Kas Kissingeri küsimus sai vastuse?
Kunagi olevat USA välisminister Henry Kissinger lasknud lendu küsimuse, kellele peaks ta helistama, kui tahab rääkida Euroopaga? Ei kulunudki enam kui mõnikümmend aastat ja nüüd on vastus justkui olemas.
Või pigem küll paistab enam-vähem olemas olevat pool vastust. Välisminister Hillary Clinton saab uuest aastast helistada Catherine Ashtonile, kes valiti üleeile õhtul Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks. Kellele aga peaks kõne võtma president Barack Obama?
Nimelt on jaanuarist Euroopas kaks presidenti – Euroopa Komisjoni juht Jose Manuel Barroso ja vastavalt jõustuvale Lissaboni lepingule valitud Euroopa ülemkogu president, praegune Belgia peaminister Herman Van Rompuy, kelle meelest on just tema see mees, kellele Obama helistab. „Ootan kannatamatult esimest kõnet,” ütles Van Rompuy pressikonverentsil. Barroso näeb asja teisiti.
Presidendiameti sisu lahjenes
Säärane seis siis pärast peaaegu kaheksat aastat, mille jooksul EL on otsinud vastust küsimusele, kuidas suurendada oma mõjuvõimu maailmas. Oli ju see üks põhiseaduslepingu koostamise põhjuseid. Kui seda Valery Giscard d’Estaing’i eestvedamisel tegema hakati ja muu hulgas EL-i uue presidendi ideega välja tuldi, näis, nagu kirjutaks too Prantsuse ekspresident suursugust ametijuhendit endale või vähemasti oma kaliibriga riigitegelasele.
Giscard d’Estaing’i võimalikud ambitsioonid aga heitis tema enda rahvas koos põhiseadusega referendumil prügikasti. Sealt üles korjatud Lissaboni leping lõi küll uue presidendi ametikoha, kuid märksa pretensioonituma.
Seejuures on tekst kahe aasta eest valminud lepingus muidugi endine, kuid presidendiameti sisu on tasapisi nuditud vaat et koosolekujuhataja tööks. Aina enam on rõhutatud, et EL-i ülemkogu president valmistab vaid ülemkogusid ette ja juhib neid.
Peale selle on aga Lissaboni lepingus presidendi tööülesandena siiski veel kirjas, et ta „tagab oma tasandil ja ametikohal liidu esindamise ühist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavates küsimustes, ilma et see piiraks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja volitusi”. Ehk: ta on Euroopa „nägu”.
Kuid nagu nüüd selgeks on saanud, ei soovi mõjuvõimsad eurooplased endi sekka sellist „nägu”. Briti välisminister David Miliband kuulutas küll veel paari nädala eest, et Euroopa vajab presidenti, kes peataks (oma visiidiga) liikluse Pekingis. Ent eks sellist kaalukategooriat taha ikka säilitada ka Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy, samuti Barroso. Tegelikult on viimane neist otsesõnu öelnud, et ei lepi enda rolli vähenemisega EL-i välissuhtluses. „Euroopa Komisjon ei aktsepteeri ideed, et Euroopa ülemkogu president on Euroopa president,” hoiatas Barroso oktoobris europarlamendis.
Unustamata seda tööd, mida kohatäitmise nimel tegi eesistujamaa Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt oma kolleege läbi helistades, kujunes määravaks siiski Saksa-Prantsuse diil. Merkel andis teada, et president peaks tulema väiksemast riigist, mis välistas kauaaegse favoriidi Tony Blairi. Sarkozy, kes juba paari aasta eest käis välja just Blairi ja ka Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri, pöördus ära teisest ega toetanud enam ka esimest.
Õnneks oli aasta eest Belgias astunud ametisse peaminister, kes oli suutnud lepitada lõhenemisele liikunud flaami- ja prantsuskeelse riigi ning stabiliseerinud pingelise poliitilise olukorra. Seega loodetavasti just sobilik mees kokkuleppeid saavutama ja pingeid maandama ka liikmesriikide vahel, ning piisavalt tundmatu ja ilmselt ka ambitsioonitu, et kriisikõne Valgest Majast ikka Berliini ja Pariisi võetaks.
Muidugi võib ju olla tõde ka Saksamaa kantsleri sõnades. „Mina olen üks neist, kes usuvad, et inimesed võivad oma töösse sisse kasvada. See, kellele helistatakse (Valgest Majast), peaks olema inimene, kes räägib Euroopa nimel. Mitte aga inimene, kes on tuntuim,” ütles Merkel pärast seda, kui lahendatud oli probleem Briti peaministri Browniga, kes väidetavalt ikka püüdis Blairi upitada.
Tegelikult oli Brown nurka surutud. Blairist loobumise hinnana oli talle pakutud välisministri nimetamise võimalust. Niisama mitteformaalselt kasvas viimastel päevadel ka surve, et see võiks olla naine. Brown jõudis otsusele juba Brüsselis olles, kui ta võttis hilisel pärastlõunal kõne vaid aasta Euroopa Komisjoni kaubandusvoliniku ametis olnud Catherine Ashtonile. Hundid olid söönud ja lambad otsustasid terveks jääda.
President
Herman Van Rompuy (62)
•• Kristlikust demokraadist flaam sai Belgia peaministriks mullu detsembris. Poliitikukar-jääri lõpusirgel olnud Van Rompuy, kes oli tollal alamkoja esimees, suutis lepitada flaami- ja prantsuskeelse kogukonna.
•• Teda peetakse väga koostöö- ja lepitusvõimeliseks poliitikuks, kelle varasemate saavutuste hulgas on ka riigivõla vähendamine rahandusministri ametis eelmisel kümnendil. Ta on olnud parteijuht ja enne poliitikasse siirdumist töötanud keskpangas.
•• Väljaspool Belgiat sama hästi kui tundmatu Van Rompuy on abielus, tal on neli last.
Välisminister
Catherine Ashton (53)
•• Leiboristist inglanna tõusis mullu sügisel Euroopa Komisjoni kaubandusvolinikuks, vahetades sel kohal välja veteranpoliitiku Peter Mandelsoni.
•• Ilma välispoliitilise kogemuseta Ashton sai asjatundjate hinnangul üllatavaltki hästi hakkama näiteks Hiinaga keerulisi kaubanduskõnelusi pidades.
•• Suuremasse poliitikasse tõi Ashtoni 1999. aastal Blair, nimetades ta lordide koja liikmeks ja 2007. aastal ka selle liidriks.
•• Ashton on abielus poliitikakommentaatori ja tuntud arvamusuurija Peter Kellneriga. Neil on kaks last ja kolm kasulast.
