni püüda ja kaugematesse metsadesse elama viia. Pažetnovidel on põhimõte, et karupojad lastakse päris vabadusse alati selles metsas, kust nad nende juurde toodi.
2000. aastate alguses tõid Pärnumaa Nigula looduskaitse-inimesed Pažetnovidele üles kasvatada kolm karupoega. Ka nemad viidi hiljem tagasi ja lasti lahti nende kodumetsas Eestis. Pärast käis Enn Vilbaste Nigula metsloomade taastuskeskusest Pažetnovide juures karupoegade kasvatamist õppimas.
Iseseisvaks eluks on karupojad valmis juuli lõpus või augusti alguses, kui nad pudru abil kinni püütakse ja kastis kodumetsa viiakse. „See on kõige suurem nauding – lasta karupoegi vabaks. Selge, et ta satub seejuures maailma, mis on talle ohtlik, aga ta läheb oma koju,” räägib Valentin.
Lahtilaskmise ajal, seitsmekuuselt, suudavad karupojad end juba iseseisvalt ära toita. „Kuna nad ju elavad ka meil siin metsas, siis on nad väga hästi kohastunud iseseisvaks metsa-eluks,” räägib Valentin. „Oskavad näiteks ohu korral kiiresti puu otsa ronida. Üldiselt on nende looduses ellujäämise protsent väga hea.”
Mõned leiavad ise tee metsa
Puu otsa ronimises on karupojad suured meistrid. See on enam-vähem esimene asi, mille nad aedikusse pääsenult ära õpivad. Nagu mingit kahtlast häält kuulevad, kohe panevad puu otsa nagu oravad.
Sergei Pažetnov võtab mind kaasa, kui läheb karupoegadele aedikusse putru viima. Päris lähedale ei tohi ma loomulikult minna. Tänavusest kuuest karupojast (tavaliselt on karupoegi kevaditi 10–15) ilmub enamik lagedale puu otsast. Teevad hirmsat kiledat kisa ja söövad metsiku isuga putru, nii et koonud on üleni pruuni lögaga koos.
Pudru sisse on peale herkulo ja tatra juba segatud ka hernejahu, muna, võid ja piimapulbrit.
Kokku ahmivad nad seda kuue peale ära terve lüpsikutäie. „Kümme kilo läks,” ütleb Sergei. Kui puder söödud, ei hakka Sergei karujõmpsikatega tseremoonitsema – hirmutab neid, et nad tema juurest ära jookseksid. Mida vähem nad inimest näevad ja mida rohkem kardavad, seda parem! Karupoegi ei toideta kunagi samal kellaajal, et nad ei harjuks kindlal ajal toitu ootama.
Vahel lasevad karupojad Pažetnovide juurest jalga juba enne juuli lõppu. Tee metsa on neil ju kogu aeg vaba. Lähevad metsa kolama ega tule enam tagasi. „Kui metsas tekib karupoegadele süüa, siis side meiega võib jääda väga nõrgaks,” märgib Sergei Pažetnov.
Pažetnovide „tehnoloogia” edust räägib kas või see, et nad on üles kasvatanud ja edukalt metsa elama lasknud kümme Kaasani loomaaias sündinud karupoega. Valentin räägib, et loomaaiakarude üleskasvatamiseks on kaks varianti: kas nad tuuakse loomaaiast nende juurde peagi pärast sündimist või jäetakse mõneks ajaks veel ema juurde loomaaeda, tingimusel, et nad ei puutuks seal kokku ühegi inimesega.
„Karupojal on esimestel kuudel väga tugev tõmme ema poole. Ta orienteerub kõiges emale – sellel, et inimesed puuri ümber käivad ja teda vaatavad, pole erilist rolli,” kirjeldab vanem Pažetnov. „Nad tuuakse siia, kui nad on viiekuused.”
Loomaaia karupoegi põhi-mõtteliselt meelitatakse metsa elama. Karupoegade puur viiakse metsa, algul pannakse toit puuri, siis puuri kõrvale ja jäetakse puuri uks lahti. Iga toidukorraga liigub toit järjest kaugemale ja kaugemale, kuni mõmm harjub metsas liikuma ja ise toitu otsima.
„Mida edasi, seda vähem on neil kokkupuudet ka selle ainsa inimesega, kes neid toidab, sest hiljem viime neile toitu sel ajal, kui nad kolavad kuskil metsas,” selgitab Valentin. „Pärast n-ö üleminekuaega on karupoeg võimeline juba ise metsas hakkama saama ja toitu otsima.”
Üle poole elust Mandri-Euroopa suurimaid kiskjaid pruunkarusid uurinud Valentin Pažetnov räägib, et karude juures on veel nii palju saladusi, et jätkub ka järgmistele põlvkondadele. „Näiteks väga põnev teema on karude seksuaalne käitumine või siis karuema suhted poegadega,” ütleb ta.
Kui karu saab täiskasvanuks
Väga levinud on arvamus, et karuema ajab suureks kasvanud pojad ise minema. „No seda ei saa looduses juhtuda. Ta võib oma poegadest ise lahti saada ainult siis, kui ta nad tapab,” väidab Valentin.
„Karupoeg ei lähe ema juurest mingi hinna eest minema, ükskõik mida karuema ka ei teeks. Pojad lahkuvad ise siis, kui karuema paaritumise ajal satub isakaru jälgedele. Karupoegadel on tohutu kartus isakaru ees ning selle hirmu tõttu põgenevad nad emakaru juurest. Ongi kõik, karuperekond ongi lagunenud! See juhtub siis, kui pojad on juba umbes 1,5-aastased ehk siis nende teisel suvel.”
Valentin Pažetnov on avastanud ka, et isakaru saab täiskasvanuks alles 3,5-aastaselt. „Isasel karul tekib lõplik täiskasvanud karu käitumisjoonis siis, kui ta esimest korda paaritub, aga emakarul alles siis, kui ta esimest korda läheb oma poegadest lahku ehk kui ta on juba 5,5-aastane,” räägib Valentin.
„Varem peeti karu täiskasvanuks siis, kui ta on suguküps ehk siis kaheaastaselt, aga tegelikult pole see nii. Kaheaastane karu ei käitu veel nagu täiskasvanud karu.”
Inimese ja karu juhuslik metsas kohtumine on Valentin Pažetnovi väitel väga haruldane. Isegi Venemaal, kus on maailma suurim karude tihedus ja neid võib seal kokku elada 100 000 looma.
„Inimese liikumist saadab alati mingi heli ja karud teavad ennast eemale hoida,” räägib Valentin. „Karu peab millegagi väga ametis olema, et inimene talle peale satuks. On juhuseid, et inimene korjab vaarikaid ja satub kokku noore karuga, kes suure hoolega teisel pool põõ-sast samuti vaarikaid korjab.”
„Aga mida ikkagi teha, kui karuga metsas kokku põrkad?” ei saa ma küsimata jätta. Eestis on see ju ka täiesti võimalik.
„No kui satud karu peale, siis tuleb ennast väga kuuldavaks teha,” soovitab karuprofessor. „See ei ole juhuslik, et Siberis ja Kaug-Idas elavad loodusrahvad hakkavad kohe rääkima, kui loomaga kohtuvad. Vahet pole, kas karu, tiigri või leopardiga. „Miks sa siia tulid? Mina pole sind kutsunud!” Või muud sellist. Sellel on loogiline seletus – inimhääle kõla on looma jaoks hirmutav, sest ta pole sellega harjunud. Nad ehmuvad ja lähevad ära.”
„Aga pikali kukkuda ja surnut teeselda?” küsin kõige levinuma soovituse kohta.
„Ärge tehke seda mingil juhul, see oleks kõige viimane võimalus!” viibutab Valentin näpuga. „Vastupidi – tuleb teha ennast võimalikult suureks, käed laiali ajada ja rääkida.” Kriisata ja muid teravaid helisid tekitada ei ole ka hea mõte. „Sest see väljendab loomade jaoks hirmu ja kiskjad võivad sellest aru saada. Karjuda tohib, aga sõnadega, võib kas või ropendada kõva häälega,” õpetab Valentin edasi.
„Ja ära joosta ei tohi. Aga kui karu juba tõepoolest teie poole jookseb, mis tähendab rünnakut, siis tuleb pikali visata, näoga maapinna poole, ja katta kätega nii palju lagipead kui võimalik, sest karu haarab küüntega just peast.”
Palju kordi metsas karudega kohtunud Valentin räägib, et tal pole ükski kohtumine ohtlikuks kujunenud. „Ma olen küll kuulnud ja lugenud lugusid, et karud on inimesi rünnanud, aga isiklikult ei tea ma ühtegi inimest, keda karu on rünnanud,” kinnitab Valentin.
„Veelgi enam, oma kolleegide seas ei tea ma kedagi, kes tunneks mõnda inimest, keda karu on rünnanud. Karurünnaku kohta kirja pandud lugude seas võib olla igasuguseid liialdusi, neist on väga raske aru saada, mis on tõsi.”
Valentin Pažetnov
Karuprofessori suhtumine....
... loomaaiakarudesse
•• „Erinevalt suhtun, sest loomaaedades on tingimused erinevad. Nüüdseks on tõestatud, et kiskjatele ei sobi puuris hoidmine. Nad hakkavad seal patoloogiliselt käituma, sest need on loomad, kellel on vaja teha teatud aja jooksul teatud arv liigutusi. Seepärast kõnnivadki nad puuris tuimalt edasi-tagasi. Kui aga loomaaedades on tehtud kiskjatele spetsiaalsed alad, pole olukord nii hull.
Tuleb arvestada, et loomaaiad on paljude loomade genofondi säilitajad. Loomaaed on ka haridusasutus, mis kasvatab inimesi. Et inimesed mõistaksid, et loomad vajavad eluks oma territooriumi.”
... tsirkusekarudesse
•• „Suhtun halvasti sellesse, kui karud õpetatakse jalgrattaga sõitma või pannakse tantsima. Mul on seda ebameeldiv vaadata. Ma usun, et inimesed loobuvad ajapikku selle vaatamisest. Las olla loomaaed, mis imiteerib looma elamist vähemalt tema päris keskkonnas, aga tsirkus – see on inimestepoolne loomade ärakasutamine närvikõdi saamiseks.
Meile helistatakse tihti tsirkustest, tahetakse karupoegi osta. Me oleme alati keeldunud! Täielik kuritegu oleks anda tsirkusesse karupoeg, kes võiks looduses ise hakkama saada.”
.... jahipidamisse
•• „Ma ei ole jahi vastu, aga see võitlus peab veidikenegi võrdne olema. Kui tänapäeval peavad jahimehed Venemaal jahti võimsa optikaga ja öönägemisseadmetega, siis pole karul peaaegu mingit šanssi! See on nagu tiirus laskmine, mitte jaht. Loomal peab olema võimalik pääseda jahimehe käest tänu oma instinktidele, kogemustele ja oskustele. Iga inimene, kes jahile läheb, peaks endalt küsima: kas mul on vaja seda looma tingimata surnuna? Mida see annab, kui sul ripuvad kodus seinal karukolbad? Kui see inimene elaks ühiskonnast eemal, siis – uskuge mind – ta ei hakkaks neid kolpasid koguma. See on ikkagi teistele näitamiseks.”
... Venemaa võrdlemisse
karuga
•• „Sellel võrdlusel ei ole sellist sügavat ajalugu, nagu arvatakse. See võrdlus tekkis välismaal paar sajandit tagasi, kui venelased hakkasid rohkem Prantsusmaal käima. Eks see sõltub ilmselt ka sellest, et maailma üheski teises riigis ei ela ühtlaselt üle riigi nii palju karusid kui Venemaal. Aga et vene inimene oleks iseloomult karu sarnane, seda ma küll ei ütleks. Minu arust see küll nii pole.”
