Kas Vene võimupartei kaotab tõesti hääli?

Putini reformide tulemus: ainsaks Kremli partei alternatiiviks on jäänud kommunistid.

 Venemaa üheksas regioonis pühapäeval toimunud kohalikke valimisi on võimalik tõlgendada vaid võimupartei Ühtne Venemaa populaarsuse langusena. Lihtsameelselt lähenedes võiks teatada lausa Kremli hiigelkrahhist kahes Põhja-Kaukaasia vabariigis. 2007. aasta riigiduuma valimistel kogus Ühtne Venemaa Kabardi-Balkaarias 96,1 protsenti hääli, nüüd kohaliku parlamendi valimistel vaid 72,2. Karatšai-Tšerkessias on samad arvud 92,9 ja 69,4.

Kuid teatavasti hiilgas kogu Põhja-Kaukaasia tunamullu absurdselt suurte Kremli toetuse näitajatega: eesotsas oli Tšetšeenia 99,4 protsendiga, võltsinguga, mille Venemaa keskvalimiskomisjon nurisemata läbi laskis.

Teisalt aga laskus Hakassias, Brjanskis, Vladimiris ja Arhangelskis Putini partei nüüd 56–61 protsendi tasemelt keskmiselt viis protsendipunkti allapoole. Volgogradi oblastis pidid jedinorossid 2007. aasta ligi 60-protsendise tulemuse asemel nüüd leppima 49,4 protsendi häältega. Kuid keegi ei suuda võimu ka seal kõigutada: kohaliku rahva­esinduse 38 kohast jäi Ühtsele Venemaale 27.

Liberaalsed jõud jäid välja

Tatarstanis püsib võimupartei toetajaskond erandliku 80 protsendi lähedal. Nende poolehoiu kasvu väitis vaid Neenetsi autonoomne ringkond. Meie sugulasrahva aladel sai Ühtne Venemaa kohaliku parlamendi 11 kohast kuus. Kui 2007. aastal oli nende häälesaak seal 48,7, siis nüüd 54,5 protsenti.

Neenetsi ringkonnas elas neenetseid 2002. aasta loenduse andmetel küll vaid 18,7 protsenti, tegemist on venestatud piirkonnaga.

Kuna Vladimir Putini juhitud Venemaal tõrjutakse läänemeelseid jõude järjekindlalt, ei õnnestunud ühelgi liberaalsel parteil enam kohalikes parlamentides mandaate võita: neid jagus Kremli partei kõrval vaid kommunistidele ja ideoloogiliselt sama nägu olevatele impeeriumimeelsetele jõududele: liberaaldemokraatidele ja parteidele Õiglane Venemaa ning Venemaa Patrioodid.

Kommunistide liidri Gennadi Zjuganovi sõnul oli seekordne kampaania kõigi aegade räpaseim ja tegu oli valimistega ilma tegeliku valikuvabaduseta.

Kohalikel despootidel rajanev võim

•• Tatarstan on Venemaal eriline nähtus: vabariigi president Mintimer Šaimijev on saavutanud Ühtse Venemaa ridades mõjukama koha, kui tal oli omal ajal isegi NSVL-i kommunistlikus parteis. 2001. aastal oli Šaimijev koos Sergei Šoigu ja Juri Lužkoviga uue võimupartei asutaja ja kaas­esimees.

•• Šaimijevi võimu ajal on jõutud seisu, kus vabariiki valitsetakse klannisidemete najal, teisiti­mõt­lemine on maha surutud ja või­mu­positsioonide kuritarvitamine avalik reegel.

•• Šaimijev oli aastail 1985—1989 Tatarstani ministrite nõu­kogu juht, seejärel kompartei esimene sekretär. Kohaliku ülem­nõukogu juhi kohalt asus ta 1991. aastal presidendiametisse ja pole seda siiani loovutanud.

•• Jeltsini võimu algaastail tugevdas ta oma positsioone Venemaal jõuliselt, nüüdseks on Tatarstanist saanud „regionaalse autokraatia” musternäide.

•• Samal ajal on Šaimijev siiski suutnud tõrjuda venestamist: Tatarstanis elab 53 protsenti tatarlasi ja 40 protsenti venelasi. Veel 1989. aastal oli tatarlasi 48 ja venelasi 43 protsenti.